Monday, March 19

Olemine Tais.

Tai olemisega on nüüd nii, et oleme omadega põhja jõudnud. Nimelt Chiang Maisse. Täna hommikul kell 6 jõudsime lõpuks kohale. Pealee 9h öist bussisõitu. Kusjuures täitsa talutav oli ja aeg läks kiiremini, kui oleks arvanud. Siiski, kui kell 8 omale guest housi leidsime, pugesime kohe mõnuga voodisse magama. Kuidagi nii vaja oli seda. Ma pole viimased nädalad väga hästi miskipärast maganud ja nüüd on karuuni peal. Ise ajan selle uimasuse palavuse süüks.

Chiang Mais on täna tore olnud. Kuigi me midagi tarka peale jalutamise, turgude ja suure söömise teinud ei ole. Ja söök tundub hetkel siin ikka kõvasti parem kui lõunas või Bangokis. Nii palju huvitavaid ja põnevaid asju saab proovida. Näiteks "sticky rice with sweet mango", väga väga nämm. Siis springrolls, bananarolls, igasugused bbg lihad hambaorkide otsas, samosa (india nämm asi), muidugi nuudlid ja kõik muu. Sellepärast ma turge ja tänavatoite nii väga armastangi siin. Ja mitte ainult toit ei ole siin head. Turud on ka supper lahedad. Esiteks ei ründa müüad sind. Teiseks on kõik puhas ja korralik. Kolmandaks, on asjad nii lahedad, et kõik tassiks koju ära kui vaid saaks. Üldiselt ongi linn ise kõvasti puhtam ja mitte nii bisi. Võib olla on sellepärast vaiksem, et täna pühapäev, eks siis homme selgub. Hea on veel see, et täna sa 30min jalamassaaži ning õues ei ole nii palav. Saab hingata ja higi ei voola. Ja õhtul on isegi nats chilli. Tore vaheldus igatahes, sest ma jõudsin juba mõelda, et kuidas ma need 2 kuud siin küll vastu pean.

 
 
 
jalaketti valimas
 
masaažitööstus turul
Igatahes. Enne kui siia jõudsime, peatusime kahes kohas. Kanchanaburis ja Ayutthayas. Mõlemad on ajaloolised kohad, sõdadega seotud, templid, varemed jm. Esimesed kohas me väga vaatamisväärsusteni küll ei jõudnud, aga see-eest käisime kohalikus pargis veekoski vaatamas, külmas vees ujumas ja lasime kalakestel oma lalludelt surnud nahka eemaldada. Nad on kõvasti suuremad, kui need, kes meil Eestis salongides on. Ja ka kõdistavad ikka jubedalt, niiet raske on paigale jääda. Aga mingi aja pärast harjub ära ja siis on mõnulemist küllaga.
ööbimiskoht Kachanaburis

kohalik pott



Seda ma vist pole rääkinud, et meiemõistes istumiseks mõeldud WC-pott on suht luksus siin. Õnneks on neid ikka ette jäänud, aga mitte väga tihti. Kõige tavalisemad on sellised madalad maadligi potid, kuhupeale jalgadega kükitad ja siis oma tegemised ära teed. Siis pesed end ilusasti veega puhtaks, paned kopsikuga oma tegemistele vett peale ja ongi kõik. WC-paberid kannan ma ise kaasas, sest mulle see muu variant väga ei meeldi. Eks jah, harjumuse asi vast :)

Igatahes, Ayutthayas oli meie ööbimiskoht natuke luksuslikum ja saime kasutada normaalset potti. Tihtipeale on siin nende guest housidega nii (külalismaja siis), et odavam on elada ventilaatoriga toas ja jagada vannituba/wc teistega ehk see on siis koridori peal, mitte toas sul. Oma vannituba ja konditsioneer on siis kallim lõbu. Kuna me oleme suht vähenõudlikud ja natuke loeme ikka sente ka, siis tavaliselt võtamegi venilaatoriga vannitoata toa. Mõnikord läheb hästi ja igas toas on eraldi vannituba. Nii siis.

