Läksin eile Hamiltoni sest tahtsin doonoriks minna. Ja igav oli ka niisama passimisest Läksin siis haiglasse ja täitsin kõik paberid ära. Hemoglobiini mõõtmisel aga selgus, et ma ei saagi verd anda. Eesti on kõrge HIV tasemega riik. Riskigrupp. Kaardil punane. Läti, Leedu, Poola, kõik normaalsed. Eesti ja Venemaa, RISK. Ja selleks, et mina saaksin siin verd anda, tuleb mul enne elada vähemalt 5 aastat riigis, mis ei kuulu riskigruppi. Sellised lood siis.
Nii ma siis läksingi linna jalutama. Ostsin endale lohutuseks šokolaadijäätisekokteili, Starbucksi valge šokolaadi kohvi ja kahed jalavarjud. Tuleb ju tuju ikka tõsta! Mõnus oli üksi linnas tuiata ja mööda poode ringi uudistada.
Eile oli ka leinaseisak Christchurchi maavärinas hukkunute auks. 2 min. Täpselt siis, kui ma jõudsin haiglasse. Seisin ka mina. Nagu kõik teisedki.
Olen nüüd püüdnud taaskord mediteerima hakata. Ja oi kui raske on. Raske on nii hommikul kui õhtul. Pole veel tundigi vastu pidanud. Ei suuda ma keskenduda. Ei suuda mõtteid eemale tõrjuda. Ei tunne ma sensatsioone ja lähen närvi. Kaotan kannatuse. Annan alla. Aga närvi ei tohi minna. Ja kannatust ka ei tohi kaotada. Aga nii juhtub. Ja siis tuleb tudu peale ja pea käib kolks ja kolks. Ja ongi jälle kõik sassis. Lisaks häirivad kohutavalt mööda sõitvad autod, mootorrattad ja rekkad. Ei saa mina aru kuhu nad öö läbi sõidavad. Ja veel nii valjult valjult. Niiet enamuse ajast kella 22-23st kuni kella 7-8ni hommikul veedan mina kõrvatroppide seltsis. Mhm.
Täna hommikul aga mõtlesin, et ma nii armastan siinseid hommikusi päikesetõuse ja õhtusi loojanguid. Hommikust värskust, punast taevast, roosat taevast, pilvi, sooja päikest. Mõnna. (pildid tänasest hommikust)
Nüüd aga kulub mulle üks kohvi küll ära! ;)
Päikest teile!
Kallikene, ütsime ju Kadriga sulle, et raudselt oled pärit ida-euroopast, mis igati ebasobiv doonorluseks :) Õnneks aga on Sul starbucks ja päikesetõusud ja -loojangud :) Kallad kõigekõigemad!
ReplyDelete