Hüvasti, Kambodža,

Tunni pärast istume siit SihanoukVillest bussi peale ja sõidame pealinna Phnom Penhi, kus ma istun järgmise bussi peale, mis viib mind Bangkokki Geituga kokku saama. Jei!!!! David jääb veel natukeseks Kambodža elu avastama ja ühineb meiega hiljem.

Eile käisime laevaga sõitmas. Pidi olema nagu 3 erineva saare trip. Jala panime ainult küll ühele saarele. Snorkaldasime 2 korda teiste saarte läheduses. Midagi erilist ei olnud. Vesi oli sogane ja kalu vähe. Viimases kohas oli korall surnud, niiet igav. Üks saar, kuhu meid lasti, oli suht ok. Palmipuid kahjuks väga polnud. Aga nuh, vähemalt nägime ära :)

Eile õhtul saime aga hullu vihma siin veel. Viimane õhtu. Padukas, äike, müristus, oma 2h vähemalt. Nagu kodus :) Muud olulist ei olegi. Et siis bussipeale nüüd ja järgmine kord siis juba Taist ja Geituga ;)

Tsaupakaaa teile ja ikka päikest kevadesse!

Rannamelud.

Endiselt lebotame siin Kambodža rannapiirkonnas. Eile, üleeile, ja üleüleeile uimasime taaskord niisama ringi. Mängisime piljardit, sõime ja lebotasime siin oma rannas, nagu juba tavaks saanud. Natuke oleme laiskusest üle ka saanud, aga paljutõotavaks seda hetkel ei luba. Bookisime endale eile tänaseks isegi laevatripi kolmele saarele, mille täna hommikul küll juba homsesse edasi lükkasime. David oli nats tõbine jälle ja vihma ka tibutas. Kuigi Davidi tõbe ajan ma eilse väljaskäimise peale :) Kusjuures, väljas on siin jube hea käia, sest päev otsa jagatakse sulle rannas tasuta jookide flaiereid ning sinu mure on õhtul end aint välja ajada ;)

 

 

Täna siis otsustasime lõpuks skuutri rentida ja teistesse randadesse ka piiluda. Leidsime üles Victory Beachi ja veetsime oma päeva seal. Pisike rannake, aga ilus ja vaikne. Vesi puhas ja soe kui supp. Keegi ei tülita sind seal ega püüa sulle ei käepaelu, päikeseprille, tuure, massaaži ega muud müüa. Hea ja mõnus oli. Muidugi saime ka päikesepõletuse. Muidu suured kreemikasutajad, üldjuhul küll varju all oma päevi veetjad, unustasid suurest rannarõõmust päikesekreemi seekord ära. Päike sai võidu. Aga siiski oli mõnus tunde vees peesitada.

konn :)

Mis ma veel teile siinsest elust räägin. Näiteks seda, et kerjajaid on Kambodžas palju. Ampureeritud jalgadega, muidu nirud mehed, naised lastega, lapsed. Rannas lissalt tuleb konstantselt ei öelda. Üks suur probleem, mis neil siin on, on töötavad lapsed. Lapsed müüvad sulle igast pahna igal poole. Käivad järgi ja müüvad. Päris osavad müügimehed on nad muidu. Loevad sulle prantsuse, inglise, saksa keeles nubreid 1-10ni, küsivad su nime ja päritolu. Targemad mängivad sinuga trips traps trulli või piljardit ja kaotuse korral pead midagi ostma. Kurb tõsiasi on aga see, et senikaua kuni on neid inimesi, kes nende käest ostavad, on lapsed jätkuvalt kooli asemel tänavatel. Ja hetkel tundub see jätkuvat. 

