Natuke mittekartuli uudiseid ka.

Laupäeva õhtul umbes kella 18 ajal oli Christchurch'is taaskord maavärin. 5.1 magnituudi vist. Ka meie saime seda tunda. Mina isiklikult mitte, sest olin just õuest kaminapuid toomas, ja ei tundnud. Aga kuulsin klaasivärinat. Ja mõtlesin, et mis see küll olla võib, sest inimene seda teha ei saaks. Aga David tundis maavärinat. Tema istus toas ja jalge alt käis justkui tuul läbi või midagi sellist. Miski liikus. Minu esimene kogemus siis maavärinaga. Õnneks oleme siiski piisavalt kaugel, et selle päris tugevust tuna.

Lisaks oli laupäev veel meil yks pidu. Timi juures. Soolaleivakas. Tim on poiss, kellega koos me töötame ja kes elas selles majas enne meid u 4 aastat. Ta on Inglismaalt, 22aastane ja elanud siin juba 4-aastat. Alustas nagu meiegi, seljakotiga reisimine. Päris tore pidu oli. Sai palju siidrit joodud ja 90ndate järgi hüpatud-tansitud. Ja uute inimestega tuttavaks. Kellest suurem enamus olid kyll inglased.

Ja eile käisid nad maja koristamas, sest elasid ju enne seal mitumitu aastat. Jeee. A, ja meil on koduloomad ka. Hiired. See pole just kõige mõnusam. Aga nägin eile yhte, pisike ja armsake oli. Täna on esmaspäev ja lähme varsti kartuleid noppima. Täna päike paistab ja jube ilusad lumised mäetipud ymbritsevad meid. Enne vihmaga ei olnudki näha. Aga kylm on ka. Prr, kylm kylm kylm.

Pean aga nyyd lippama. Taaskord kallistan. Merka.

Ja nii ongi, lõuna saar on kinni püütud.

 Istun hetkel ühes restoranis netis sellises linnakeses nagu Methven, mis asub u1,5h kaugusel Christchurchist. Niiet olen piisavalt kaugel maavärinatest. Miks ma siin olen? Töötan. Jaa, tulin lõuna saarele ja asusin kohe kahe päeva pärast tööle, niiet mul pole olnud aega, et siin ringi reisida. Tegelikult pole ka raha selleks. Töötame siis siin ei kusagil kartulipõldude vahel. Jaa, Merit ja kartulid. Minu töö on nö hinnata kartuleid. Olen siis selle kartuleid üleskorjava traktori taga koos teiste töötajatega ja kiiresti kiiresti peale välja viskama katkised kartulid, muda, kivid, rohu jm rämpsu. Väga raske ei ole, aga igav on. Oi kui igav. Ja päeva lõpuks olen ikka jube väsinud. Eriti eile. Alustasime siis neljapäeval ja oleme ainult 2 päeva töötanud, sest täna sajab ja pühapäevad omn nagunii vabad. Ja kui alguses pidime töötama õhtuses vahetuses kella 13-20ni, siis Jim (meie boss) ütles eile, et kui meile sobib, siis võime pikad päevad teha. Ja kui magada tahame mõni hommik, siis on ka okei. Et siis pikad päevad algavad kell 6 hommikul ja lõpevad kell 20 õhtu. Ja eks me püüame neid pikki päevi siin teha, esmaspäevast laupäevani, et ikka reisimiseks natuke raha teenida.

Ja elame kohe põldude kõrval kõige suurema ülemuse mahajäetud majas, kus on köök pliidiga, dušš, madratsid ja kamin. Aga ega meil rohkem vaja polegi, meil on ju 2 matkatooli olemas. Peaasi et elekter ja kuum vesi oleks olemas ja külmkapp ka muidugi.

Ja jääme siia arvatavasti mingi 2-3 nädalaks, eks see selgub jooksvalt ja palju oleneb ka ilmast. Kui on kuivad ilmad, saame rohkem vagusid tehtud ja lõpetame vast kiiremini, kui sajab, sis venib kohalolek ajaliselt, mis on paha meile.

