Wednesday, February 29

Bali.

Olen siin nüüd mingi 5-6 päeva Balit maitsnud ja võib öelda, et maitseid on nii häid kui halbu. Saabudes veetsin mõne päeva Kutas, mis mulle nii väga ei meeldinud. Mäletate, eks. Siis aga sõitsin Ubudisse, mis on natuke ülespoole Bali keskosas, ja sain Kadriga kokku. Viimaks ometi näeb ka oma sõbrannata :) Igatahes, siis hakkasime kultuuri nautima. Ja seda on Ubudis väga palju. Kunst, maalid, siidid, puunikerdused, kivinikerdused ja igast kujud. Kunst siin ja kunst seal. Lisaks oli Ubud ka rahulikum ja puhtam kui Kuta. Kuid siiski, turiste täis.

Lisaks turgudele käisime ka riisipõldude vahel jalutamas. See oli üks tore tegevus. Saime kookospiima juua, kookosõli ja vaniljet ostetud ja lihtsalt neid lõputuid riisipõlde nauditud.

Seal jäi mulle silma üks asi. Nimelt see, et rasket tööd ei tee mitte mehed, vaid naised. Naised on need, kes tassivaid rakseid kive, liiva vm pea peal ehitustööde jaoks. Just nii. Ja mehed siis teevad lõunauinakut või istuvad poes ja müüvad turistidele träni. Kuigi ma tean, et Balil on kogu majapidamine naiste õlul, ei arvanud ma, et selle alla käib ka ehitus. Aga nii see on ja isegi Bali mehed ütlevad, et Bali naised töötavad kogu aeg.

Ubudis käisime veel Bali tantsu vaatamas, mis oli ka täitsa tore. Sai nii tantsu nähtud kui kohalikku muusikat kuulatud ja samal ajal Starbucksi kohvi joodud. Bali teistsugust tantsu, kus jutustati ka lugu, käisime veel lõunapool ka eile vaatamas. See oli nagu rohkem show. Siiski, mõlemad olid toredad ja hea, et osake kultuuri veel omaks saadud.

Eile aga võtsime omale taksojuhi, kes meid siis Ubudi ümbruses ringi sõidutas. Viis meid ühte Bali kodu vaatama. Igal kodul on ju oma tempel. Ja siis veel erinevad majad erinevateks otstarbeteks. Näiteks honeymoon maja, probleemide lahendamise maja, koht, kuhu surnukehad pannakse lamama kuni nende matmiseni. Tuli-Vesi-Tuul ja ilmajaod mängivad kõik väga tähtsat rolli. Usk-jumalad-hinged, teispoolsus on tugevalt igapäevaelu osa. Terve päev tehakse hingedele lillekesi, põletatakse viirukeid ja pannakse süüa.

Ja oi, riisiterrasse käisme ka ikka vaatamas. Väga supper! See riisikoristamine on siin ikka väga raske töö. Mitte ainult see jube palavus, aga just need terrassid, alla-üles tassimine. Imetlen neid inimesi kohe. Lisaks kodudele, riisiterrassidele, viidi meid erinevatesse templitesse. Ka püha vee saime ära katsutud. Templitest on nüüd tegelt küllaga, sest ega seal väga ikka midagi ahhetamapanevat ei ole.

Väga väga meeldis ka kohviistandus. Nägime, kuidas kohvi toodetakse, käsitsi, ja saime igast erinevaid sorte maitsta. Bali enda kohvi mulle nii väga ei maitse. Päris selline hapukas on. Huvitav oli aga Luwaki kohv. Kui kohvipuu viljad on valmis, söödetakse sisse nad ühtedele loomadel, kelle nime ma ei mäleta. Meenutab naaritsat või midagi selletaolist. Siis nende väljaheited kukuvad puurist välja ja neid kasutatakse kohvi tegemiseks. Hull protsess. Ja kõlab ka vastikult. Aga kohvi oli täitsa huvitav ja mõnus. Maksis ka ilusa kopika muidugi. Kuid siiski, ma eelistan päris vaniljega kohvi. Magus ja hea :)

Hetkel oleme aga omadega jõudnud Ulu Watusse ja Panang Panangi. Bali saare täitsa lõuna ossa, surfarite rajooni. Sest siin on ilusad rannad ja head lained. Lisaks on siin kõik jälle teistsugune. Suht tühi on. Ei ole palju maju, ega ööbimiskohti. Pole turiste, poode, shoppamist ega prahti. Vaikne ja mõnus on. Elamine ehmatas meid alguses natukene ära, et nii nadi, aga saab hakkama. Vähemalt odav on. Ja rannad ning ilusad päikeseloojangud on ju seda väärt. Hetkel tundubki, et jääme siia kuni laupäeva hommikuni ja siis lennujaama otse. Eks vaatab.

