Teate, eile tuli mul kohutav kurbus peale, sest avastasin, et mul siin imelises kohas ainult kaks kuud veel jäänud. Kaks kuud veel ja ongi kõik see puhkus läbi. Läbi. Nagu vupsti on see aeg ära kadunud. Ei saa ise arugi, et juba üle aasta siin olnud. Justkui eile oleks saabunud. Aga pole midagist, tuleb koju ära tulla. Oma koju, oma inimeste juurde. See mulle meeldib.
Kui see kurbuse osa nüüd ära unustada, siis on mul endiselt tore. Käisime üks päev kulda otsimas. Läksime suurte liivakivide (mäed ma ütleks pigem) vahele tunnelisse, pimedusse, ja asusime liiva uurima. Kunagine kullakaevurite tunnel see. Mul ainukesena õnnestus kaks imepisikest kullatükki leida. Pigem nagu imepisike tükike kuldset paberit ütleks. Ja mul õnnestus need muidugi ära ka kaotada. A mis siis, üritus oli tore ja teekond ilus.
 |
| Tassilo ja Samuel |
 |
| kulda otsimas |
Eile aga käisime kalal. Ja seekord mitte õnegega, vaid väikese paadi ja võrguga. Aga nagu ikka mind see ebaõnn justkui jälitab, siis ei saanud me kala ka seekord. Me ei saanud isegi õnge vette, sest jõesuue oli ära nihkunud (suurte merelt tulevate lainete tagajärjel) ja meil polnud võrku kuhugile panna. Oh jah! Järgmine kord ma siis jään maha. :)
Kas ma juba ütlesin, et niinii hea on süüa värskeid herneid, maasikaid, sõstraid ja vaarikaid? Jube hea! Ja lisaks kõigele muule heale sain eile isetehtud kohuopiima. Vot see on luksus siin Uus-Meremaal. Asi, mida ma olen kõik need 13 kuud igatsenud. Tuleb vaid tulla sakslasest pereema juurde, kellel on lehm :) Unustasin juba lehma tõu ära, aga mulle on puusadeni.. Jube pisike. Ja jube armas, tukaga :)
 |
| Prudy ja vasikas Sirloin |
 |
| maja, kus ma pesitsen |
 |
| meie päikeseloojangud |
A, ja homme hakkame mett tegema. Ehk eraldame mee kärjetest. Seda ma ootan juba algusest peale. Ja pärast siis räägin, kuidas see kleepuv tegevus läks. Praegu aga tsaukad ja tudumaale ära.
No comments:
Post a Comment