Aga näiteks prostitutsioon on siin väga okei. Keegi pahaks ei pane. Üldjuhul on nad kriipspeenikesed ja üleslöödud, ofkoors. (inimesed on siin üldjuhul enivei pisikesed ja peenikesed) Üldse olen Aasias näinud jube palju valgeid mehi kohalike naistega. Eriti veel siin. Ja siis ei teagi, kas on tegu tõesti armastusega või on see kõik üks raha raha raha. Aga noh, pole minu asi.

kaenlaaluseid "raseerimas"

pediküür

Ma muideks olen ka siin nende müüjate küüsi jäänud ning mõnusalt tünga saanud. ostsin näiteks 3 käepaela 5USD eest. 2tk oli näiteks 3USD. Hullu "allahindluse" sain küll. Lisaks räägiti mind ka sellesse paelaga "raseerimisse ära". Maksin 25USD kogu jalgade raseerimise eest. Lubati 2-3 nädalat mõnusat elu. Karvad väljas juba kolmandal päeval ja hind oli ikka metsik. Aga ega ei saa ju aru, kui nad sulle kõik ümber kogunevad ja seebivad sind. Nüüd aga harjutan eitamist jälle hoogsalt :)

Muide, enamus ärisid, olgu see siis hotell, külalismaja, restoran-kohvik, rannabaar, sukeldumine, mis iganes, kuulub välismaalastele. Muidu ei oleks siin vist midagi. Niiet jah, valged inimesed bossavad siin mõnuga. Isegi eestlastel on oma hotell ja oma baar rannas. Viru Valge plakatki üleval. Eriti palju on aga venelasi. Kes ostavad saare, ehitavad maismaalt saarele 800m pikkuse jubeda silla, sest paadiga loksuda on ju jube tüütu. Kuurortid siin ja kuurortid seal. Kuigi, õnneks veel mitte nii hullusti, sest hingata veel saab. Ei tea küll kauaks.

Okih, aitab küll. Kell palju ja homme peab siis kell 8 juba stardivalmis olema. Loodetavasti paistab päike ja need 3 saart on seda varast tõusu väärt :) Ehh.
Tsaupakaa.

Sihanouk Ville.

Sellises kohas me siis siin Kambodžas olema. Rannas. Kuigi hetkel lösutame ikka hotellitoas päris palju, sest nii laiskus ja väsimus on peal. Ajan kuumuse süüks kõik. Õnneks oleme juba tervemad, tahame süüa ja tunneme nälga, niiet see on hea märk. Võib olla rendime täna-homme rattad ja lähme teistesse randadesse uudistama. Peaks sellest laiskusest aint üle saama. Ainult magaks siin.

Eile käisime ujumas ka. Vesi oli soe ja mõnna. See koht, kus oleme, on päris turistikas. Kuigi, õnneks väga palju turiste pole, sest kõrghooaeg on läbi. Rand on täis baare ja restorane ja toole. Enamus toolid küll tühjad praegu.

Vot nii, muud tarka ei olegi. Ei tea, kauaks siia lösutame jääme, aga 10nda õhtul asun Bangoki poole teele, sest Geitu maandub seal 11ndal. Juhuu!!! Ja siis on 3 nädalat randa, erinevaid paradiidisaari, puuviljashake ja head süüa. Ikka veel puhkust enne koju tulekut!!! Jei ;)

Kallid ja päikesekiired ka.

Mis toimub?

Miks teil seal päikese asemel lund sajab? Ja miks mina üldse blogitada ei viitsi? :) Olen nüüd mõnusasti blogist puhkust võtnud, sest kuidagi raske on end kirjutama ja istuma motiveerida. Eks kaasa aitab ka see, et ei ole väga neid igavaid hetki või „aja võtmise“ hetki siin. On ikka väljas uitamised, söömised ja ringi liikumised. Aga see selleks. Oleme siin vahepeal Kambodžasse jõudnud, juba 1,5 nädalat vast. Mõtlesime vaadata, et mis siinpool ka toimub.

