Juulud.

Minu kullakesed,

Kuna mul jõulutel puudub igasugune levi, siis soovin teile juba ette imelisi ja soojatundelisi jõule, loodetavasti valgeid ka valgeid, ning et uus aasta tuleks täis üllatusi ja rõõme! Ja mind (natuke tuleb ikka isekas ka olla)! 

Olen oma mõtetes kodus :)

Kallistab suurelt,

Teie Merka.

Tegusad kui mesilased.

Täna oli meil taaskord käsil meetegu. Ja kiire töö. Saime täna 1,5 tonni mett. Supper! Aga oi kui palav oli. Päike soojendas ruumi saunaks. Siis tuili jälle õue end tuulutama minna. Mesi muideks maitseb endiselt väga magusalt!

Peale lõunat läksime aga purjetama. Küll saab siin ühes kohas ikka palju uusi asju tehtud. Ja mina ka purjetasin, küll natukene, aga siiski. Paat oli teate jube väike ja väga raske oli supsti purjesuunda ja enda suunda muuta.

ausõna, ma olen paadis :)

Ja oi, delfiine nägin ka täna. Kahjuks nad küll veest välja ei hüpanud, aga uimed tundin ära. Siin kandis on Hector delfiinid, kes peaksid olema maailma väiksemad delfiini. Hea teada, et mu silmanägemine veel normaalselt funktsioneerib.

Praegu mõtlen, et ongi mul ainult 1 päev veel siin jäänud. Nii nii kiiresti on see 1,5 nädalat läinud ikka.. Ja uskumatu on ka see, et 5 päeva pärast ongi jõulud.. Kas teil lumi juba sajab?

Meetegu.

Täna me alustasime meeteoga! Viimaks ometi. Ja mulle see meeldis. Mõnus vaheldus traatide pingutamisele ja raamide tegemisele. Lisaks kõigele uuele õpitule sain veel mett limpsida. Nämm.

Protsess iseenesest on lihtne. Meekäred asetatakse ümmargusse masinasse, trumilit meenutab mulle miskipärast, kus mesi raami sees olevatest kärjedest eraldatakse. Kestab see kiire trummeldamine 7 minutit. Eraldatud mesi pumbatakse läbi filtrite suurde 1,5 tonnisesse konteinerisse. Minu töö oli meega raamid masinasse panna ja pärast välja võtta. Lihtne. Kleepuv. Magus. Nii mu päev mööduski. Täna tegime vist 600liitrit mett. Kui on hea hooaeg, toodavad nad 11 tonni mett. Uskumatu ma ütleks!

masin, mis eraldab mett

filtreerimine

 

Lisaks meeteole käisin täna päevitamas. Kui ma üldjuhul olen hakanud päevitamist ja päikest vältima, siis täna lubasin omale 1,5 tunnise lesimise. Nii mõnus ja soe oli. Vist sai natuke ikka jumet ka. Õnneks on nüüdseks pilved meid rahule jätnud ja päike väljas. Ja kuigi täna hommikul oli ainult 5 kraadi sooja, siis nüüd õhtul näitab kraadiklaas 21 kraadi. 

Täna õhtul lähen veel mullivanni siin, kutsuvad nad seda spa pool. Saan 40kraadises vees mõnuledes päikeseloojangut nautida. Vot see on elu! :) 

Praegune igapäev.

Teate, eile tuli mul kohutav kurbus peale, sest avastasin, et mul siin imelises kohas ainult kaks kuud veel jäänud. Kaks kuud veel ja ongi kõik see puhkus läbi. Läbi. Nagu vupsti on see aeg ära kadunud. Ei saa ise arugi, et juba üle aasta siin olnud. Justkui eile oleks saabunud. Aga pole midagist, tuleb koju ära tulla. Oma koju, oma inimeste juurde. See mulle meeldib.

