Täpselt nädal aega tagasi, 23.märtsil jõudsime lõpuks ilusasse veiniregiooni - Hawke's Baysse. Ja veiniistandusi on seal palju. Oi kui palju. Kohalikud linnakesed on Napier ja Hastings ning väike armas külake Havelock North. Mina armusin neisse kõigisse! Muidugi. :) Ilusad majakesed, tänavad, palmid, aiad, poed, kohvikud, meri, päike. Kunst ja vein. Mida veel tahta! Chillisime niisama ringi, jalutasime, kohvitasime, sõime jäätist. Isegi kui oli vihmane ja pilves, ei takistanud see meid niisama chillimast ja turge külastamast. Üks päev sai aga üks imeline jalutuskäik ette võetud. 20km jalutuskäik Cape Kidnappers'ile. Mööda ranniku äärt. Ühel pool meri ja lained, teised pool suured kaljud. Nii ilus. Väga ilus. Käisime kõrgel mäeotsas linde vaatamas. 5 tundi kõndisime seda teed. Aga vaade ja kogemus oli supper! Nagu enam-vähem igas asjas siin. Enne seda käisime samal päeval Havelock North külakeses ühe mäe otsas nimega Te Mata Peak. Õnneks sai sinna autoga sõida. Aga järjekorda hingetuks võttev vaade. Seal võiks päevi veeta. Lissalt istuda ja imetleda kogu aeda ilu. Ei saa küllalt!
Ka Hawke's Bay'l kasutasime ööbimiseks couchsurfi ja olime 4 ööd ühe 42-aastase mehe ja üliarmsa labradori juures. Kuigi ta tundus natuke imelik alguses, harjusin mina vähemalt temaga ära. Tegi meile hommikul kohvi ja putru. Putru polnud ma kuid ja kuid saanud, nii hea oli. Ja esimestel õhtutel curryt. Meie siis vastutasuks tegime ühel hommikul pannkooke ja teisel hommikul omletti ning õhtusöögiks pizzat ja juustukoogi. Kutt elab aerodroomil. Ise ehitas omale sellise majakese ja seal ta siis oma koeraga on. Tegeleb metsandusega ja lennukitega siis. Muidugi. Hea on ikka kuskil toas soojas olla ja normaalset süüa saada ja dušši all käia. Seljakotielu rõõmud :)
Aga ilus ja udune Hawke's Bay tuli pühapäeva lõunal selja taha jätta ja Taupo poole teele asuda. Kuna me uimerdame päris palju, siis õhtul Tauposse ei jõudnud ja telkisime metsas. Magasime seekord autos, sest kohutav sadu oli. Aga autos pole hea. Mkm. Pisike nelivedu, kahe uksega. Ma küll sain õnneks tagumise istme, aga jalgu sirutada ei saa ju. Mingi hetk mõtlesin, et hommikuks mu põlved enam ei eksisteeri. Õnneks eksisteerisid siiski. Juhuuu :D Aga mul õnnestus õhtul väike küljeaken lõhkuda. Mingi 50cmx50cm äkki. Sirutasin jalgu sellise mõnuga, et käis kraks ja aken oli eest ära. Ma ikka oskan. Ja minuga ikka juhtub. Igatahes, läks selle parandamine mulle nüüd 1300kr maksma. Urgh. A mis teha, jalgu on ju ka vaja sirutada!
Ja nüüd olemegi Taupos. Alates esmaspäevast. 4 päeva siis juba. Ilmad on ilusad. Päike on sossu ja mõnus. Ja Taupo meeldib mulle. Kohvitame, istume netis, jalutame ja muudkui ootame auto järgi. Akna saime eile õnneks korda. Nüüd vaja ülevaatus teha. Selle saab vist täna korda. Probleemid, probleemid. Ainult auto auto auto. Tegelt jube tüütu juba. Mõtleme, et äkki õnnestub see maha müüa ja osta uus, pikupi sarnane, et saaks siis autos magada, sest talvel on ikka külm telgis. Juba praegu on mul kaks paari sokke, pluus, kampsun, pusa, fliis jne. Hoiame siis pöialt! Sest see auto tundub ainult ebaõnne toovat.
