Kohalik paradiis.

Jaa, ma leidsin kohaliku paradiisi. Asub see lõuna saare täitsa põhjas. Pigem loodes siiski. Ja seal on ilus. Ilus ilus ilus. Mitte küll Samoalik paradiis, aga siiski, siinne paradiis. Koha nimeks on Abel Tasman. Ja Golden Bay. Mina armusin Abel Tasmanisse. Tegu on rahvusliku pargiga, mis hõlmab nii merd, metsa, mägesid ja kuldseid-valgeid liivarandu. Ja seal on nii rahulik ja mõnus. Kõnnid mööda randu ja metsi, magad telgis, naudid hommikukohvi rannas, sõidad kajakiga, võitled natuke ka lainetega, kuulad linde, korjad ja kokkad rannakarpe, mängid frisbit ja lihtsalt naudid seda kõike. Eks meie eeliseks seekord oli ka see, et turistihooaeg ei ole veel peale hakanud ja seetõttu saime seda kõike nautida just nii nagu see oli. Mitte ülerahvastatud ja lärmakas. Mõnna mõnna. Ei oskagi kohe seda viimast nädalat kirjeldada :)

selles rannas telkisime 2 ööd

Huvitav on see, et peale esimest matkapäeva sain mina villid. Jaa, saabastega, mis on juba sissekäidud. Ja mitte üks või kaks villi, vaid hoopis 6. Usute? Mina küll alguses ei uskunud. A üllatus üllatus, vasakul jalal oli neid 2 ja paremal 4. Ja mõlemal jalal otsustasid suured, u1-2cm läbimõõduga pirakad omale pesa teha otse talla alla, et Merit üldse astuda ei saaks. Ja ei saanudki. Mingi 3 päeva olin trajektoorilt maas. Eks ma ikka üritasin lonkida, aga tundus pigem, et mul miski püksi... Ehhee. Njah, sellised rasked ajad olid siin ka vahepeal. Nüüd juba liigun normaalselt.

Ja siis õnnestus samal päevasel matkal veel ka väike päikesepõletus saada. Nimelt olen sel aastal oma eesmärgiks võtnud, et käitsen oma nägu, õlgu ja dekolteed päikese eest. Sellepärast on mul ka 100ne päikesefaktor. Tubli eks. Aga sellegipoolest, ei kasuta ma seda siis, kui peaks ja nii saingi pisikese punetava naha omale ja maika selga. A seekord pole hullu, olen nüüd pruunim :)

Oi, ja siis on seal põhjas veel selline koht nagu Farewell poolsaar ja Farewell Spit. Tegu on siis kitsa liivaribaga, kõige lihtamalt öeldes, ja kulgeb see saare kõige põhjapoolsemast punktist, mis on läänes, ida suunas. Pikkus on u 26km ja vee all on veel oma 6km. Kuna koosneb see paljudest suurtest ja väikestest liivaluidetest, mis on pidevas liikumises, siis ennustatakse, et järgmise 5 aasta jooksul kasvab riba u 2km. Uskumatu eks, kuidas see liiv siin ookeanis nii on. Väga kaugele seal kõndida ei lubata, ainult 4km alguses, sest see on looduskaitse all ja noh, kui tahad 1000kr maksta, siis tuurid muidugi viivad su sinna lõppu. Meie ei tahtnud ja hängisime ise tuulises ja lendavas liivas ringi.

selline pisike riba seal üleval siis see Farewell Spit ongi

ja selline näeb see välja seal kõndides

Kuna mul mõistus nüüd väsis ära ja ostukeskus ka kutsub, jaa, ostukeskus üle 100 aasta, ja äkki isegi üks latte, siis pean jooksma!!! :) Paid!

Käsitöö.

Sain siin omale üleeile uued ehted. Või mitte just ehted, aga Uus-Meremaale sobivad mind kaunistama küll. Tegelt siin on need ikka ehted. Et siis ehted ikka jah. Issand kui keeruliseks ma nüüd asja ajasin. Igatahes, Hokitika on veel tundus rohelise kivi poolest. See on väga oluline osa Maori kultuurist, sest kõik nende ehted, tööriistad, kujud jm on just sellest kivist valmistatud. Kutsutakse seda kivi kas siis Greenstone, Jade, Pounamu. Enimtuntud nimed.