Muide, vihma oleme ka saanud. Just Ubudis, kuna see natuke kõrgemal. Ja lausa kahel päeval, alates lõunast paar tundi. Mõnusat padukas ja äike. Ja mingi hetk oli isegi külm. Mida siin just väga ette ei tule. Niiet hea vaheldus ma ütleks.

Aga aitab nüüd netiga küll, tagasi õue ja kuumussesse. Isegi, kui see konditsioneer siin internetipunktis nii kutsuv on :)
Kallistan.

Saturday, February 25

Öö ja päev Singapuris.

Singapur on nüüdseks omadega ühel pool ja Bali aeg in käes. Singapur oli tore. Puhas ja ilus. Mulle meeldis seal ka eile päeval. Eriti meeldis mulle Chinatown. Sinna võikski uudistama jääda ja templeid külastada. Kesklinn ja suured ostutänavad on ka toredad, aga siiski on see jõe äärne lahedam just õhtul, tuledes. Palju palju ilusam. Pikka juttu ei tee, pildid räägivad enda eest.

populaarne õhtune söögikoht
 
kasiino-hotell
Little India linnaosa
 
värviline ja populaarne Clarke Quay
 
turg Chinatown linnaosas

tempel
 
 
Buddha tempel

Balile jõudsin eile ilusasti. Olen ühes hotellis, kus Kadri vend oma sõpradega on. Natukene juba eestlasi siis mu teel. Tegelt palju, 8 eestlast :) See on tore, sest ega mulle ikka üksi väga ei meeldi. Eesti keelt oli alguses ikka naljakas rääkida. Kui midagi väga äkki midagi öelda või kommenteerida tahan, siis tuleb hetkel veel see inglise keeles suust välja. Tropi tunne tekib veic, nagu püüaks väga uhke olla :)

Hetkel oleme Kutas, mis on jube turistikas ja peo koht. Täis pidutsejaid, klubisid ja shoppamist. Eile käisime ka nats väljas. Kui Singapur on puhas ja ilus ja nö rikas, siis Bali on räpane ja täis kaubitsejaid, kes sulle igast stuffi pakuvad ja sind igale poole tirivad. Täna passisime rannaääre hotelli basseinis. Palav on siin ikka. sõime sushit ja ei teinudgi väga midagi. Hommikusöök ja hiline lõuna on kõik mis vaja. Ja homme saangi juba Kadriga kokku. Nii ootan seda! Hetkel siis sau ja palju palavust teile ka sinna :)

Friday, February 24

Otsaga Singapuris.

Aeg on nüüd nii kaugel, et ütlesin täna hommikul oma armsale Uus-Meremaale „Head aega!“. Mõnesmõttes on kurb. Uus-Meremaa on jube ilus. Ja üks väga mõnus koht. Ja kahju oli lahti lasta sealsest turvalisuset, puhtusest ja mugavusest. Ja nüüd päriselt seljakotiga reisima minna. Ei ole enam seda auto luksust. Ja võimalik, et tuleb ka üksi ringi hängida. Aga samas, on see kindlasti suurem elukool. Ja oi kuidas ma ootan kõige selle uue avastamist. Uued riigid, uued kultuurid. Uues söögid ja hõrgutised. Seda viimast ootan ma kohe väga väga! :)

Lisaks oli vägaväga kurb ka Davidile „tsau“ öelda. Isegi kui ma tean, et võiamlus 2 nädala pärast Tais kokku saada on suur, on siiski hetkel raske. Raske on üksi olla. Ja kahju on, et ei saa kõike temaga jagada. Aga eks aeg anna asu ja loodetavasti läheb iga päevaga ka kergemaks.

Hetkel aga olengi omadega siis Singapuris. Lend oli pikk ja väsitav ja nutune, ning Singapur on palav ja see omakorda väsitav. Käisin paadiga sõitmas ja imetlesin tuledesära. Mõnus oli. Hetkel mulle siin meeldib. Keegi ei vaata järgi ega paku sulle odavalt asju müüa. Kuna kõik on siin nii multikultuurne, siis on hea ja rahulik ja turvaline olla. Homme Balile jõudes läheks hulluks siis :)

Aga poen hetkel põhku ja kui rohkem aega saan, panen lisaks jutule ka mõne pildi üles.
Ööd!