Ja kuna ma nüüd mingi nädal-kaks internetti ei saa, sest see asub liiga kaugel ja pole nagu aega ka, siis tuleb väike paus vahele. Ja ega mul tegelt midagi väga jagada ka pole. Kartulid siin ja kartulid seal. :) Teie aga chillige kevade ja päikese meeleolus ja olge ikka vahvad!

Kallistab,

Merka.

Wellywood vol3.

Ja see ongi minu viimane postitus siit suurepärasest Wellingtonist. Homme kell 13:00 läheme laeva peale ja sõidame lõuna saarele. Lausa uskumatu, et mu reis on nii kaugele jõudnud, et lähengi juba lõuna saarele. Mingi hetk tundus küll, et ma ei jõua sinna kunagi. Aga jõuan! Homme.

Wellington meeldib mulle endiselt. Aina rohkem ja rohkem. Eile, pühapäeval, käisime turul. Rahvusmuuseumi Te Papa kõrval. Nii mõnus. Päike paistab, breeze, live muusika, kohvi, chai latte, juurviljad, puuviljad, küpsetised, inimesed. Midagi on siin õhus. Midagi, mis mulle meeldib. Midagi, mis mulle sobib. Ja isegi kui mu enamus päevi on siin olnud lissalt üks ringi tuiamine (otseselt mittemillegi targa tegemine), samad tänavad, samad poed (otsisin pikemat aega vihmakindlaid kilepükse, mille täna lõpuks ometi ka ära ostsin), mõni park, mägi ja rannaäära ka sekka, õhtud teleka ees diivanil American Pop Idoliga (mitte baarides ja linnapeal), vein, pizza südaööl jne jne, on see kõik olnud täpselt see, mida olen vajanud.

Kuna ma praegu istun Te Papa muuseumis, siis mõtlesin natukene ka sellest kirjutada. Natuke kultuuri. Te Papa on siis Uus-Meremaa rahvusmuuseum, mis on üheaegselt hariv, õpetav, innovatiivne ja lõbus. Korruseid on siin 6 ja igal korrusel võiks tõsiselt terve päeva veeta. Mõnel isegi rohkem. Kajastatud on siin kunst, ajalugu, Vaikne Ookean, Maorid ning keskkond. Saab siin tutvuda kohalike linnuliikide ja veeloomadega. Sain teada, et siin on 2001 või midagi selle sarnast veekarpi. Siis saab siin veel hulga infot loomulikult maavärinatest ja tornaadodest. Isegi selline majake on ehitatud, kus sees saad tunda maavärinat. Väga tähtsal kohal on maorid, nende ajalugu, kunst, elustiil jm. Ja muidugi Uus-Meremaa enda ajalugu, asustamine, maailmasõjad, sport, geid, naisõiguslased ja kõik muu. Ka erinevad maalid ja fotonäitused on üleval. Kui aga mõelda, et siin muuseumis peaks olema kogu Uus-Meremaa ajalugu, kunst jm, siis jääb see kindlasti väikeseks. Eriti just kunsti vallas, sest mina oleks tahtnud näha rohkem maale. Aga see muuseum on tore ja meeldib mulle ning ma tean, et tulen siia veel tagasi


pilte Wellingtonist näeb siit:
http://www.facebook.com/album.php?aid=657759&id=901970084&l=9a2b1a0a50

Selleks korraks siis kõik. Arvuti aku saab kohe tühjaks ja päike kutsub õue.
Teie aga nautige kevadet ja olge mõnnad.
Merka.

Wellywood vol2.

Mis mulle veel siin Wellingtonis meeldib. Eestlased. Ma poleks kunagi arvanud, et eestlaste nägemine võib mind nii õnnelikuks teha. Aga seda ta teeb. Ikkagi omad inimesed. Nii hea on vahelduseks oma inimestega olla. Eesti keeles rääkida. Teha lolle nalju nii, et keegi ka neist aru saaks. Koos naerda. Ja lissalt mõnusalt end tunda. 