Maori viljakuse sümbol

Kuna David tahtis endale ka teha, siis läks tema töökotta et endale ehet teha. Jube ilus tuli muideks. Ma ka nüüd natuke tahaks, aga las olla. See-eest võtsin mina kaasa Samoalt leitud kaks teokarpi ja lasin neile augud sisse puurida, et siis neid ehetena kanda saaks. Ühest sai käevõru ja teisest kaelaehe. Mitte küll minu tavaline stiil, aga hetkel meeldib :) Ju olen nii Uus-Meremaa lainel ikka.

Davidi kaelaehe, üks pool on "fern" e sõnajalg, kohalik sümbol ja rugby meeskonna sümbol ka

ja teine pool on skorpion, tema tähtkuju

 

üks teine uus kaelaehe, mis on tehtud kas lehma vm muust luust ja Maoride sümbol. Tähendus: kasvamine, uued algused ja harmoonia.

ja niisama ülejäänud Samoa teokarbid

A, kogu aeg unustan oma uudise ära. Sain viisapikenduse!! Kuni 23.veebruari 2012 olen mina ilusasti Uus-Meremaal :) JA siis koju! Vot nii.

Hokitika.

Hommikust! või pigem õhtust teile :)

Istun raamatukogus. Hokitikas, siin lõunasaare läänerannikus. Tuntud on see koht oma päikeseloojangute pooles. Kui just vihma ei saja. Eile õhtul sadas. Aga õnneks eelmisel kahel õhtul saime ka päikeseloojangut nauditud ja tosin pilti tehtud. Mina ja fotokas, jääkski pilditama, ausõna.

 

Ega muud polegi siin tehtud neil viimastel päevadel. Raamatukogus istutud ja asjadega end jälle kurssi viidud, mõnda koske ja ilusat sinist jõge imetletud, rannas jalutatud ja päikeseloojangud, need päikeseloojangud.

 

 
Täna liigume aga põhja poole edasi, Greymouth ja Westland ja siis peaks millalgi ka täitsa põhja tippu jõudma. Aga eks sellest kõigest siis juba hiljem. Praegu kallistan ja ütlen "Tsau!". :)

Matk.

Tegime siin vahepeal ühe kahepäevase matka. Copland Track, 17Km ja 7tundi hütini ja järgmine päev samamoodi tagasi. See oli meil esimene ööga kogemus. Tavaliselt ikka ühepäevased matkad. Lihtsam ju, ei pea tervet elu kaasa tassima :) Nüüd otsustasime selle järgi proovida, sest preemiaks olid tasuta looduslikud kuumaveeallikad. Mõnus ju, eks! Ja nii siis tegimegi. Pakkisime hommikul oma kotid punni, makamiskotid, tekk, magamisriided, rätik, söögitavaarid kaheks päevaks, gaasipliit, tassid, nõud, kreemid jne jne. Ei olnud väga tagasihoidlikud. Järgmine kord oleme kindlasti targemad. David võttis minu suure koti, nii 15kg, ja mina tema väikse seljakoti, u 5kg. Ja ma ei kujuta seda 15kg ette, sest juba 5kg olid mul õlad valusad. Just nii nõrk ma olengi.

Rada ise ei olnud väga raske, sest 1000m ronimist ei olnud. Kulges natuke üles, natuke alla ja suht palju oli ka tasast. Raskeks tegid muidugi koti raskus, muda, kivid ja jõgede ületamine. Nii et minnes oli 7h ja tulles õnneks 6h. Tulles saime vihma ka. Aga oli seda kõike väärt. Esimene ilm oli ilus ja sai hüti juurde jõudes kuumaveeallikas mõnuleda. Kuum oli see tõesti. Ja öösel sai satelliite vaadetud ja täiskuukuma imetletud. Mõnus.

 

 

 

 

Selline tore seik meil siin oli, millest taastun siiani. Olen laisk ja liigutada ei viitsi ja ainult sööks. Tõsiselt nagu, iga kahe tunni tagant tahaks süüa. Ja rämpsu just, tugevat toitu, chipse ja burgerit ja jäätist ja lihapraadi, nämm nämm :) Kahjuks õhtusöökiks meil siiski riis ja juurviljad, nii palju siis tugevast toidust :D Nüüd aga homseni!

Pingviinid.