Monday, February 20

Ausõna, olen olemas :)

Nüüd olen küll pikalt kadunud olnud, aga tegelikult olen ikka täitsa olemas (nett on hoopis kadunud). Lissalt naudin oma viimaseid aegu siin. Ja olemine on tore. Jõudsime vahepeal auto maha müüa. Mis juhtus küll jube äkki ja lõi mõned plaanid, mõtted sassi, aga oli väga positiivne tegu. See siis juhtus 10.veebruaril. Aucklandis. Samal päeval istusime bussi peale, et sõita Aucklandist loode suunas Muriwai ranna lähedale. Tegelikult kuulub see regioon suure Aucklandi alla. Umbes 40min kesklinnast. Oleme sellest ajast peale olnud ühe meesterahva Kerry juures. Tema on 53.aastane isa, kes kasvatab oma kahte poega. Oliver on 16 ja Finley 13. Naisega elavad lahus ning maja poegadega on tema hoole all. Koht on ilus! Vaikne ja rahulik. Maja on kodune ja mõnus. Tema enda ehitatud. Meie mõistes võiks luks öelda. Vanaaegses stiilis. Või noh, kuidas nüüd võtta. Maja ise on 22.aastat vana. Võtame nagu võtame siis. Ja inimesed on ka toredad.

 

Kerry peab end farmeriks, kuigi omab PR firmat. Lisaks on ta õppinud 25 aastat massaaži ja joogat. Veel kirjutab ta raamatuid ning on toidukriitik. Paljude restoranide, kokkade, veinide, mille iganes võistlustel on just tema peakohtunik. Eriti on ta veinides sees. Iga päev saame siin maitsa uusi huvitavaid ja võib oletada et väga kalleid veine. Kes siis veinile „ei“ ütleks, eks :) Ja jube hea kokk on ta ka. Ta armastab maitseaineid, aed on neid täis. Ja ta armastab kokkamist ning söömist. Ka veine muidugi. Iga toit on omamoodi fäänsi. Vut sellisesse ellu oleme me saatunud.

David ja Kerry kokkamas
Oliver, David ja Finley kana püüdmas
 Oliver ja Finley käivad koolis. Oliver on veel Muriwai rannas vetelpääste, mõlemad tegelevad orineteerumisega, Finley mängib golfi ja veel igast muud asjad neil teoksil. Igal juhul, kõik nad kolm on väga multifunktsionaalsed.

54km pikkune Muriway rand
 
 
 

Meie aitame Kerryl aeda korda hoida. Jube palju rohimist ja muruniitmist on olnud. Kuna ta kirjutab ühe veinikompanii, Villa Maria, nö elulugu (täitub 50a), siis on maja-aed korrast ära. Nii olemegi püüdnud siin korda luua. Lisaks teeme kolmekesi, Kerry, David mina, igal hommikul nii tund jooga venitusi. Mõnikord päikesetõusuga. Vot see on elu! Just see, et saab seda aega võtta. Super!

Selline see elu ongi. Aeg ajalt vihmane ja siis jälle palav ja päikseline. Saab rose veine popcorniga maitsta, kui ka valgeid õhtusöögi kõrvale. Saab suurtes lainetes hullata ja ka lissalt olla ning kõike siinset nautida. Ja seda kuni 22.veebruarini ja siis Aucklandi 23. peab juba kell 10 lennujaamas olema :) Aga eks me siis naudime siin edasi ja teie ka, nautige veel viimseid talveaegu. Kuigi, ega ma väga kursis ei ole, mis see ilm teil seal teeb..

 

Kallid meilt ja kanadelt.

Thursday, February 9

Rannaelu, rannaelu..

Meil on siin endiselt tore. Päike paistab, ilm on palav ja rannad on ilusad. Viimased päevad olemegi siin peesitanud rannas. Käisime üle-eile New Chums rannas. Üks ilusamaid randu maailma (kuulub 10 parema hulka). Ja seal oli ilus ilus! Korjasime merekarpe kivide pealt ja alt, peesitasime päikese käes (mitte küll väga kaua, sest päike siin kõrvetab ja sa lõpetad punasepunase vähina), jalutasime ja lissalt nautisime suuri laineid ja valget liiva.

New Chums Beach
 
 

Paar pilti ka Mike juures olemisest: suur puuviljapuude ja juurviljade aed ning metsik põssabeebi :)

 

Teekond Coromandeli poolsaarel tagasi lõuna poole oli eile mega! Vaated on ikka ilusad. Kogu see rannajoon ja saared, mäed ja muidugi õhtune päikeseloojang.

 
 

 Hetkel oleme Thamesis, lõunapoolseim linn Coromandeli poolsaarel ja varsti asume Aucklandi poole teele. Homme püüame auto ära müüa, kõik palun pöidlad pihku, et siis vabad olla ja Aasia reis ette võtta. Lisaks tegeleme veel hoolsasti viimaseks nädalaks wwoofimise otsimisega, soovitatavalt ranna lähedal, et ei peaks jumala eest kuskil hostelis olema. Taaskord pöidlad pihku! Hetkel aga läks kõht jube tühjaks, peab lõunat meisterdama minema. Endiselt muide pugime arbuuse ;)

Teie aga pidage seal külmas ikka vastu, eks! :)

Monday, February 6

Bäk in da Coromandel.