Ayutthayast ka nats. Linn on palju palju varemeid ja templeid täis. Me laenutasime ringiliikumiseks jalgrattad. Ja oi kus sai higistatud.ö Ei soovita väga kellegile 35-kraadises kuumas jalgrattaga vändata. Mingi hetk mõtlesin, et süda hüppab seest välja. Aga ellu jäin. Ja nägime asjad ära, tegime pilti ka. Lisaks käisime ujuval turul. Ehk siis jõe peale on turg ehitatud. Ma usun, et see erineb kõvasti Bangoki omadest, kuigi sinna me eelmine kord ei jõudnud. Ayutthaya oma oli aga jube ilus, puhas, korralik. Asjad tundusid olevat kvaliteetsemad ja korralikud. Teistsugune kaup kui muidu tavalisel turul. Natuke nagu fäänsi koht ütleks. Mulle meeldis igatahes. Ja söök oli ka muidugi väga hea.

 
lamav buddha ja seisev merit
 
vee peal olevates paadikestes valmib kogu söök
Ayutthasse sattusime nägema ka elevantide showd. Ja teate, nii kui ma neid suuri loomi nägin lolle trikke tegemas, tulid mul pisarad silma. Ma vist pole veel enne sellist šokki saanud. Eks ma pole kunagi ka tsirkuses neid vaatamas käinud. Jumal tänatud. See, kuidas nii suured ja võimsad loomad (nii täiskasvanud kui lapsed) on pisikese ruumi peale kokku surutud ja kuidas neid siis oma tagumikke liigutama pannakse, jalgadega tantsima, maha istuma ja kõike muud, see oli minu jaoks lissalt jube jube kurb. Kahjuks pidin ka nägema, kuidas üks talitseja oma terava otsa kepiga vandut pähe lõi, tugevasti. Ma parem ei räägi sellest rohkem..


Nüüd aga aitab küll. Kogu kuu jagu jutt sai kirja pandud. Lähen magama ära, et homme taaskord jalgrattaga ringi sõita ja pilte pildistada. Muidugi ka süüa süüa süüa :) Olge vahvad ja killuke päikest ikka kevadesse!

Saturday, March 17

Bangok.

Mis ma teile Bangokist räägin? Seda, et sinist taevast ei näe seal kunagi. Seda, et reostus on nii suur, et ma ei tahtnud seda õhku kohe üldsemitte sisse hingata ning lisaks pole ma end kunagi nii mustana tundnud. Küüritud sai end palju.Võib olla ka seda, et seal on jube lärmakas ja rahutu kõik. Jube palav ja umbne muidugi ka. Lisaks tunduvad Taid inimesed üldjuhul mossis ja kurjad. Ei saa seda naeratust väga kergelt kätte. Ega ma ei üritagi tegelt. A noh, ju tuleb mitte isiklikult võtta ja meeles pidada, et tegelt on naeratavaid tailasi ka. Ja fakt, et enamus neist sõnagi iniglise keelt ei räägi, no mis siis teha. Tuleb ise hakkama saada.

Samas aga räägiks teile ka seda, et ilusaid templeid on Tais rohkem kui küll ning teise päeva lõpuks on kurguauguni. Eks palavus teeb oma töö, muidu vaatals ikka edasi. Muidugi kohalikud turud tõmbavad mind endiselt. Kohalik söök ja puuviljamahlad on nii head, et suu aina käiks. Eelistan nuudleid, väga. Pad Thai on üks mu lepareid. Ja banaanimahl. Kahjuks aga ei saa suu kogu aeg käia, sest palavus teeb olemise jube raskeks. Siiski, sai putukas ära proovitud. Mõtlesin, et appi kui hirmus on suurt putukat süüa. Aga maitses teine kui kartulikrõps ja polnud viga midagi. Üks asi jälle tehtud.


