Talofa.

Imelised kaks nädalat Samoal ongi läbi. Mõnus kuumus, beach faled, värviliste kalakestega koos ujumine, snorkeldamine, kookospähklid, magusad banaanid, lahedad bussielamused ja lissalt chill olemine – juba igatseme seda kõike.

Samoa on siis pisike saareriik Vaikses ookeanis. Ja koosneb ta kahest suuremast ja siis mitmest mitmest väiksemast saarest. Põhilised ongi siis 2 saart: Upolu, kus asub ka pealinn Apia, ja Savaii, mis on neist kahest kahtlemata ilusam. Meie tegime ringi peale mõlemale saarele ja veel kahele väiksemale, millest viimane ja väiksem oli ka meie lemmik koht Samoal.

lemmik - Na'mua

natuke lähemalt

Ütleks, et Samoa ise on üks mõnus ja natuke hull ka. Inimesed elavad väga lihtsalt. Faledes. Need on sellised tavalised majad, kus peale madratsite pole tavaliselt midagi. Kuigi, nüüdisajal on juba ka voodid, toolid, lauad ja muu mööbel omale seal koha leidnud. Ja tavaliselt on siis igal perekonnal kinnine fale ehk meiemõistes maja, ja lahtine fale, kus siis peidetakse end päikese eest, magatakse päeval, kuivatatakse pesu, süüakse lõunat, vaadatakse telekat, kui telekas on jne.

kinnine fale

avatud fale

vaesema perekonna kinnine ja avatud fale + hobune

Külades ringi liikudes märkadki põhiliselt kirikuid ja falesid. Mida rikkam küla, seda suurem kirik. Ja kirikud on suured. Lausa massiivsed. Küla ise võib olla väga pisike. Ja mõnikord on ühes külas lausa 3 kirikut. Lisaks näitavad küla rikkust veel kogukondlikud lahtinsed faled ehk mida suurem ja ümmargusem, seda rikkam. Ümmarguse fale ehitamine on tunduvalt raskem kui kandilise, seetõttu just ümmargune fale näitab siis kas küla või perekonna jõukust.

  

Ka meie magasime faledes, küll beach faledes. Rannas, liiva sees. Väga väga mõnus oli ikka.

beach faled reas

 

Üks kultuuri ja usuga seotud meie jaoks natuke imelik asjaolu on see, et hauad on siis kas niiöelda „terrassidel“ või maja ees. Et hoida lähedased omale lähedal. Ja hauad võivad olla suured ja väga dekoreeritud. Kas siis kärtssinised, roosad, lillad, klaaside all, falede all või lissalt, tavaline kivi. Mõned on täis värvilisi kunstlilli, teisi kasutatakse pesu kuivatamiseks, istumiseks, mobiili jm aluseks. Eks see siis on suhtumise küsimus.

 

Nagu elamine ja muidu olemine, siis ka riietus on lihtne. Nimelt – lavalava. Lihtne puuvillane riie, mis pannakse kui seelik ümber piha. Kannavad nii naised, mehed kui ka lapsed. Kuigi nüüd on naised ka pükse kandma hakanud ja see tundub juba üsna tavaline olevat. Muidu väga usklik riik on endiselt uskil ja peab traditsioonidest kinni, aga on ka erandeid ja kindlasti on ka Samoa rohkem maailmastunud. Ja no jalanõudest on kõige populaarsemad muidugi plätud. Paljajalu on ka päris tore igal poole ringi käia, eriti kui klaasikillud ja igast muu räpms on linnade tänavatel. Liivasees mulle muidugi meeldib see paljajalu olemine väga :)

Vahvad on kohalikud bussid. Ja meie võtsime ka sellest elamusest maksimumi ning kasutasime busse niipalju kui võimalik. Bussid on värvilised ja erinevate nimedega. No nt „Prison Break“, „Queen Maggy“, „Kingdom Transport“ jne. Ja oi mis neisse väikestesse puupingikestega bussidesse kõik ära mahub. Esiteks inimesed muidu. Suured samoalased. Ja pingid on väikesed. Ja inimesed on suured. Aga mahub neid vähemalt 40. Istutakse üksteise süles või seistakse vahekäigus või kuidas iganes. Rännatakse kohalt kohale ringi, sest vanematel, naistel ja lastega on alati õigus. Või siis lased lissalt rändavad ühest sülest teise. See, et buss on täistopitud inimesi, kaste, kookoseid, kartuleid, suuri kotte ja kõike muud, on igati normaalne. Mulle on näiteks siiani arusaamatu, kuidas see kõik sinna ära mahub. Ja lahe on veel see, et mussi mängitakse. Ja kõvasti. Niiet ka meie ostsime kaks kohalikku cd-d lõpuks, sest ni chill on see muss neil lissalt.