Lisaks meeldib mulle veel see, et lõpuks ometi saab voodis magada ja kuuma dušši all käia. Peatume siin Marguse ja Krissu juures. Või noh, kolisime sisse nii nädalaks. Margust tean ma u 12 aastat. Käisime kunagi uisutamas ja ka samas keskkoolis. Tema oli klass noorem. Ja uuesti sattusime kokku paar aastat tagasi filmimaailmas. Sealt tean ma ka Krissut. Ja kuigi me Eestis olles puutusime kokku enamjaolt tööalaselt, on praegu neid niinii hea näha. Margus on veel nii armas, et ohverdas oma magamistoa ja voodi terveks nädalaks. Liiga armas. Aga tunne on kui kodus. Mi laiki laiki.

Welly's ringi jalutades hakkab silma sport. Jooksmine. Jooksjad. Jooksevad. Igal pool. Tänaval, sadamas, autode vahel, kõnniteedel. Ja igal ajal. Hommikul, päeval ja õhtul. Sooja ja külmaga. Vihma ja päikesega. Tuulega. Tööriided seljakotis, jooksuvorm seljas. Väga sportlikud pealinlased. Aga eks surve ole ka suurem. Pealinn ju siiski. Kui mujal riigis on kohalikud tüdrukud pigem paksemad, siis siin seda väga ei märka. Nagu USA-gi. Kogu riik on pakse täis, aga mitte New York. 

Igatahes, kuna mul tekkis siin mingi ruumipuudus, siis saan ainult mõned pildid üles panna. Tuleb välja, et selleks, et veel pilte blogisse edaspidi panna, tuleb maksma hakata. No tere hommikust!

lõunatamas

botaanikaaias maitsetaimi uudistamas

Riigikogu raamatukogu

Parlamendi hooned

Sellega siis ma täna lõpetangi ja püüan mõelda, et mis siis nüüd edasi saama siis hakkab. Piltidega ma mõtlen. Muidu istume siin McDonaldsis ja sõime kõtud täis ja nüüd lähme muuseumisse. Ma olen kohutavalt laisk siin, teate. Tahax ainult diivanil lösutada ja telekat vaadata, nii mõnus ju :) Ehhee.

Pealinna päikest ja mõnusat briizi teile!

Wellywood.

Yay, olengi lõpuks kohal. Kohas, mida ma nii kaua oodanud olen. Kohas, kuhu ma nii kaua tulla olen tahtnud. Kohas, mis tundus alati nii kaugel olevat. (Kultuuri-)pealinn Wellington. Ehk kohalikele, „Welly“. Niipea kui olin siia jõudnud, mulle kohe meeldis. Ei olnud mul vaja selleks ringi käia ja nädal aega kohapeal olla. Lissalt meeldis. Atmosfäär. Tänavad. Inimesed. Kohvikud. Kohvikultuur. Selline mõnus. Rahulik, samas ka kiire. Võibolla ehk boheemlaslik, samalajal ka fäänsi tunne. Mulle sobib. Ainuke, mille kallal viriseda võiks, on ilm. Eelkõige tuul. Seda on siin aastaringselt. Pidevalt. Kord tugevam, kord nõrgem. Ei tunne sa siin suvesoojust, sest tuul on põhiline. Aga talvekülma küll. Eriti mõnus on tugev tuul + vihm kombinatsioon. Sain seda isegi üks õhtu tunda. Ei olnud tore. Terve pühapäeva õhtu, öö ja esmaspäeva poole päevani oli siin justkui tuule ja vihma võitlus. Õnneks sai aga mõnusalt teki all kaua magada ja end sellest säästa. Kuigi, pärast linnapääle ja muuseumisse minnes sai talvekülma osaliseks. Esmaspäeval oli meil siis nii külm, nagu neil siin tavaliselt talvel on. Ma mõtlesin, et olen Eesti külma sügisesse sattunud. Uh. Aga täna on juba mõnnam. Päike paistab, kerge tuul. Lausa mõnus on tänavatel ja sadamas nii ringi jalutada. Nüüd lähen Cabel Car'iga mäest üles sõitma ja siis Botaanikaaias ringi lalluma ja kophvitama. Mmmmõnussss :) Ja homme püüna nats rohkem jälle kirjutada.