Lisaks templite külastamisele, buddhakujude pildistamisele ja söömisele käisime natuke shoppamas ka. Otseselt küll midagi shoppamata. Lihtsalt suurt ostukeskust uudistamas. Kuigi, kui aus olla, siis oleks shopanud ikka mõnuga. Reisilõppu juba ootan, et siis oma kotti natuke raskendada.. :)

Niiet jah. Love ja hate suhet mul Bangokiga ei tekkinud, nii nagu ma arvan, et see Indias võiks tekkida, aga tore oli meil siiski. Need 2 päeva. Ja tean, et mõned päevad veedan seal lähitulevikus kindlasti veel. Las ta ootab mind. Nüüd aga poen põhku. Hiad ööd teile ka!

Head aega, Bangok

Sunday, March 11

Viimaks ometi olen ma Tais.

Just nii, ja juba kolmandat päeva. Kas pole tore? :) Põgenesin jooksujalu vihmasest Malaisiast päikselisse Taisse ja siin on mõnus. Ainuke asi, mis mind veic närvi ajab, on see, et hommikusööki ei saa enne 11. Sest kõik on kinni. Lisaks on inimesed siin jube aeglased. Niiet tühja kõhuga hommikuti süüa otsides võib ikka väga tigedaks saada. Aga kui lõpuks leiad selle imehea Tai toidu üles ja veel värske puuviljashake'i ka veel kõrvale saad, no siis on ikka elu ilus küll.



Mis elu veel ilusaks teeb on see, et sain Davidiga kokku. Tore on jälle kellegagi kõike jagada ja koos ringi liikuda ja asju avastada. Mulle see üksi reisimine vist nii väga ikka ei istu. Kui siis, ainult ühes kohas olles. Ma arvan.Oleme hetkel veel Koh Phangan saarel, Tai kagu osas. Saar on tuntud suurte Täiskuu pidude poolest. David käis seal, mina jõudsin järgmisel hommikul kohale. Rand oli must ja prahti täis, kaasa arvatud vesi. Õnneks nüüd juba puhtam. Aga siin ikka pidu käib kogu aeg.

Eile aga rentisime skuutri ja kimasime teisele poole saart, kus on kohutavalt ilusad ja vaiksed rannad. Lausa paradiis tundus seal. Snorkeldasime ja vaatasime päikeseloojangut. Pärast sõime nämmat õhtusööki turul. Ikka riis ja nuudlid, curry ja muud vürtsised toidud. Kebabid on ka jube jube head ikka. Maitseelamusi saab siin rohkem kui küll.

 
 


Täna aga liigume vartsti Bangokki. Kell 5 õhtul läheb siit praam, ja siis bussiga jõuame kohale kell 6 hommikul. Üks väsitav sõit ootab ees. Nüüd lähen naudin veel rannaelu ja siis varsti suurlinna mürasse.
Olge vahvad!

Tuesday, March 6

Cameron Highlands endiselt vihma all.

Nagu kellavärk, iga pev kell 2 hakkab padukat kallama. Nagu eile, nii ka täna. Hommik on ilus ja päikesepaisteline, siis kogunevad pilved mägede ümber ja vihma tuleb rohkem kui küll. Hetkel on kell 17:30, ja endiselt sajab. Kõht teeb korr korr ja tahab süüa, aga mina peidan end vihma eest.

See selleks. Täna hommikul käisin aga teeistanduses. Kõndisin oma 10km kokku maha, aga ära selle nägin. Ilus oli. Nii, nagu ma vaimustusin riisipõldudest, nii vaimustusin täna ka teepõõsastest. Neid oli niinii palju kohe. Ja ka siin ei kujuta ma väga ette, kuidas neid lehti korjatakse. Muidu suht lihtne, aga mõnikord on mäeosa ikka nii järsk, et ma tuleks kohe hophop pepu peal sealt alla. Ei suudaks ma neid lehti küll püstiseistes korjata. Taaskord imetlen neid inimesi. Üks asi oli teistmoodi ka. Seekord tegid tööd mehed.