Aga Taupost. Siin väga midagi teinud ei olegi, kui et autoga jännanud ja siis kohvikutes netis istunud, sest autota ju liikuda ei saa ja kõik paremad asjad on linnast väljas. Igatahes, McDonalds on meie sõber siin. :)
Kõige suurem ettevõtmine oli siis teisipäeval – Tongariro Alpine Crossing. Üks parimaid 1-päeva matku Uus-Meremaal. Võimalik et kogu maailmas, pole päris 100% kindel. Pikkus 19,5km (me tgeime lisaks veel kuskil 5km ja vallutasime kõrgeima mäe tipu). Äratus oli kell 6 ja 6:45 asusime juba toidu- ja söögitavaariga teele. Külm oli. Prrr kui külm. Müts ja kindad tulid kasuks. Päeva peale aga läks jube palavaks. Mõnnaks. Ja raske oli. Oi kui raske. Nii raske, et 9h matk kujunes meil 11-tunniseks. Me olime tugevad ja ronisime kõige kõrgema vulkaani otsa. Nimeks Mt Ngauruhoe. Kõrgus 2287m. Kui tavaliselt on selleks arvestatud 3h, siis meil kulus 5h. Merit lissalt pidi iga 5m tagant pausi tegema. No ei jaksa. Kohutavalt järsk. Kivid. Lahtised. Libised. Pind ei ole jlage all kindel. Raske raske. Jalad ei liigu. Tee mis sa teed, aga ei suuda oma jalgu liikuma sundida. Ja oli kui hea tunne oli tipus olla. „Hakkama sain!“. Nii uhke olen. :) Ja see tegelt tänud Davidile. Alguses ma olin kindel, et ei tee seda, a ta ütles, et proovi. Ja nii ma siis proovisin.virisesin ja proovisin. Ja tema ootas kannatlikult. Ja ära ma tegingi. :) Lahe, eks! Ja vaade. Vaade oli võimas. VÕIMAS. Ma pole ju kunagi nii kõrgeid mägesid näinud. Rääkimata mõne otsas olemisest. ÄGE! A siis algas allatulek. Mis oli jubedam. Kivid ju liiguvad ja kukkuda on jube lihtne. Ma tulin vahepeal pepu peal alla. Ja kindad panin kätte, sest siis polnud nii valus kukkuda. Tihti oli tunne, et ei, mäe jään siia mäe otsas. A siis mingi hetk jõudsime väikeste kivideni ja hakkasime lissalt end alla laskma. Nägu liiva peals lased end alla. Seletada ei oska paremini. Vahepeal läks kiiruks ikka jube kiireks, siis tuli pidurada. Ja kui laskumine käpas oli, siis oli täitsa mõnna. Ainult et lõpus tüütas juba ära, kuna liiga pikaks läks. A, David tegi ju videod, üles ja allaminekul, a kahjuks need liiga suured vist.. Vaatan, kas õnnestub mõni teine päev äkki, saaks hea naeru osaliseks :)
Pärast seda mäge tuli veel 4 tundi edasi matkata. Ikka üles ja üles ja lõpuks ja alla. Sinised järved, rohelised järved, kraatrid, mäed. Vau vau vau. Ma tõesti ei oska seda kõike kirjeldada. Vapustav! Olen nõus seda veel tegema, ainult ilma selle vulkaani otsa ronimata :)
Aga see ei olnud veel päeva lõpp. Kuna me jäime viimasest bussist maha, siis tuli otsida keegi, kes on autoga ja meid meie autoni viiks. Õnneks ühed tšehhist aitasid meid välja ja läks nn õnneks. Aga telkima jõudsime alles kell 9, kui oli kottpime. Ja need 2 ööd, enne ja peale matka, mis me seal metsas telkisime, olid külmad. No nii külmad, ei ma vist ei maganud üldse. Prr. Ei enam! Mkm. Siin Taupos on ikka nats soojem. Palju soojem võrreldes sellega. Ja koht on ka väga ilus. Jõe ääres. Mõnsa. Niiet oleme täna veel siin ja siis homme liigume lõuna poole. Wanganui, Palmerston North ja lõpuks siis Wellington. Seda viimast ma ootan. Kultuurilinn. Midagi minu hingele :)
A, ja pilte koos kohanimede jm näeb facebookist, sellelt lingilt:
Hetkel aga lippan telkima ja veini jooma :)
Elu on endiselt ilus!
Merka.