Kui see kurbuse osa nüüd ära unustada, siis on mul endiselt tore. Käisime üks päev kulda otsimas. Läksime suurte liivakivide (mäed ma ütleks pigem) vahele tunnelisse, pimedusse, ja asusime liiva uurima. Kunagine kullakaevurite tunnel see. Mul ainukesena õnnestus kaks imepisikest kullatükki leida. Pigem nagu imepisike tükike kuldset paberit ütleks. Ja mul õnnestus need muidugi ära ka kaotada. A mis siis, üritus oli tore ja teekond ilus.

Tassilo ja Samuel

kulda otsimas

Eile aga käisime kalal. Ja seekord mitte õnegega, vaid väikese paadi ja võrguga. Aga nagu ikka mind see ebaõnn justkui jälitab, siis ei saanud me kala ka seekord. Me ei saanud isegi õnge vette, sest jõesuue oli ära nihkunud (suurte merelt tulevate lainete tagajärjel) ja meil polnud võrku kuhugile panna. Oh jah! Järgmine kord ma siis jään maha. :)

Kas ma juba ütlesin, et niinii hea on süüa värskeid herneid, maasikaid, sõstraid ja vaarikaid? Jube hea! Ja lisaks kõigele muule heale sain eile isetehtud kohuopiima. Vot see on luksus siin Uus-Meremaal. Asi, mida ma olen kõik need 13 kuud igatsenud. Tuleb vaid tulla sakslasest pereema juurde, kellel on lehm :) Unustasin juba lehma tõu ära, aga mulle on puusadeni.. Jube pisike. Ja jube armas, tukaga :) 

Prudy ja vasikas Sirloin

maja, kus ma pesitsen

meie päikeseloojangud

A, ja homme hakkame mett tegema. Ehk eraldame mee kärjetest. Seda ma ootan juba algusest peale. Ja pärast siis räägin, kuidas see kleepuv tegevus läks. Praegu aga tsaukad ja tudumaale ära. 

Endiselt mesilased.

Istun voodil, joon kohvi ja püüan blogisse pilte laadida. Kasvatan selle protsessiga oma kannatust. Siiani pean veel vastu. Õues on ilus ja päike. Lausa palav ütleks. Hommikul sai natuke vihma ka ja nii ongi.. Tänane tippsündmus on ehk see, et ma aitasin mesilasi tappa. Kõlab jubedalt, ma tean. Ja uskuge mind, ma ka tundsin end jubedalt. Aga see oli vajalik, sest meile saadeti põhja saarelt emamesilasi (Queens – nagu nad neid kutuvad) koos tavaliste mesilastega ja kuna seal on mingi nakkus, mida siin veel ei ole, tuli selle nakkuse levimise ennetamiseks kõik teised mesilased magama panna. Tegime seda CO2 ja kilekotiga.. See kõlab veel jubedamalt.. Ja tagatipuks panime nad purgiga veel sügavkülma..Vaesed mesilased. Muud polegi. A, herneid sõin ka. Issand kuidas mulle herned ikka maitsevad. Nii nii väga kohe!! A mõned pildid siis, väikestest mesilasmajadest, raamist, mida meisterdan (andke andeks mu uimane nägu) ja rannast, kivirannast siis.

 

 

 

meil ka varsti jõulud siin :)

Mis siin veel toredat on. Päikeseloojangud (kui just pilved üle ei võta) ning kuu- ja päikesetõusud. Kohe esimesel õhtul saime megailusa päikeseloojangu. Kahjuks pilte ei teinud. Aga nautisime küll! Ja järgmisel õhtul saime supper kuutõusu. Kuu oli oranž. Justkui maailma lõpp.. :) Mi laiki!

Lähen nüüd õhtusööki uudistama ;) Tsauki!

Mesilased.