Minu pingviiniarmastus ei näi kohe kuidagi lõppevat. Ikka ja jälle leiame end pingviine otsimas. Ja õnneks saadab meid edu. Ka siin läänerannikul õnnestus meil pingusid näha. Mingi kolmas liik seekord. Kuskilt kuulsin, et kolm erinevat liiki üldse Uus-Meremaal ongi. Ja kuigi kohalikust informatsiooni putkast öeldi, et keegi pole neid siin läänerannikul see aasta näinud, nägime me vähemalt 10 pingut kindlasti. Nad on ikka nii armsakesed. Tuterdavad veest välja, raputavad kuivaks, hüppavad ringi, vaarivad vaikselt kivide juurde, ronivad üles või peesitavad päikese käes. Ma võiks neid tundide viisi vaadata. Nagu lambatallesidki. Lissalt vaadata. Tunde!

 

 

Lake Wanaka ja Lake Hawea.

Mõtlesin natuke pikemalt kirjutada oma uutest lemmikutest! Kaks järve, Wanaka ja Hawea, mis asuvad siin lõuna saare nii kesk-lääne osas, teineteisest u 18km kaugusel. Ja need järved on suured. Tõsiselt, suured. Wanaka on neljas suurim järv siin, hõlmab enda alla 192 km2, on 42km pikk, 10km lai ja 300m sügav. Hawea hõlmab siis 141km2 ja on 392m sügav. Nad on sellised piklikud mõlemad. Ja oi kui ilusad. Nii ilus sinine värv ja veel ümbritsetud rohkete mägedega. Ja ma armusin! Neisse järvedesse ja neid ümbritsevatesse mägedesse. Nüüd ma tean vähemalt mida ma hommikuti ärgates oma aknast näha tahaks :)

 

 

Kuna mõlemad kohad on linnamõttes suht pisikesed ja vaiksed, siis me seal mõnulesime niisama ja tegime ka rasket tööd. Matkasime. Ikka mäege otsa. Sai kohe mingi 6 päeva jutti ronitud. Ja isegi kui iga kord ma mõtlesin „MA EI JÕUA ENAM“, pusisin end kuidagi ikka tippu ja ma ei hakka ütlemagi, et vaated olid imelised!! Vapustavad!! Tahaks veel ja veel.

Kus me siis ära ronisime. Ronisime Wanaka kohaliku hilli otsa, mingi 300m kõrge vist. Vaated muidugi ilusad. Siis käisime Rob Roy liustikku vaatama. Oli vist 1,5h ronimist. Metsarada nagu ikka, ikka ülesmäge, natuke alla ja siis üles edasi. Suht lörtsine ja libe oli lõpp, sest lumi oli vahepeal jälle maha tulnud. See oli siis nüüd nädal tagasi. Aga lõpus nägime Kead. Kea on siin ainus Alpi papagoi, kes on suht ohustatud liik nüüd. Aga nad on mägedes nii uudishimulikud, et tulevad su juurde ja vaatavad, mis head neile tõid. Muidugi neid toita ei tohi, sest see kahjustab neid veelgi rohkem. Nii me siis lihtsalt imetlesime ja pildistasime. Ja liustik oligi unsutatud.

 

 

Järgmine päev käisime niisama metsas ja mägede vahel ronimas, aga kuna ei olnud nii põnev, siis peale 2-3h pöörasime otsa ringi. Oli ainult mets või samade mägede org. Niiet igav. Eks me jah oleme nüüd nende imeliste vaadetega ärahellitatud, et ei taha enam niisama metsas ringi tatsata ja niisama kuskile igavasse tippu minna. Inimloomus.

 

Peale Wanaka ilu nautimist sõitsime siis Hawea äärde ja ronimisime seal ühte ilusasse tippu. Ei tea kui kõrge see oli, vast mingi 1000m, aga ma ei tea. Väga raske oli, läks zik-zak järsult üles, võttsi mingi 45min. Taaskord, ilus ilus ilus.

Ning viimasel päeval võtsime ette 3-4h matka (ühes suunas) Istmus Peak otsa. 1386m. Ka see oli raske, võttis ikka aega et tippu jõuda. Ka zik-zak ülesmäge, suht järsk mõnikord, nii 45kraadine kalle ja ikka üles ja üles. Lõpus oli õnneks natuke sirget rada ka. Aga üleval sai mõnusast söödud ja puhatud, silmagi looja lastud ja lissalt kõike seda 360kraadist ilu nauditud. Tore oli see, et ühel pool oli Lake Wanaka ja teisel pool Lake Hawea. Kaks ühe hoobiga ütleks. Ja ümberringi ainult mäed mäed mäed. Tulge ka, ronime koos sinna!

