Rugby.

Kes kursis ei ole, siis meil siin ju rugby maailmameistrivõistlused käimas. Ja oi kui palju on turiste ja melu. Esimene mäng oli 9.sept, siis kui meie Samoal olime. Avamise show oli Aucklandis. Ja see oli võimas. Lauljad, tantsijad, ilutulestik, ekraanid, tegevused, uh. Ja finaal on umbes kuu aja pärast. Kohalikud on kõigest sellest nii sees, et igal pool on ALL BLACKS (kohalik meeskond siis). Ja ennustused on, et nemad võidavad. Tänavad-autod-majad on lippe ja kirju täis. Poed suveniire. Linnad turiste. Baarid mängudele kaasaelajaid. Ka meie elame kaasa. Kes siis Uus-Meremaa poolt, kes Prantsusmaa poolt :) Poleks arvanud, et ma ka sellest nii sisse võetud olema saan, aga olen. Ja tore on!

Go All Blacks!

Mis toimub?

Oleme nüüd Uus-Meremaal juba 1,5 nädalat tagasi olnud ja oleme ka natuke ringi sõitnud. Avastame nüüd lõuna saare kesk- ja lõuna osa. Aitab küll hetkel töötamisest ja kuskil nö kinni olemisest, tuleb avastada, mis veel avastamata on.

Alustasime eelmine teisipäev lõuna saare keskosast – Lake Tekapo ja Mount Cook. Lake Tekapo on väike asula umbes 300 inimesega. Asub see kusagil 700 m merepinnast ning on üks kuivamaid ja päikesepaistelisemaid kohti Uus-Meremaal. Ja Lake Tekapo on tundub oma imelise tähistaeva poolest. Ja imeline see ka oli!

Tekapo järv on lihtsalt vapustav. Seal võiks kohe päevi ja päevi veeta. Istuda Mt Johni mäe otsas (u 1000m kõrge) ja seda imelist türkiissinist järve ja teda ümbritsevaid lumiseid mäetippe imetleda. Ma pole veel nii sinise värviga järve näinud. Või tegelt, väga sinine see polnudki. Pigem türkiis. Teate, ei oskagi nime anda. Aga vaade on kui postkaardil. Järve värv on tekkinud liustikest ja seetõttu ongi see nii eriline. 

 

 

Lõunasaarel kulgevad peaaegu kogu saare ulatuses edela-kirdesuunas Lõuna-Alpid. Ja selles ahelikus on 16 üle 3100 m kõrgust tippu. Lõunasaarel kokku on 18 mäetippu, mis on kõrgemad kui 3000 meetrit. Vautsi, eks. Kõrgeim tipp on Aoraki ehk Mount Cook - 3574 m. See oli ka meie järgmine peatus. Mäe otsa me muidugi ei roninud. Natuke riskantne. Läbi aastate on u 100 inimest seda tehes elu kaotanud. Aga mäge ennast imetlesime küll. Vapustav on. See kõrgus. See suurus. Ja kõik lume all. Vau. Ja see tühjus, mida seal tunned ning vaikus. Supper!

Mt Cook keskel

hoian tipust kinni :)

Lisaks on Mt Cooki piirkonnas veel pikim liustik - Tasmani liustik, 29 km pikkune. Ka seda me käisime uudistamas.

Tasman liustik ja Mt Cook vasakul üleval nurgas

 

 

Edasi sõitsime juba natuke lõuna ja ida poole. Tee peale Omarama, kus Merit otsustas lennukiga lennata. Kuna sellest juba kirjutasin, siis liigume edasi Oamarusse, mis asub ida kaldal ja on tuntud pingviinide, lubjakivi ja fossiilide poolest. Paljud ehitised ongi lubakivist, ja uskuge mind, teeb linna väga ilusaks. Kogu kesklinn ja pühapäevane turg andis tunde viktooria ajastust. Päris vahva oli pühapäeval päikese käes ringi jalutada ja turul uudistada.