Ja toimub nii mõndagi. Pole veel päris ära armunud, nagu palju teised, aga ju peab veel aega andma. Kambodža on Taist mustem ja räpasem. Pealinna Phnom Penh'i on võrreldud Indiaga, kuigi ma usun, et India on ikka räpasem. Inimesi on palju palju ja erinevalt tailastest, kes on mossis ja kurjad, on kambodžalased toredad. Naeratavad kogu aeg. Paljud ei räägi siin inglise keelt, see-eest lissalt itsitavad. See on päris naljakas teate. Elu ise on natukene kallim. Ilm on suht sama, palav. Söök meeldib mulle Tais rohkem. Siin turul käies jääb ninna mingi imelik lõhn, mis mind natuke öökima ajab. Niiet ei ole seda toitu siin veel väga armastama hakanud. Võib olla on asi ka selles, et me jäime siin vahepeal haigeks. Juba mingi oma 6 päeva. David esimesena, oksendas mul terve öö. Ja siis mina, kes ma küll ei oksendanud, aga kõhukrampides, pea- ja seljavalu all kannatasin. Nõrgad oleme me siiani. David käis ka arsti juures ja sai antibiootikume nüüd. Ma püüan ise hakkama saada. Täna ongi tegelt parem, sest saan juba süüa ja kõht on isegi tühi. Eks saame korda ja saame jälle normaalselt elama hakata :)

Esimesena maandusime siin Siem Rempis, kus külastasime üht kaheksast maailmaimest - Angor Wat templeid. Need templid ja nende varemed on ikka võimsad küll. Tahaksin väga ajaloost ja kõigest rohkem kirjutada, aga pole seda aega hetkel kahjuks. Ka pildid püüan tulevikus facebooki üles saada. Luban. Neis varemetes veetsime kokku 3 päeva. 3 väsitavat ja kuumusega võitlevat päeva. Üks isegi päikesetõusust päikeseloojanguni. Oli seda väärt.

päikeseloojang & Ankor Wat

Ankor Thom tempel

Veel käisime vaatamas ujuvat küla. Väga lahe oli see. Kuidas inimesed elavad jõe peal. Nii värvilised kui ka hurtsikut meenutavad majad, bensujaamad, poed, kauplemine. Pildid tulevikus räägivad enda eest :)

Hetkel oleme pealinnas, Phnom Penhis. Siin on siis veel räpasem ja bisim kui mujal linnades. Õhtuti kraabitakse kogu prügi keset auto teed. Õnneks hommikuks on see üldjuhul kadunud. See, et tee-ääred ja murud on plastikotte ja pudeleid täis on normaalne. Liiklus on ka päris kreisi, niiet teed ületades oled justkui enesetapja. Ühte jalakäija rada eile nägin. Meeldib mulle siin aga see, et ilus jõe-äärne promenaad on ja kõnniteed ka. Üldjuhul on ainult sõiduteed asfaldist, muu on liiv ja kõnniteid suht ei eksisteeri. Oi, ja sinist taevast näeb. Teate, ausalt, alates Bangokist ei ole ma sinist taevast näinud. Reostus on igapool lissalt nii suur olnud. Vist ka mingi sudu või kuumus ma oletan. 

Viimastel päevadel käitusime vahelduseks eurooplastena ning sõime pizzat ja käisime kinos. Eile vaatasime kohe 2 filmi jutti. Pehmetel patjadel lösutades ja jäätist süües. Väga mõnna oli. Eks see kodumaiste toodete igatsus tuleb mul vaikselt peale juba. Kartul, jogurtid, kohupiim.. Naljakas, eks :) Aga niipea kui mõtlen, et kodus tuiskab lund, siis veel tagasi ei kipu küll. Kes ei tea, siis kojusõidupilet on taskus ja 3.mai ma seal maandun. Kuuke veel jäänud. Ainult 1 väike kuuke.

Varsti aga lähme bussi peale ja sõidame lõunasse, rannapiirkonda mõnulema ;) Saadan teile ikka päikest sinna, et see ruttu ruttu kohale jõuaks!!!

Kalli kalli.