Hawea järv

Wanaka järv

rada, nö lõppsirge

Sellega see ilus nädal seal lõppeski. Kuigi, mul on väike aimdus, et me võime sinna veel tagasi sattuda ;)

Soovitus.

Teate, premeerisin end siin vahepeal kinoga. Käisin ühes pisikeses linnakeses Queenstowni lähedal – Arrowtown, ühes väga armasas ja veel pisemas kinos vaatamas prantsuse filmi „Little White Lies“. Kinos oli ainult 15 kohta ja sai mõnuleda 2,5h kas siis suurel punasel diivanil või vanaaegsetel tugitoolidel. Väga mõnna. Ja film ise oli väga väga hea. Mul muidugi ei ole õrna aimugi, kas see on juba Eesti kinodes (tõenäoliselt Artises) olnud või mitte. Prantsusmaal oli see näiteks aasta tagasi. Aga, kel on võimalus seda vaadata, vaadake. Te ei kahetse, seda ma luban!

Elu autos.

Kui viimane kord natuke virisesin, et telgist on kopad ees, siis nüüd ma igatsen telki. Oleme 4 ööd autos maganud. Kuigi saab isegi magatud, on see siiski väsitav. Ei saa jalgu sirutada (sest meil ju 2 uksega neljarattavedu) ja seetõttu on põlved nii valusad ja nii ebamugav. Me magame autos sellepärast, et pole ametlikku telkimiskohta läheduses või on see lissalt liiga kallis. Ja siin Wanaka järve lähedal just nii juhtuski. Aga ma siiski loodan täna öösel telki näha.

Lisaks saab autos veel süüa teha. Paneme aga gaasipliidi esiistmele ja nii me seal siis teeme pastat ja riisi. Kui õues on liiga külm ja tuuline, nagu siin vahepeal oli. Aknad tuleb ikka lahti hoida, sest muidu võib gaasimürgituse ju saada. Jep, just nii ongi.

Oo, üks uus kogemus on veel. Solar-dušš. Tegime muide rekordi, 5 päeva pesemata. See on see ränduri elu. Aga eile õhtul panime oma väikese dušši koti puu oksa külge rippuma ja pesime end. Metsa all. Paljalt. Väga naljakas oli teate. Aga nii hea oli puhtaks saada ja šampooni lõhna tuna :) Ja vesi oli nii mõnna ja soe. Oli ju kott päev otsa päikese käes. Ausalt, ma käiks dušši all tihedamini kui saaks! Luban. :)

Dušš :)

Plaanid ja nende muutmised.

Nagu te teate, plaanisime me siis lõuna poole sõita ja seal ringi hängida veel, ühele saarele matka minna jne. Aga kui lõuna poole sõitma hakkasime, otsustasime 50km hiljem ringi pöörata ja hoopis üles põhja minna, mööda läänerannikut, mis meil täiesti nägemata. Mõeldud, tehtud. Keerasime auto ringi ja asusime uuesti Queenstowni poole teele.

Nii me siis sõitsimegi ülespoole ja peatusime Wanaka järve ääres. See on Queenstownist nats põhja poole. Ja oi kui ilus siin on. Jaa, oleme veel siin, 5 päev juba. Mäed ümber järve. Suht nagu Queenstowngi, aga väiksem ja vaiksem ja rahulikum. Väga palju rahulikum.

Muide, vahepeal tuli ju meil lund siin jälle. Nüüd siis 4 ööd tagasi. Ehk üks hommik mägede vahel ärgates olime ümbritsetud lumistest mäetippudest. Äge, eks! Mulle isegi meeldis, väga. Tundsin end mõnes mõttes nagu laps kommipoes, kes ei tea kuhu poole joosta ja millist pilti teha. Ainult pildistasin. Hea oli selle juures ka see, et maa ise ju kuiv ja pole miinuskraade.

Aga muidu oleme siin kohapeal palju palju matkanud. Küll 40min, 45min, 1,5h, 3h. Ja ikka ülesmäge. Ja alla tuleb siis ju ka tulla, eks. Aga mõnikord tuleb hing küll seest välja. Aga ei saa ju mitte ronida kui tead, et vaated on megad. Ja neid vaateid ma tahan! Ja siis naudin. Olen juba nii palju ilusaid kohti leidnud, kuhu ma võiks oma maja ehitada. Ehhe. Ja täna ongi väike puhkepaus meil, sest mõlemal põlved valutavad ja keha väsinud. No ei jõua enam. Eks siis homme uue hooga :)

Pilte näitan teile millalgi hiljem, kui saab kuskil tasuta netti ja aega neid üles panna. Eksju. Praegu aga ütlen tsau ja lähen ostan ühe hea kohvi, sest ma olen nüüdseks juba 3 päeva ilma olnud ;)

Lehvan.