Olemegi otsadega tagasi põhja saare põhja osas – Coromandel poolsaarel. Täitsa põhjas veel ei ole, aga päris lähedal. Ja siin Coromandel'is on tore! Oleme ühe kohaliku juures, nimeks Mike ja vanust 54a. Poissmees, kes elab koos koera ja kassiga. Need kaks viimast on jube armsad!

Lugu ise järgmine. Umbes aasta tagasi, kui David oma autoga tee-ääres seisis, tuli Mike tema juurde, alustas vestlust ning kutsus enda juurde mõneks ajaks. Kohalik majaga ikka kõvasti parem kui telk. Ja nii veetiski David aega Mike'i juures, kalal käies, paadiga sõites jne jne. Nüüd on David siin juba kolmandat korda tagasi.

Mike juures mulle meeldib. Ta on lahe, naljkas ja jube lahe. Esimene õhtu kulistasime kolme peale 2 suurt pudelit siidrit ära. Talle meeldib jubedalt Prantsusmaa ja kokkamine. Tal on ilus maja, 8 mootorratast ja ilus aed. Lisaks leidis ta natuke aega tagasi väikese metssea põssa, keda ta nüüd koduloomaks tahab koolitada. A'la nagu koer, kes tal järgi käiks jne.

Ja meie siin püüame Mike igati aidata. Tal on hetkel jube kiire. Tuleb enda asju teha ja tuleb teisi aidata. Me näiteks niidame muru, rohime, kastame, istutame juurvilju kui vaja, koristame ja korrastame aeda. Teate mis mind siin Uus-Meremaal jube kadedaks teeb? See, et nad saavad siin igast nämmasid puuvilju kasvatada, nagu banaane, virsikuid-nektariine, guaavasid, feijoa, granadill jne jne. Kas ei tee mitte kadedaks?

Asi, mis mind hetkel aga kadedaks ei tee, on -30 kraadine külmus. Kuigi meil siin päike istub koguaeg pilve taga, on siiski soe ja rannas tore. Käisime ükspäev Katedraal Cove juures. Seal oli nii ilus, nagu piltidelt ka näha. 





Teistel päevadel oleme ümberkaudsetel randadel käinud. Mööda liiva kõndinud ja mööda kive roninud. Tahtsime eile aga merekarpe korjata. Kahjuks unustasime kaardi koju ja nii jäimegi tühjade kätega.. Eks teinekord siis jälle.



Selline tore olemine on siin enne ärasõitu. Loodetavasti ikka jätkub ;)
Päikest meile kõigile!

Viimased ronimised.

Eelmine esmaspäev võtsime ette ühe suure 8-10 tunnise ronimise. Põhja saarel asuv aktiivne vulkaan nimega Taranaki. Kutsutakse ka Egmont mäeks. Kõrgus on 2518m. Kõrgem kui eelmine aasta ettevõetud vulkaan. Ja ronimine oli raske. Kuigi tehtav, võiks veelgi teha. Ja mägi on ilus! Me istusime tipus mingi 1,5h, sõime ja niisama nautisime vaateid.



Alustasime ronimist kella 8 ajal. Ilm oli ilus, selge ja päikseline ja läks algus suht sujuvalt. Umbes 2 tunni pärast läks juba raskemaks. Trepiastmed said otsa ja tuli mööda killustikulaadset puru end ülespoole suruda. Kusjuures, jube libe on. Pärast paaritunnist killustikku, tuli üles ronida mööda kivikamakaid. Selleks ajast mul jõudu enam väga ei olnud ja puhkepausid olid väga tihedad. Kell 12 olime aga tipus! Koos lumega. Uskumatu, et siiani seal veel lumi peesitab päikese käes. Tegelikult on täitsa tipp kohalike maoride pühapaik, kuhu inimesed minna ei tohiks. Aga kuidas sa siis täitsa tippu ei lähe? Ikka lähed. Ja naudid vaadet. Ja seda, kuidas oled pilvede kohal. Jube tahtmine oli pehmete valgete pilvede sisse hüpata :)

 


Peale pikka puhkepausi võtsime ette tagasitee. Teate, allaminek on minu jaoks alati raskem. Esiteks on see jube koormus põlvedele, mis teevad kohutavat valu. Teiseks, kiviklibu on LIBE!! Ma kukkusin vähemalt 2 korda ja sain megamega suure sinika kintsu peale. Siiani kaunistab see mind. Ja kolmandaks, pilved. Pilved võtsid võimsust ning tundsime end kui siil udus. Mingitel hetkedel üle 2m enda ette ei näinud.

kust läheb piir lume ja pilvede vahel?
 
siil udus
Aga kokkuvõttes oli tore ja läheks veel. Vaated on seda higi ja valu väärt! :)