Sügis. Talv. Kevad?

Meie ilmad on siin viimasel ajal väga mõnnad olnud. Päeval on 16-kraadi sooja ja taevas pole pilvegi. Ainult särav kuldkollane päike. Ja päeval särgiväel olla on väga mõnna. Ja mulle see ju ometi meeldib. Tegelikult on mul tunne, et meil pole mitte sügis ega talv, vaid hoopis kevad. Hommikul, kui päike üles ärkab, nii 8 ajal, siis hakkavad räästad elama. Härmatis sulab. Vesi tilgub. Linnud laulavad. Kevad mis kevad. Ja ei saa mina sellest tundest kuidagi üle. Ju siis kulgen siin Eesti rütmis :)

Kui päevad on meil kevadised, siis ööd on talvised. Külmetab ja kraadiklaas näitab alla nulli. Uih. Ei mingit telkimist enam. Ja prr kui külm on juba 18 ajal õhtul. Nu nii külm, et ei tea kohe kuhu sooja peitu pugeda. See on imelik, sest kraade on sel ajal mingi 10. Talv on teel.

Seda näeb ka kohalikel mägedel. Tipud on lume all. Ja mäe otsa ronides päikese eest varjusolevad rohulibled ja muru on isegi kella 16 ajal härmatise all. Justkui jääs. Samal ajal kui mina olen t-särgi väel, sest jube palav on ju ronida. Üleeile ja eile käisimegi siin natuke matkamas ja end liigutamas. Siiani tunnen oma üle pooleaasta kaotatud lihaseid. Jee, need ikka on kuskil olemas, peidus.

Aga käisime Mt Oxfordil. Seal me lallusime niisama, sest jõudsime mingi 15 ajal ja polnud enne pimedat väga aega. Aga eile käisime Mt Thomasel. Sinna otsa me ka ronisime. Ja vot see oli raske. 1023m kõrgune mägi. Ja ainult ülesmäge. Suht järsk ka veel. Niiet Merit otsis omale puukaikad ja kasutas neid kui jalutuskeppe, sest muidu lissalt ei jõudnud. Nagu vanainimene. Aga tippu me jõudsime ja ilus seal oli. Põllumaast ja mägedest ümbritsetud. Mina olen enda üle igatahes uhke. Kui see nüüd vaid jätkuks ka ;D

põld Mt Oxfordil

ja vissi :)

tee Mt Thomase tippu

vaade põldudele

seal kaugel keskel on Christchurch

ilusad mäed

taga on näha lumetippe ja merelt lähenevaid pilvi

Ja siis eelmisel nädalavahetusel olid meie võõrustajatel külas lapselapsed. Nad olid nii vahvad. 4Aastane tüdruk Mia ja 6aastane poiss Kiam. Kuigi nad alguses võõrastasid, tulid nad meid aga ruttu uudistama, aitama ja jutustama. Mia hakkas suht kohe mu suureks sõbrannaks. Ta on jube armas ikka. Aitas mind tomatitega, mängis minuga laua all jalasõda, kutsus multikaid vaatama ja kallistas, kui magama läksin. Ja minul tuli kohe Amelia ja Arti igatsus peale. Mõnikord kohe ei jõua koju jõudmist ära oodata!

 

 

 

 

Veel üks asi, mis mind hetkel kodu peale mõtlema paneb, on leib. Fazeri must seemneleib. Röstitud, meega. Nii nämm, et sõnad puuduvad kirjeldamiseks. Nämm-nämm-nämm.

Üks uudis on mul veel. Nimelt võtsin üle-üleeile käärid kätte ja lõikasin omale tuka. Tuli selline muutuse vajadus peale. Natuke lühike tuli, aga see algaja värk. Ja nüüd isegi meeldib selline lühem. Natuke totter näen välja, aga mis siis :)

Nüüd lähengi koju ja teen röstileiba! Juppiiiii :)