Jõudsime vahepeal omadega mesilaste sekka. Laupäeval. Lõuna saare lõuna rannikule, edela suunas. Wwofime ka seekord. Või pigem ma üksi tänasest, sest David läks Stewarti saarele 10ks päevaks 22kg seljakotiga matkama (kuna see saar kõigest eraldatud, peab kogu 10 päeva toiduvaru kaasas olema, uh). Katsumus missugune igatahes. Ja mina siis jäin siia head sööki ja voodit ja dušši nautima. Seekordne pere koosneb siis isast, Peter, kes on kohalik ja u57.a. Tema naine on sakslane nimega Uli ning neil on 3 poissi: Tess 10, Samuel 8 ja Oliver 5. Nad on toredad ja naljakad ja 2 nooremat last on jube ülemeelikud. Ja minu õnneks on ka Uli jube laheda ja mõnusa olemisega, üldse mitte tüüpiline sakslane, kes hoiab ajast kinni ja näeb ainult plaane. Jumal tänatud!

Nemad siin siis tegelevad mee tootmisega. Ei ole kes teab mis suur äri ja teevad kõike ise. Kuigi, toodavad aastas u kümmekond tonni mett, mis pole ju üldse mitte vähe.

Mis ma siis teen siin? Hetke seisuga olen meisterdanud nö sahtleid, mis pannakse mesilastarudesse ja kuhu mesilased siis mett toodavad. Panen puuraamide vahele traadi, tõmban pingule (mis pole üldse kerge kusjuures) ja siis panen ilusasti vaha sinna peale. See vaha kuumutatakse elektriga traatide külge ja ongi valmis. Sahtlid viiakse tarudesse. Mesilastega ma kokku veel puutunud ei ole, ainult kaugelt vaatan neid. A meega küll ja muudkui maiustan. Jõulute ajal hakkavad nad mett nö sahtlitest eraldama. See tundub tore protsess mida tahaks kaasa teha. Või vähemalt pealt vaadata :)

Tore on siin veel see, et merelaineid saab kuulata ja kalal käia. Ärge nüüd mõelge et päris paradiis, sest liiva ei ole.. A kivid on päris toredad ja suured randauhutud puujurakad ka. Paneks hea meelega mõne pildi ka üles, aga kohalik internet on aeglasem kui eluaeglane, niiet ma peaks terve öö üleval olema.. See ei juhtu, sest ma poen nüüd voodisse ja haaran raamatu hoopis kätte. Olge mõnnad ja ootame ikka lund maha!
Merka.

Tee lõunasse..

Mis siis nädalaga muutunud on. Waiparas jälle käidud. Tuleb tõdeda, päris kodune tunne oli. See oli hea. Ja ka Christchurchile tegime tiiru peale. Saime külastada ka katedraali väljakut. Seda väljakut, mis on veebruarist saati suletud ja järelvalve all olnud. Nüüd on see mõndadeks nädalavahetusteks avatud. Katedraal on endiselt kurb. Suur võimas ehitis tundub nüüd eriti väike ja veel ilma tornita. Aga tore on see, et linnas on jälle elu. Kui viimati seal käisime, oli kõik vaikne ja justkui välja surnud. Nüüd on seal inimesed, muusika, toidulõhn, jäätis, kohvi, poed ja sagin. Ja poed on väga lahedalt tehtud kusjuures. Nimelt on suured konteinerid värvilisteks värvitud ja uskuge mind, see jätab väga supper mulje ikka. Mulle meeldib seal ja ootan juba, et saaks tagasi.

enne..

ja nüüd..

 

Peale nö kodus olemist asusime jälle teele. Samale teele, mille tegime läbi peale Samoat. Ehk siis sõitsime järve Tekapo ja Mt Cooki poole. Ja endiselt, on need kohad supper ilusad. Väga väga ilusad ja efektsed on need talve, kui mäetipud on lumemütside all. Aga ka nüüd, kevadel, kui igal pool õitsevad ja magusalt lõhnavad lupiinid. Kui nüüd aus olla, siis pole ma kunagi sellist lillenime kuulnud. Või on mu mälu lihtsalt nii halb. Samas, tunduvad väga tuttavad.. See selleks. Igatahes, sattusime mõlemad siin neist lilledest nii vaimustusse, et kaamera sai piltidest täis. No peaaegu. No nii ilusad on need!