Kallid suured..

Kaldale uhutud.

Kuna me veetsile eilse pühapäeva ilusas & päikselises Paraparaoumo rannas ning nägime üht armast elukat seal, siis pühendan selle postituse temale :)

Saagem tuttavaks, pisikene armas hüljes:

Täna aga läheme Wellingtoni!!! Ainult 10km veel.. Jeiiiiii!!!! ;)

Läheneme läheneme põhja saare lõunatipule :)

Heipa hei.

Kuna mul rohkem videosid, nende suuuuuruse tõttu, enam üleslaadida ei õnnestu, siis panen niisama pilte ja kirjutan natuke.

Taupost oleme nüüd õnneks, viimaks ometi, lahkunud. Autoga tundub praegu enam-vähem oka olema, aga ärasõnuda ka ei julge ju :) Oleme nüüd 60km kaugusel Wellingtonist. Uskumatu, et nii lähedal. Alati tundus, et see jube kaugel. Hetkel oleme sellises väikeses linnakeses nagu Paraparaumu. Istume raamatukogus internetis ja laeme telefone :) Muud me väga teinud polegi vahepeal, kui sõitnud aina lõunapoole ja telkinud erinevates metsades. Päris tore on. Hakkan telgiga juba ära harjuma. Teeme lõket, joome veini, sööme nämmat pastat. Pole paha :) JA õnneks väga külm ka pole. Natuke on, aga siis tuleb end teki sisse mässida ja nina teki alla peitu panna. Ostsime second handist sooja villase teki ka, nüüd sossum kohe. 

Ilmad on mõnusad ja päikeselised olnud. Aga sügis on kohal. Värvid on ilusad. Mulle nii meeldib ikka. Ja hommikud on mõnusalt karged. Õnneks päevad suht soojad veel, et saab plätudega käia, aga kauaks seda lõbu vist ei jätku, sest lõuna saarel on sügis-talv külm ja vihmane. Ei ole midagi nii, et ainult suvi suvi :)

Natuke rohkem kui natuke pilte siis ka :)

lake Taupo, kus Merit paar päeva tagasi pead pesi :)

sügis :)

opossum, kes sõi meie potist pastajäänuseid ja mõtelnudki liigutada, kui me talle taskulabiga valgust näitasime ja meetri kaugusel seisime. Ja sel ööl oli neid seal palju..

üks telkimiskoht, kus opossumid meid siis külastasid

tihtipeale on telkimiskohtade lähedal ka kas jõgi või allikas

Desert Road - mulle meeldis väga

 

 

 

väike vahepeatus ja sõidukivahetus :)

 

 

eile öösel ööbisime siis sellises kohas

Aga nüüd pean lõpetada, sest raamatukogu pannakse varsti kinni ja peab natuke viinamarjaistanduste töökohti uurima. Läheme siis homme-ülehomme Wellingtoni, kultuurilinna, mida ma nii ootan. Oleme seal mingi 5 päeva, vaatame jooksvalt ja siis lõpuks lõunasaarele. Seal tahame kohe tööle minna, nii 2-4ks nädalaks. Sellised on hetkeplaanid. Hoian teid kursis.

Kas teil on kevad juba käes?

Saadan suured kallid.

Imeline Hawke's Bay, ilus Taupo & sjupää Tongariro.

