Endiselt mesilased.

Istun voodil, joon kohvi ja püüan blogisse pilte laadida. Kasvatan selle protsessiga oma kannatust. Siiani pean veel vastu. Õues on ilus ja päike. Lausa palav ütleks. Hommikul sai natuke vihma ka ja nii ongi.. Tänane tippsündmus on ehk see, et ma aitasin mesilasi tappa. Kõlab jubedalt, ma tean. Ja uskuge mind, ma ka tundsin end jubedalt. Aga see oli vajalik, sest meile saadeti põhja saarelt emamesilasi (Queens – nagu nad neid kutuvad) koos tavaliste mesilastega ja kuna seal on mingi nakkus, mida siin veel ei ole, tuli selle nakkuse levimise ennetamiseks kõik teised mesilased magama panna. Tegime seda CO2 ja kilekotiga.. See kõlab veel jubedamalt.. Ja tagatipuks panime nad purgiga veel sügavkülma..Vaesed mesilased. Muud polegi. A, herneid sõin ka. Issand kuidas mulle herned ikka maitsevad. Nii nii väga kohe!! A mõned pildid siis, väikestest mesilasmajadest, raamist, mida meisterdan (andke andeks mu uimane nägu) ja rannast, kivirannast siis.

 

 

 

meil ka varsti jõulud siin :)

Mis siin veel toredat on. Päikeseloojangud (kui just pilved üle ei võta) ning kuu- ja päikesetõusud. Kohe esimesel õhtul saime megailusa päikeseloojangu. Kahjuks pilte ei teinud. Aga nautisime küll! Ja järgmisel õhtul saime supper kuutõusu. Kuu oli oranž. Justkui maailma lõpp.. :) Mi laiki!

Lähen nüüd õhtusööki uudistama ;) Tsauki!