Mis toimub?

Miks teil seal päikese asemel lund sajab? Ja miks mina üldse blogitada ei viitsi? :) Olen nüüd mõnusasti blogist puhkust võtnud, sest kuidagi raske on end kirjutama ja istuma motiveerida. Eks kaasa aitab ka see, et ei ole väga neid igavaid hetki või „aja võtmise“ hetki siin. On ikka väljas uitamised, söömised ja ringi liikumised. Aga see selleks. Oleme siin vahepeal Kambodžasse jõudnud, juba 1,5 nädalat vast. Mõtlesime vaadata, et mis siinpool ka toimub.

Ja toimub nii mõndagi. Pole veel päris ära armunud, nagu palju teised, aga ju peab veel aega andma. Kambodža on Taist mustem ja räpasem. Pealinna Phnom Penh'i on võrreldud Indiaga, kuigi ma usun, et India on ikka räpasem. Inimesi on palju palju ja erinevalt tailastest, kes on mossis ja kurjad, on kambodžalased toredad. Naeratavad kogu aeg. Paljud ei räägi siin inglise keelt, see-eest lissalt itsitavad. See on päris naljakas teate. Elu ise on natukene kallim. Ilm on suht sama, palav. Söök meeldib mulle Tais rohkem. Siin turul käies jääb ninna mingi imelik lõhn, mis mind natuke öökima ajab. Niiet ei ole seda toitu siin veel väga armastama hakanud. Võib olla on asi ka selles, et me jäime siin vahepeal haigeks. Juba mingi oma 6 päeva. David esimesena, oksendas mul terve öö. Ja siis mina, kes ma küll ei oksendanud, aga kõhukrampides, pea- ja seljavalu all kannatasin. Nõrgad oleme me siiani. David käis ka arsti juures ja sai antibiootikume nüüd. Ma püüan ise hakkama saada. Täna ongi tegelt parem, sest saan juba süüa ja kõht on isegi tühi. Eks saame korda ja saame jälle normaalselt elama hakata :)

Esimesena maandusime siin Siem Rempis, kus külastasime üht kaheksast maailmaimest - Angor Wat templeid. Need templid ja nende varemed on ikka võimsad küll. Tahaksin väga ajaloost ja kõigest rohkem kirjutada, aga pole seda aega hetkel kahjuks. Ka pildid püüan tulevikus facebooki üles saada. Luban. Neis varemetes veetsime kokku 3 päeva. 3 väsitavat ja kuumusega võitlevat päeva. Üks isegi päikesetõusust päikeseloojanguni. Oli seda väärt.

päikeseloojang & Ankor Wat

Ankor Thom tempel

Veel käisime vaatamas ujuvat küla. Väga lahe oli see. Kuidas inimesed elavad jõe peal. Nii värvilised kui ka hurtsikut meenutavad majad, bensujaamad, poed, kauplemine. Pildid tulevikus räägivad enda eest :)

Hetkel oleme pealinnas, Phnom Penhis. Siin on siis veel räpasem ja bisim kui mujal linnades. Õhtuti kraabitakse kogu prügi keset auto teed. Õnneks hommikuks on see üldjuhul kadunud. See, et tee-ääred ja murud on plastikotte ja pudeleid täis on normaalne. Liiklus on ka päris kreisi, niiet teed ületades oled justkui enesetapja. Ühte jalakäija rada eile nägin. Meeldib mulle siin aga see, et ilus jõe-äärne promenaad on ja kõnniteed ka. Üldjuhul on ainult sõiduteed asfaldist, muu on liiv ja kõnniteid suht ei eksisteeri. Oi, ja sinist taevast näeb. Teate, ausalt, alates Bangokist ei ole ma sinist taevast näinud. Reostus on igapool lissalt nii suur olnud. Vist ka mingi sudu või kuumus ma oletan. 

Viimastel päevadel käitusime vahelduseks eurooplastena ning sõime pizzat ja käisime kinos. Eile vaatasime kohe 2 filmi jutti. Pehmetel patjadel lösutades ja jäätist süües. Väga mõnna oli. Eks see kodumaiste toodete igatsus tuleb mul vaikselt peale juba. Kartul, jogurtid, kohupiim.. Naljakas, eks :) Aga niipea kui mõtlen, et kodus tuiskab lund, siis veel tagasi ei kipu küll. Kes ei tea, siis kojusõidupilet on taskus ja 3.mai ma seal maandun. Kuuke veel jäänud. Ainult 1 väike kuuke.

Varsti aga lähme bussi peale ja sõidame lõunasse, rannapiirkonda mõnulema ;) Saadan teile ikka päikest sinna, et see ruttu ruttu kohale jõuaks!!!

Kalli kalli.