Tekapo järv

uhke Cook'i mägi

 

nii need lupiinid tee ääres õitsevad

minu lemmik!

Sealt edasi sõitsime aga pikalt pikalt tagasi läänerannikule ja nii õnnestus meil nautida ilusat Milford Soundi päikesega. See on üks ilus 2,5 tunnine tee fiordidesse, mägede vahel. Ei tasu vist öelda, et väga ilus..:) Ja kuna seal oli nii ilus, siis sai ööbida ka mõnusasti. Ilus ju! :) Ja kui enne ärkasin kell 5-6 juba, siis nüüd põõnan mõnusasti 10-11ni.. Võib-olla aitas kaasa asjaolu, et kaltsukast sai uued teibad telgile ja madrats sai ka kinni lapitud, kes teab.

sellises kohas sai eilne öö telgitud

 

ja üleeile öösel peitsime end metsa

Kui muud uudist ei ole, siis uudis on veel see, et second handist soetasime endale uue mänguasja - golfi kepi ja pallid. Niiet golfitame igal pool kus saab. Veel ei ole üle visanud ;)

Nii ongi siis. Kas seda ütlesin juba, et ma ARMASTAN mägesid!!! Ei tea küll kuidas nendeta enam elada..
Kallistan.

Mäletate kui viimases postituses olin nii õnnelik, et saan ostukeskusesse.. No igatahes seal mu õnn ka lõpes. See ostukeskus oli ainult teenuseid ja kodupoode täis. Mitte et mulle kodupoed ei meeldiks, eiei, vastupidi, siin on nii ilusaid poode, et kohe koliks sisse. Ja kuna praegu pole nö kodukohta, siis tuleb ka neist poodidest kaarega ümber käia. Aga teate, eile jõudsime otsapidi tagasi Christchurchi ja Riccartoni ostukeskusesse. Juhuu!! Poed, riided, ehted, mm, paradiis. Kahjuks, jäi ka see rõõm üürikeseks, sest tuleb tõdeda, et väsisin kõigest sellest küll jube ruttu ära ja tahtsin metsa tagasi minna.. Njah. No see ostumelu siis selleks. Hetkel oleme Waiparas tagasi, küll ainult 2 päeva, aga siiski on tore endisi töökaaslasi näha, sest nemad ju ainukesed kohalikud sõbrad siin :) Natukene jälle rahulik.

A vahepeal, enne siia tulekut käisime ära Arthurs Pass'il. See on taaskord üks ilus mägedega ümbritsetud tee, mis ühendab läänerannikut ja idarannikut. Oh, eks pildid räägivad enda eest taaskord. Ilm oli ilus, päike on nüüdseks ikka kõrvetavalt palav. Üks raske matk hingematvate vaadetega jälle tehtud. Elu!

leidsime endale maja

 

 

 

Jaa, natuke ebaõnnestumisi oli ka. Nimelt need alpi papagoid, kellest ükskord ka rääkisin, Kea'd.. No need linnud on marakratid. Üks tegi meile telgi tippu suure augu. Niipalju siis vihmakaitsest. Samal õhtul läks ka meie madrats, mida olime heal juhul kuuke kasutanud, katki. Ei tea kust see auk tuli. Järgmine õhtu läksid telgi need teibad katki. Või mitte teibad, a need pulgad, mis telki üleval hoiavad. Ei tea seda sõna nüüd.. Mhm. Igatahes, telgis me hetkel magada ei saa ja see on väga paha. Lisaks siiapoole sõites lendas kivi esiaknasse ja suur mõra sees. Ei tea jah mis ebaõnn meid äkki jälitama hakkas...

sellised marakratid need Kea'd on

aga samas ka imeilusad

A see selleks. Kõigele vaatamata on kõik siiski ju ästi ja täna õhtul saab veini juua ja grillida, päikese käes :)