 




Malaisia inimesed on ka sõbralikud. Ma arvan, et sõbralikumad kui Balil. Vähemalt selline mulje on mul jäänud. Hinnad on siin okad. Odavam nats või sama nagu Balil. Teised, kes juba käinud Laos, Kambodžas ja Tais ütlevad, et Malaisia ikkagi kallis. Tore on teada, et liigun ikka odavama poole :)

Homme asungi jälle teele, kohe varahommikul. Sõidan Penangi saarele, mis pidi ilus olema. Ilus Unesco päranditega linn seal. Lähme uurime seda veel enne Taid, teeme seal ilusasti ka Tai viisa ja siis padavai Taisse. Sellised on hetkeplaanid. Püüan nüüd end sööma murda. Tsau.

Monday, March 5

Kuala Lumpur.

Olen nüüd otsadega Malaisias. Üle-eile jõudsin Kuala Lumpurisse, pealinna ja täna hommikul sõitsin juba järgmisse kohta. Mis seal linnas ikka väga teha, kui shoppamiseks raha pole :) Sest shoppamine on seal väga hea! Aga muidu oli ka tore ringi jalutada ja toite proovida. Ja inimestega tutvuda. Hostelis ikka liigub neid palju läbi. Eriti just prantslasi miskipärast.

Kuala Lumpur on muidu lärmakas ja kiire. Täis inimesi ja siblimist. Ja palav on ka, hullult. Ja turud, vot need on lahed. Saab süüa ja odavalt asju :)

Hetkel aga olen põhja pool mägedes, kus nüüd aga sajab. Hull padukas. Olengi lõksus ning midagi pole teha. Tuleb loota, et homme äkki päikest saab. Huvitav on siin see, et jahe on. Seda tunnet pole mul Aasias veel olnud.

Midagi muud tarka rääkida ei oskagi. Lähen vaatan midagi süüa, sest täna peale puuviljade pole kahjuks midagi veel hambaalla saanud. Ja head on siin ju jube palju.
Olge vahvad seal!

Saturday, March 3

Ja Bali ongi läbi.

Aeg on nii kaugele jõudnud, et nädal Balil hakkab läbi saama ja homme tuleb taaskord istuda lennukisse ja asuda Malaisia poole teele. Bali oli tore. Samas pole ma kindel, kas siia tagasi veel tuleks. Natuke liiga turistikas ja räpane. Ja mitte nii eriline. Eks Samoa rikkus mu jaoks kõik muu ära :)

Õnneks on viimased päevad siin päris toredad olnud. Rannas lösutamist ja vees ujumist on rohkem kui küll olnud. Prantsuse poistega on õhtuti söömas käidud ja päeval rolleritega ringi sõidetud. Ja uskuge mind, prantslasi on siin palju. Siin Padang Padangis, kus me ööbime, ongi vist ainult kohalikud ja siis surfavad prantslased.

Ja eile võtsime Kadriga ette veel para-sailingu. Saime natuke paadi taga õhus ringi tiirutatud. Aga natuke liiga vähe. Oleks ju rohkem tahtnud.

Kohaliku inimesed on siin toredad ja sõbralikud. Saime väga head teenindust ja palju naeratamist. Osades kohtades joosti ette taha. Turud nii toredad küll ei olnud, sest seal lausa tiriti sind putkadesse. Mõnikord sai mu ranne haiget ka. Kauplemine on ikka üks suur töö. Kuna me Kadriga olime lõpuks juba väga osavad, siis keegi ei tahtnudki meile enam midagi pähe määrida, sest ega nad õige hinnaga müümisest väga huvitatud just ei ole. Loodetavasti läheb mul Tais paremini ja saan ikka õige hinnaga õiged asjad kätte.

Eile aga saime kätte jälle paduka. Välgu ja suure müristusega. Päris ära ehmatas kui kõvasti see kõlas. Aga õhku värskendas ja see oli ka jälle hea. Niiskus ja palavus väsitavad ikka ära. Kadri siin ei jõua kojujõudmist enam ära oodata. Mina pean veel 2 kuud higimulli sees vastu pidama. Küll pean!

Nüüd aga lippan veel viimast Balit sisse hingama ja siis jälle seljakott selga.
Sauh.