 

 

Esimene kogemus bussiga oligi kohe esimesel päeval. Varahommikul kell 5, kui tahtsime lennujaamast sadamasse sõita, et kohe ilusale Savaii saarele peesitama minna. Buss on inimestest pungil. Me siis seisime otse bussijuhi taga. Ja kuulasime värskendamiseks „I'm a barbie girl, in a barbie world..“. Mida elamus! ;)

Mis me siis ära tegime. Sõime ja jõime hiad kohalikku toitu, mis tihtipeale on küll üsna rasvanbe, aga siiski hea. Väga magusad olid puuviljad, papaiad, mangod, pisikesed banaani. Lemmik oli muidugi kookospähkle. Peesitasime rannas ja ujusime sinises-sinises läbipaistavas soojas vees. Ja mina siis esimest korda snorkeldasin. See oli äge. Koos värviliste kalakestega ja korallidega. Imeline ikka see veealune elu seal. Käisime ka kilpkonnasid vaatamas. Saime katsuda ja sööta neid. Mõned on ikka suured suured. Käisime pühapäeval kirikus. Pühapäeval tuleb end valgesse riietuda ja vaikselt olla, suuri töid ei tehta, lissalt ollakse. Väiksemad külad on justkui välja surnud. Käisime ka blow holes'e vaatamas. Need on justkui augud kivide vahel, kust suured lained välja purskavad. Ja oi kui võimsad need on. Oleks võinud terve päeva seal veeta ja imetleda. Ja külastasime veel laavaküla. Ei mäleta enam millal, aga laava hävitas külasid ja kirkuid ja nüüd elataksegi laavakivide otsas. Võimas on see laava.

papaiad

snorkeldan

blow holes

laavaküla

Ja just nii mõnus ja tore ongi elu-puhkus Samoal. Soovitan kõigile vägaväga, kes vähegi viitsib nii pikalt lennukis istuda :)

Talv?

Kui päeval on õues 20 kraadi sooja, siis kas on tegemist talve või suvega? Lühikesed püksid ja ohtralt päikesekreemi – suvi. See on suvi. Minu jaoks vähemalt. Sest Uus-Meremaal peaks august olema talve kõige külmem kuu. No ega ikka ei ole küll. Kuigi tegelt, lund saime 2 korda ja nüüd lubab homseks ka lund. Loodetavasti viimast. Ja lumega on päris krõbe ka. aga siiski. Muidu päike kõrvetab ja ütleks et Eesti suvi on siia üle tulnud. Mulle sellised talved meeldivad.

Ainuke pisike mure on see, et valged kindad on käes ja valged sokid jalas. Pole just kõige ilusam vaatepilt. Aga just sedasi juhtub, kui töötad iga päev õues kuuma päikese käes. Joodiku päevitus. Eks siis paistab kui kena ma Samoal välja näen. Äkki saadetakse kohe tagasi. Saarelt välja. Marss.

Kõige kõigem ongi praegu see, et viinamarja töö on läbi. Täna oli viimane päev. 3 kuud rasket tööd on LÄBI!!!! Ja PUHKUS Samoal on kohe kohe ukse taga. Juba laupäeval. Mida veel hing tahta oskaks. Sooja sisse ja tööst kaugele kaugele.

Niiet teengi pausi kaheks nädalaks ja kirjutan kui taaskord Uus-Meremaa mandril tagasi olen.

Samoa - siit ma tulen!!!

Jalutuskäik.

Või pigem ronimine. Ei, rohkem nagu sumpamine. Sumpamine, jah. Üle-eelmine laupäev oli meil nii ilus päikseline ilm, üle pika aja, et otsustasime ühe mäe otsa jalutama minna. Sest Merit tahtis ümberkaudseid lumiseid mägesid näha. Juba ammu ammu. Ja nüüd tundus selleks kõige sobivam hetk olema, sest eelmine nädal oli hull lumi maha tulnud ja nüüd säras päike sinises taevas. Ja mõnus sossu oli õues. Mõeldud, tehtud.