Elu telgis.

Kui mõelda telkimisele, siis tuleb kuidagi kohe pähe et "oh, lahe!". Lapsepõlv tuleb meelde. Ja telgis magamine, elamine. Nii mõnna oli see ju. Aga kui saad vanemaks ja teed sellest osa oma reisimisel, siis teate, nii mõnus ei olegi enam. Ja vaikselt hakkab kopad ka juba saama. Miks siis?

Sajab. Siin Te Anau's, kus oleme, ja igal pool ümberringi ka. Jumal tänatud et päris padukat ei tule, et selline uduvihm vm, sest muidu tuleks autosse end kudagi vaevu ära mahutada. Vihm ei ole hea. Niiskus on paha ja hakkab külm. Ja isegi kui meil on nüüd täispumbatav madrats, mis teeb magamise nii palju mõnusamaks, ja hulgim tekke ning magamiskotte (mõni öö võib isegi palav), on ikkagi paha. Lisaks on väga paha õues süüa teha, sest kõik saab märjaks. Jalutada ei saa, matkata ei saa, chillida ei saa. See ju ei ole tore telkimine? Nõustute minuga, eks!

Tegelt, ma usun et mulle isegi see meeldiks, kui oleks soe ja päike ja selline tore suvine olemine. Aga meil on praegu vihm ja pilved ja veic külm ka veel. Ja nii pole tore. Niiet hoidke pöialt, et kuskilt see päike nüüd välja tuleks ja telgi vahepeal ära kuivataks :)

A, mis veel on nö komplikeeritud. Dušš muidugi. Vahest saab ikka oma 4 päeva pesemata olla. Grõuss eks! Oo jaa. Aga siis saab maksta 50eek, et kuskil Holiday Pargis end pesta saaks või naljakas basseinis ujumas käia. Eile ju, läksime siia kohalikku basseini, et siis saaks dušši all mõnuleda, föönitada ja kreemitada ja igati end korda teha. Aga mis me eest leidsime? Bassein asus mingis naljakas ehitises, polnud nagu päris majamoodi teine. Seinad ja katus plastikust või midagi sellist. Viimistlemata. Kõik hall ja tsement. Jube ütleks. Dušši eest tuli eraldi mündid metallkasti panna. Ja 1 dollari eest sai miski 2 min vett. Minul jäi pea igatahes palsamiseks. Mingeid kabiine ega stepsleid ega midagi polnud. Ka soojendust mitte. Ei mingit elementaarset mugavust. Niiet me saime veic šoki, et ei olnudki Euroopa-mõistes bassein. Rääkimata siis pesemisruumidest. Olen edaspidi kindlasti ettevaatlikum! Et kuhu oma raha paigutan :) Ja ärge siis väga naerge seal kõhud kõveras kui mu juuksed imelikult peas on! :)

Aga tegelikult saab kõigega hakkama ja harjub vaikselt ära. Sellega olen juba harjunud, et asjad autos hunnikus ja suht sassis kõik. No ei ole võimalik korda hoida, isegi kui iga päev üritan. Aga ma ikkagi üritan.

Nüüd aga asun järgmist wwoofimise kohta ostida, et ei peaks nende asjade pärast muretsema.
Kallan ikka.

Doubtful Sounds.

Just sellises imelises kohas me oma eilse päeva veetsime ja Davidi sünnipäeva tähistasime. Kuigi pilte pealt tundub, et oleks kui tegu ööga, siis oli tegelikult täitsa päevane aeg. Lihtsalt ilm oli pilves ja valgus ere. Aga see-eest on ka pildid palju ägedamad. Minu arvates.

Tegu on siis fiordidega, mis on tekkinud ma ei tea kui palju palju aastaid tagasi. Igathes, kuna aega ei ole et pikka juttu teha, siis vaadake pilte, eksju :)

 

 

 

 

 

sünnipäevalaps koogiga

Lippan nüüd uusi pilte tegema. Kallid teile kõigile mu kodustele, kes te mind igatsete. Teage, et mina igatsen teid sama palju!
Merka.