 

 

 

 

Ja pingviinid. Oi kui armsad nad on armsad. Kui oodata päikeseloojanguni, siis ronivad pingviinid veest välja ja mäest üles metsa sisse või põõsastesse. Näha saab nii suuremaid kollaste silmadega kui ka väiksemaid sinipingviine. Kollasesilmseid nägime aint ühe küll. Aga pisikesi siniseid palju palju. Vupsti libavad nad sinu lähedalt üle auto tee metsa alla peitu. Meil õnnestus neid kohe väga lähedalt näha. Kõnnivad sinust nii ilusasti mööda. Üks õhtu ronisid mõned ka meie auto alla ja siis pistsid pea välja uudistamiseks, et kuhu edasi liikuda. Jube armsad olevused nad ikka. Uudistasime kaks õhtut, tunde ja tunde.

kollasilmne pingviinike

pisike sinine pingviin teed ületamas

Hetkel oleme veel Oamarus, kuigi siin peale üht-kahte päeva enam midagi teha pole.. Siiski, olime siin oma 4 päeva ja asume nüüd Dunedini poole teele. Tsutsufrei :)

Kevad.

Linnud siristavad. Pungad on rohelisid ja puud õites. Nartsissid ja tulbid juba kollased ja punased. Lõhnab nii nii magusasti. Ja päike on päeval nii kuum, et võib lühikesed püksid juba täitsa jalas hoida. Mitte küll iga päev, aga siiski. Saab murul istuda ja piknikutada. Saab telgis magada. Isegi, kui on vaja palju tekke ja rohkem riideid, saab tudutud. Kevad on kohal. Ja see on üks ilusamaid aegu. Ei jõua ära oodata, mil kõik on roheline ja värviline.

 

 

 

Kevade tervituseks otsustasin mina lennukiga lennata :) Oi kui ilus see lennuk on. Ja kui pisike. Mootorita teine. Mõeldud tehtud. Istusin eelmine reede lennukisse esipiloodi kohale ja õhku meid viidigi. Kuna lennukil puudub mootor, siis kasutasime teist lennukit õhku viimiseks. Kui olime piisavalt kõrgel, vabastati meid köiest ja hakkasime ise liuglema. Olin õhus tund aega u 2300km kõrgusel. Mägede kohal. Ja oi millised vaated! Suu jäi mul lahti. Mega mega mega. Pole mina ju kunagi mägesid enne nii näinud. Supper lissalt! Ja kõige supper tipuks sain veel ise juthida ka. Olengi piloot nüüd :) nali.

algus

 

kõrgel taevas

 

 

maandumine

ja lõpp

 

 

Ilusat värvilist sügist teile, mina naudin siin kevadet väga :)

Talofa.

Imelised kaks nädalat Samoal ongi läbi. Mõnus kuumus, beach faled, värviliste kalakestega koos ujumine, snorkeldamine, kookospähklid, magusad banaanid, lahedad bussielamused ja lissalt chill olemine – juba igatseme seda kõike.

Samoa on siis pisike saareriik Vaikses ookeanis. Ja koosneb ta kahest suuremast ja siis mitmest mitmest väiksemast saarest. Põhilised ongi siis 2 saart: Upolu, kus asub ka pealinn Apia, ja Savaii, mis on neist kahest kahtlemata ilusam. Meie tegime ringi peale mõlemale saarele ja veel kahele väiksemale, millest viimane ja väiksem oli ka meie lemmik koht Samoal.

lemmik - Na'mua

natuke lähemalt

Ütleks, et Samoa ise on üks mõnus ja natuke hull ka. Inimesed elavad väga lihtsalt. Faledes. Need on sellised tavalised majad, kus peale madratsite pole tavaliselt midagi. Kuigi, nüüdisajal on juba ka voodid, toolid, lauad ja muu mööbel omale seal koha leidnud. Ja tavaliselt on siis igal perekonnal kinnine fale ehk meiemõistes maja, ja lahtine fale, kus siis peidetakse end päikese eest, magatakse päeval, kuivatatakse pesu, süüakse lõunat, vaadatakse telekat, kui telekas on jne.

kinnine fale

avatud fale

vaesema perekonna kinnine ja avatud fale + hobune

Külades ringi liikudes märkadki põhiliselt kirikuid ja falesid. Mida rikkam küla, seda suurem kirik. Ja kirikud on suured. Lausa massiivsed. Küla ise võib olla väga pisike. Ja mõnikord on ühes külas lausa 3 kirikut. Lisaks näitavad küla rikkust veel kogukondlikud lahtinsed faled ehk mida suurem ja ümmargusem, seda rikkam. Ümmarguse fale ehitamine on tunduvalt raskem kui kandilise, seetõttu just ümmargune fale näitab siis kas küla või perekonna jõukust.