Naiivsed nagu me olime, panime teksad ja matkasaapad jalga. Veepudelid kotti ja minek. Mina, David, Mathieu ja Gurman. Mõtlesime, et mis see tund aega tippu kõndimist siis ära ole. Eelmine kord käisime Mt Grey'l Davidiga mais ja polnud hullu raske. Miks siis seekord raskem peaks olema?!

Jõudsime siis metsa, raja algusesse ja asusime teele. Lumi oli igal pool. Igal pool. Ja iga sammuga vajusid natuke lume sisse. Kas siis pahkluuni, põlveni või lausa puusani. Mõnikord oli ikka tükk tegu, et jalga sügavalt august kätte saada. Ja rada iseenesest. Rada oli mõnikord raske leida. Aitas kaasa, et olime seal enne olnud. Sest rada oli täis katkiseid puid, kuuski, oksi ja noh, lund muidugi. Aga lõbus oli. Vahlduva eduga raske ja naljakas. Ja isegi märjad jalad mingil hetkel enam ei lugenud. Tippu jõudsime. 1,5h. Mis on väga hea sellise raja kohta.

Ja tipus oli ilus. Päikseline ja supper lumine. Ja need lumised mäed. Kuidas need mulle meeldivad. Nii väga väga kohe. Imeilus. Postkaart.

poosetamas lume ja jää keskel

 

 

 

lumi ja rohelus koos

lume ja tuule tulemusena muutus posti välimus tundmatuseni

Lisaks postkaardi pildile oleks tahtnud ka süüa. Kuna me olime naiivsed, nagu ennist mainised, ei olnud meil mitte midagi peale ühe õuna kaasas. No jah. Mis siis ikka. Tuli kodupoole teele asuda. Otsustasime tagasi minna mööda autoteed. Mööda porist kruusateed. Hambad ristis ma seal pori sees siis plärtsusin. Ja alla me jõudsime. Ja koju sööma ka. Tegelt, läksime ülemuse Beni juurde grillima. Sai vorstikesi, kana ja liha, õlu ja veini. Piljardit ja pokkerit. Kaminatuld ja lissalt lösutamist.

Selliseid laupäevi võiks kohe rohkem olla! ;)

Avastus.

Eelmine nädal rääkisime ühe töökaaslasega, sakslane Andre, et ta viisa lõpeb novembris ja et tal ainult 3 kuud jäänud. Mõtlesin, et issand kui vähe tal jäänud on. Ja mis tal kõik veel tegemata on. Aga kui kodu poole sõitma hakkasime, siis tabas mind teadmine, et appi, minu viisa lõpeb ju ka novembris. Appi, mul on ka ainult 3 kuud jäänud. Ja kui ma siin veel 2 nädalat töötan, siis 2 nädalat Samoal puhkan (jaa, lähme puhkama, viimaks ometi!!!) ja 17.sept tagasi tulen, on mul ainult 2 kuud jäänud. Paanika klaarika. Pole piisav see aeg kohe mitte. Aga eks see paanika läks kohe mööda, kui avastasin, et mul veel 3 kuud viisapikendust tagataskus varuks. Sest muidu ei jõua kohe mitte kõiki olulisi ja imelisi kohti ära näha. Aga hetkeks lõi see avastus jalad ikka nõrgaks küll. 

Me siin hetkel nüüd istume hoopis vihma lõksus. Lumevang sai selleks korraks läbi ja tuli vihmaaeg. Ei näe valgust tunneli lõpus.. Või tegelt, raamatukogu, pank ja apteek on nüüd vähemalt avatud. Ja äkki tuleb päike ka ikka laupäeval välja :)

Ehk siis, päikest. Teile ja meile. :)

Lõksus.

Taaskord oleme siin lumelõksus. Ja seekord pole kuskile põgeneda ka. Lumi on ümberringi. Igal pool. Ja ega polegi nagu mõtet väga põgeneda, sest kõik kohad on kinni. Bensukas on küll lahti näiteks. Ja Christchurchi lennujaam ka. Veel. Aga muidu, suht kõik on välja surnud. Tuleb natuke lund maha ja elu ongi läbi. Kuig jah, esmaspäeval oli ikka päris torm. Tuul oli öösel nii tugev, et minul oli lausa hirm magada. Äkki lendab katus veel ära. Õnneks ei lennanud küll.