Täpselt nädal aega tagasi, 23.märtsil jõudsime lõpuks ilusasse veiniregiooni - Hawke's Baysse. Ja veiniistandusi on seal palju. Oi kui palju. Kohalikud linnakesed on Napier ja Hastings ning väike armas külake Havelock North. Mina armusin neisse kõigisse! Muidugi. :) Ilusad majakesed, tänavad, palmid, aiad, poed, kohvikud, meri, päike. Kunst ja vein. Mida veel tahta! Chillisime niisama ringi, jalutasime, kohvitasime, sõime jäätist. Isegi kui oli vihmane ja pilves, ei takistanud see meid niisama chillimast ja turge külastamast. Üks päev sai aga üks imeline jalutuskäik ette võetud. 20km jalutuskäik Cape Kidnappers'ile. Mööda ranniku äärt. Ühel pool meri ja lained, teised pool suured kaljud. Nii ilus. Väga ilus. Käisime kõrgel mäeotsas linde vaatamas. 5 tundi kõndisime seda teed. Aga vaade ja kogemus oli supper! Nagu enam-vähem igas asjas siin. Enne seda käisime samal päeval Havelock North külakeses ühe mäe otsas nimega Te Mata Peak. Õnneks sai sinna autoga sõida. Aga järjekorda hingetuks võttev vaade. Seal võiks päevi veeta. Lissalt istuda ja imetleda kogu aeda ilu. Ei saa küllalt!

Ka Hawke's Bay'l kasutasime ööbimiseks couchsurfi ja olime 4 ööd ühe 42-aastase mehe ja üliarmsa labradori juures. Kuigi ta tundus natuke imelik alguses, harjusin mina vähemalt temaga ära. Tegi meile hommikul kohvi ja putru. Putru polnud ma kuid ja kuid saanud, nii hea oli. Ja esimestel õhtutel curryt. Meie siis vastutasuks tegime ühel hommikul pannkooke ja teisel hommikul omletti ning õhtusöögiks pizzat ja juustukoogi. Kutt elab aerodroomil. Ise ehitas omale sellise majakese ja seal ta siis oma koeraga on. Tegeleb metsandusega ja lennukitega siis. Muidugi. Hea on ikka kuskil toas soojas olla ja normaalset süüa saada ja dušši all käia. Seljakotielu rõõmud :)

Aga ilus ja udune Hawke's Bay tuli pühapäeva lõunal selja taha jätta ja Taupo poole teele asuda. Kuna me uimerdame päris palju, siis õhtul Tauposse ei jõudnud ja telkisime metsas. Magasime seekord autos, sest kohutav sadu oli. Aga autos pole hea. Mkm. Pisike nelivedu, kahe uksega. Ma küll sain õnneks tagumise istme, aga jalgu sirutada ei saa ju. Mingi hetk mõtlesin, et hommikuks mu põlved enam ei eksisteeri. Õnneks eksisteerisid siiski. Juhuuu :D Aga mul õnnestus õhtul väike küljeaken lõhkuda. Mingi 50cmx50cm äkki. Sirutasin jalgu sellise mõnuga, et käis kraks ja aken oli eest ära. Ma ikka oskan. Ja minuga ikka juhtub. Igatahes, läks selle parandamine mulle nüüd 1300kr maksma. Urgh. A mis teha, jalgu on ju ka vaja sirutada!

Ja nüüd olemegi Taupos. Alates esmaspäevast. 4 päeva siis juba. Ilmad on ilusad. Päike on sossu ja mõnus. Ja Taupo meeldib mulle. Kohvitame, istume netis, jalutame ja muudkui ootame auto järgi. Akna saime eile õnneks korda. Nüüd vaja ülevaatus teha. Selle saab vist täna korda. Probleemid, probleemid. Ainult auto auto auto. Tegelt jube tüütu juba. Mõtleme, et äkki õnnestub see maha müüa ja osta uus, pikupi sarnane, et saaks siis autos magada, sest talvel on ikka külm telgis. Juba praegu on mul kaks paari sokke, pluus, kampsun, pusa, fliis jne. Hoiame siis pöialt! Sest see auto tundub ainult ebaõnne toovat.