  

Ka meie magasime faledes, küll beach faledes. Rannas, liiva sees. Väga väga mõnus oli ikka.

beach faled reas

 

Üks kultuuri ja usuga seotud meie jaoks natuke imelik asjaolu on see, et hauad on siis kas niiöelda „terrassidel“ või maja ees. Et hoida lähedased omale lähedal. Ja hauad võivad olla suured ja väga dekoreeritud. Kas siis kärtssinised, roosad, lillad, klaaside all, falede all või lissalt, tavaline kivi. Mõned on täis värvilisi kunstlilli, teisi kasutatakse pesu kuivatamiseks, istumiseks, mobiili jm aluseks. Eks see siis on suhtumise küsimus.

 

Nagu elamine ja muidu olemine, siis ka riietus on lihtne. Nimelt – lavalava. Lihtne puuvillane riie, mis pannakse kui seelik ümber piha. Kannavad nii naised, mehed kui ka lapsed. Kuigi nüüd on naised ka pükse kandma hakanud ja see tundub juba üsna tavaline olevat. Muidu väga usklik riik on endiselt uskil ja peab traditsioonidest kinni, aga on ka erandeid ja kindlasti on ka Samoa rohkem maailmastunud. Ja no jalanõudest on kõige populaarsemad muidugi plätud. Paljajalu on ka päris tore igal poole ringi käia, eriti kui klaasikillud ja igast muu räpms on linnade tänavatel. Liivasees mulle muidugi meeldib see paljajalu olemine väga :)

Vahvad on kohalikud bussid. Ja meie võtsime ka sellest elamusest maksimumi ning kasutasime busse niipalju kui võimalik. Bussid on värvilised ja erinevate nimedega. No nt „Prison Break“, „Queen Maggy“, „Kingdom Transport“ jne. Ja oi mis neisse väikestesse puupingikestega bussidesse kõik ära mahub. Esiteks inimesed muidu. Suured samoalased. Ja pingid on väikesed. Ja inimesed on suured. Aga mahub neid vähemalt 40. Istutakse üksteise süles või seistakse vahekäigus või kuidas iganes. Rännatakse kohalt kohale ringi, sest vanematel, naistel ja lastega on alati õigus. Või siis lased lissalt rändavad ühest sülest teise. See, et buss on täistopitud inimesi, kaste, kookoseid, kartuleid, suuri kotte ja kõike muud, on igati normaalne. Mulle on näiteks siiani arusaamatu, kuidas see kõik sinna ära mahub. Ja lahe on veel see, et mussi mängitakse. Ja kõvasti. Niiet ka meie ostsime kaks kohalikku cd-d lõpuks, sest ni chill on see muss neil lissalt.

 

 

Esimene kogemus bussiga oligi kohe esimesel päeval. Varahommikul kell 5, kui tahtsime lennujaamast sadamasse sõita, et kohe ilusale Savaii saarele peesitama minna. Buss on inimestest pungil. Me siis seisime otse bussijuhi taga. Ja kuulasime värskendamiseks „I'm a barbie girl, in a barbie world..“. Mida elamus! ;)

Mis me siis ära tegime. Sõime ja jõime hiad kohalikku toitu, mis tihtipeale on küll üsna rasvanbe, aga siiski hea. Väga magusad olid puuviljad, papaiad, mangod, pisikesed banaani. Lemmik oli muidugi kookospähkle. Peesitasime rannas ja ujusime sinises-sinises läbipaistavas soojas vees. Ja mina siis esimest korda snorkeldasin. See oli äge. Koos värviliste kalakestega ja korallidega. Imeline ikka see veealune elu seal. Käisime ka kilpkonnasid vaatamas. Saime katsuda ja sööta neid. Mõned on ikka suured suured. Käisime pühapäeval kirikus. Pühapäeval tuleb end valgesse riietuda ja vaikselt olla, suuri töid ei tehta, lissalt ollakse. Väiksemad külad on justkui välja surnud. Käisime ka blow holes'e vaatamas. Need on justkui augud kivide vahel, kust suured lained välja purskavad. Ja oi kui võimsad need on. Oleks võinud terve päeva seal veeta ja imetleda. Ja külastasime veel laavaküla. Ei mäleta enam millal, aga laava hävitas külasid ja kirkuid ja nüüd elataksegi laavakivide otsas. Võimas on see laava.

papaiad

snorkeldan

blow holes

laavaküla

Ja just nii mõnus ja tore ongi elu-puhkus Samoal. Soovitan kõigile vägaväga, kes vähegi viitsib nii pikalt lennukis istuda :)