Ja nüüd tuleb taevast alla mingit vihma-lörtsi segu. Uh. No ja nii istumegi juba viiendat päeva kodus. Sest külm on ju ka. Vist oli eile alla miinuse. See meile eestlastele muidugi luksus :D

pühapäev oli ilus veel

esmaspäeva hommik oli juba lumine

 

ja esmaspäeva peale lõunat jube tuisune

 

Selline see elu siin Uus-Meremaal hetkel ongi. Ilmaennustuse järgi istume me reedeni kodus ja teeme ei miskit. Vaikselt loodan, et äkki ikka mitte..

Õpime.

Üritan siin ikka vahelduva eduga prantsuse keelt õppida. Peaks ju kergem olema, kui prantslased ümerringi seda vuristavad, aga ei. Ei ole. Mu keel lissalt ei väändu neid hääldusi välja ütlema. Ei mõista ma, miks nad selle keele nii keeruliseks on teinud. Ainult numbreid oskan nüüd lugeda. Ühest kümneni. Eks paistab, kas kaugemale ka jõuan. Võib olla õpin mõned viisakused ka ära, siis peaks ju aitama küll.

Aga naljakas on vähemalt see protsess. Mõnikord naeran kõveras. Just mõningate tähekombinatsioonide häälduse pärast. Ja teine nali oli see, kuidas nad numbreid moodustavad. See et 17 on 10+7 ja kaheksateist 10+8, on okei. Aga et 70 on 60+10 (jajaa, nii ongi, et ütled välja „kuuskümmend kümme“, 80 on 4x20 (hääldad siis „neli kakskümmend“, 90 on 4x20+10. Ehk siis selleks, et öelda 90, pead sa ütlema hoopis „neli kakskümmend kümme“. Mina sain jälle suure suutäie naerda. Ma üldse ei kahtlegi, et kui jätkan, saan naerukrambid varsti. Vähemalt mingigi meelelahutus siis siin.

Ja täna istume siin vihmaga raamatukogus ja tundub, et ei saa järgmised 4 päeva töötada. Mis on kurb, sest niisama passimine on siin igav. Pühapäeval ja esmaspäeval lubab jälle lund. Mitte ei meeldi see. Kevadet tahan, mitte lund.

Õnneks algas eile Christchurch'is filmifestival ja pühapäeval lähemegi vist „Tree of Life'i“ vaatama. Saab viinamarjadest eemale jälle natukeseks.

Aga eks ma siis tuian siin uimaselt edasi. Teil vist nüüd juba sügis seal, jah?

Ja nii ongi.

Et puhkus on läbi. Ja argipäevaelu taas käes. Raske on end töölainele seadistada, eriti veel kui õues on justkui suvi ja töö asemel tahaks hoopis päikese käes chillida ja veini juua. Aga lainele tuleb saada. Sest järgmine kuu tahab ju mängida ja ringi joosta.

Kuna ma hetkel väga kirjutamislainel ei ole, siis pikka juttu ei tee. Puhkus oli mõnna ja nüüd tahaks veel ja veel. Ilmad olid päikselised ja ilusad. Ka telgis sai 3 ööd magatud. Talv ju! Ja Wellingtoni sai otseloomulikult nauditud. Ma lissalt armastan seda linna. Sealset õhku, atmosfääri, olekut. Ja lissalt seal olemist. Ja rugby sai ka ära vaadatud ning Uus-Meremaale kaasa elatud ja hüpatud. Muidugi nad võitsid! Ma poleks kunagi arvanud, et võin sellisest mängust nii huvitatud olla.. Tundub, et varsti istun teleka ette naelutatult ja vahin maailmameistrivõistlusi siin. Hmm, õnneks päris nii hull asi veel ei ole.

töölt puhkusele mineku päev

lumi lumi lumi @ Lewis Pass

telkimiskoht / Cable Bay

hommikusöök Havelockis

leia pildilt "Tallinn"

 

järgmine telkimiskoht

rugby

 

Aga aitab nüüd jutust ja piltidest. Nägudeni!