Aga Taupost. Siin väga midagi teinud ei olegi, kui et autoga jännanud ja siis kohvikutes netis istunud, sest autota ju liikuda ei saa ja kõik paremad asjad on linnast väljas. Igatahes, McDonalds on meie sõber siin. :)

Kõige suurem ettevõtmine oli siis teisipäeval – Tongariro Alpine Crossing. Üks parimaid 1-päeva matku Uus-Meremaal. Võimalik et kogu maailmas, pole päris 100% kindel. Pikkus 19,5km (me tgeime lisaks veel kuskil 5km ja vallutasime kõrgeima mäe tipu). Äratus oli kell 6 ja 6:45 asusime juba toidu- ja söögitavaariga teele. Külm oli. Prrr kui külm. Müts ja kindad tulid kasuks. Päeva peale aga läks jube palavaks. Mõnnaks. Ja raske oli. Oi kui raske. Nii raske, et 9h matk kujunes meil 11-tunniseks. Me olime tugevad ja ronisime kõige kõrgema vulkaani otsa. Nimeks Mt Ngauruhoe. Kõrgus 2287m. Kui tavaliselt on selleks arvestatud 3h, siis meil kulus 5h. Merit lissalt pidi iga 5m tagant pausi tegema. No ei jaksa. Kohutavalt järsk. Kivid. Lahtised. Libised. Pind ei ole jlage all kindel. Raske raske. Jalad ei liigu. Tee mis sa teed, aga ei suuda oma jalgu liikuma sundida. Ja oli kui hea tunne oli tipus olla. „Hakkama sain!“. Nii uhke olen. :) Ja see tegelt tänud Davidile. Alguses ma olin kindel, et ei tee seda, a ta ütles, et proovi. Ja nii ma siis proovisin.virisesin ja proovisin. Ja tema ootas kannatlikult. Ja ära ma tegingi. :) Lahe, eks! Ja vaade. Vaade oli võimas. VÕIMAS. Ma pole ju kunagi nii kõrgeid mägesid näinud. Rääkimata mõne otsas olemisest. ÄGE! A siis algas allatulek. Mis oli jubedam. Kivid ju liiguvad ja kukkuda on jube lihtne. Ma tulin vahepeal pepu peal alla. Ja kindad panin kätte, sest siis polnud nii valus kukkuda. Tihti oli tunne, et ei, mäe jään siia mäe otsas. A siis mingi hetk jõudsime väikeste kivideni ja hakkasime lissalt end alla laskma. Nägu liiva peals lased end alla. Seletada ei oska paremini. Vahepeal läks kiiruks ikka jube kiireks, siis tuli pidurada. Ja kui laskumine käpas oli, siis oli täitsa mõnna. Ainult et lõpus tüütas juba ära, kuna liiga pikaks läks. A, David tegi ju videod, üles ja allaminekul, a kahjuks need liiga suured vist.. Vaatan, kas õnnestub mõni teine päev äkki, saaks hea naeru osaliseks :)

Pärast seda mäge tuli veel 4 tundi edasi matkata. Ikka üles ja üles ja lõpuks ja alla. Sinised järved, rohelised järved, kraatrid, mäed. Vau vau vau. Ma tõesti ei oska seda kõike kirjeldada. Vapustav! Olen nõus seda veel tegema, ainult ilma selle vulkaani otsa ronimata :)

Aga see ei olnud veel päeva lõpp. Kuna me jäime viimasest bussist maha, siis tuli otsida keegi, kes on autoga ja meid meie autoni viiks. Õnneks ühed tšehhist aitasid meid välja ja läks nn õnneks. Aga telkima jõudsime alles kell 9, kui oli kottpime. Ja need 2 ööd, enne ja peale matka, mis me seal metsas telkisime, olid külmad. No nii külmad, ei ma vist ei maganud üldse. Prr. Ei enam! Mkm. Siin Taupos on ikka nats soojem. Palju soojem võrreldes sellega. Ja koht on ka väga ilus. Jõe ääres. Mõnsa. Niiet oleme täna veel siin ja siis homme liigume lõuna poole. Wanganui, Palmerston North ja lõpuks siis Wellington. Seda viimast ma ootan. Kultuurilinn. Midagi minu hingele :)

A, ja pilte koos kohanimede jm näeb facebookist, sellelt lingilt:

http://www.facebook.com/album.php?aid=650473&id=901970084&l=761382b657

Hetkel aga lippan telkima ja veini jooma :)

Elu on endiselt ilus!

Merka.