Queenstown.

Viimaks ometi oleme sisseelanud Queenstowni. Kõige rohkem kiidetud linnakesse, mis on tuntud oma rahaneelamise poolest. Sest siin on lissalt nii lihtne kogu raha nö ära kaotada. Queenstown on supper talvepesitsus suusakuurort. Niiet enamus maju kuulub siin rikastele. Queenstowni eeliseks on see, et ka suvel siin juba igav ei hakka ja inimtühi pole see kunagi.

Niiet nagu aru saite, on siin kõik topelt kallim, no enam-vähem. Ja siin on kui palju teha. Lihtsalt linnas järvekaldal mägede keskel jalutada, paadiga järvel kruiisida, skydivida, bungy hüpata, jetboatiga ringi kimada, raftida mööda kärestikulisi jõgesid, mägironimist katsetada, suusatada (küll ainult talvel) jne jne. Ei oska kahjuks kõike kohe eesti keelde tõlkida.

Meie siin enamuse ajast lissalt chillisime linnas, mängisime frisbit, jõime kohvi, istusime ka netis, magasime telgis ja lissalt nautisime kõike seda ilu siin.

suur kiwi lind

 

Oi, ja üks päev ronisime ühe 1700m mäe otsa. Mt Alfred nimeks. See oli nii raske, et ma tahtsin kogu aeg otsa ringi pöörata ja alla minna. Aga David ei lubanud. Niiet ainult üles me ronisime. Ja vaated olid lihtsalt megad. Kõike seda higi ja vaeva väärt. Supper 360kraadi! Ja seda me seal umbes tund aega nautisime. NB, see pilt, kus kahekesi oleme, eksju, seal paremal taga on üks mets. Ja see mets on Sõrmuste Isanda filmist, kaader, kus puud metsast välja jooksevad. Just nii ongi :)

 

Ja siis üks teine päev, laupäev, käisime ühe kohalikuga (kes tegelt elab Stockhomis, kuna isa sealt pärit ja enamuse ajast ka ise seal resideerub) suurte kivirähnide otsa ronimas. Bouldering, nii seda siin kutsutakse. Ronid kivide otsa ainult matt all. Kukkumiseks ikka. Ega ma alguses küll ei julenud, sest ma ikka kardan ju kõrgust. Aga kui esimene tehtud sain, siis tuli ka teine. Rohkem ma siiski ei riskinud. Päris vahva oli, teate. Tundub, et mul on peidetud anne siin :)

 

Nüüd aga lõpetan oma pika loba ära, sest tuleb jälle teele asuda. Toidupoodi ja camping kohta otsima, kuhu oma telk siis ööseks üles panna. Ja homme, homme lähme imeilusasse Doubtful Soundsi kruiisima päevaks, Davidi sünnipäeva tähistama. Sellised toredad plaanid meil siin.

Teile aga värvilist ja päikselist sügist sinna ja järgmise korrani siin.

Merka Meremaalt.

Lost Gypsy caravan.

Ehk Kadunud Hipi karavan. Üks lahedamaid kohti, mida viimasel ajal külastanud olen. Veetsime seal 1,5h ja oleks kauemakski jäänud, kui kell poleks nii palju olnud. Just nii tore seal oligi.

Ei teagi kohe kust selle koha kirjeldamist alustada. Tegemist on siis karavaniga, kuhu on kogutud igasuguseid toredaid asju. Nii mängu raudtee, ajaleheväljalõiked, rahad, mängud jm. Võiks öelda et pilapala :) Lisaks meisterdab selle koha omanik ise igapäev uusi leiutisi. Taaskasutatavatest materjalidest. Ehk igast metallid, golfipallid, jalanõud, kellad, pudelid, isegi loomaluud jne jne. Lisaks kasutab ta veel päikeseenergiat. Ja uskuge mind, ideed on lissalt supper.

Leiutisi on nii väiksemaid kui suuremaid. Kõikide asjade puhul oled ise kaasatud, kas siis nupule vajutamisel või suunakeeramisel. Näiteks vaatad kuidas postkasti sees on valgustatud munad, mille sees käed liiguvad. Või siis mängid korvpalli, golfipallide ja kummikutega. Või vaatad telekat, mis saab energiat sinu väntamisest. Oi neid leiutisi oli palju palju. Üks lahedamaid oli klaver, kus igale nupule vastas erinev heli. Milleks võis olla kellukesed, hambahari, raadio ragin, epileerija, habemeajamismasin, suur põmm, telefonihelin, mängunuku mõmin, voki ja kahvli kooslus jne jne.

 

 

 

korvpall pingpongpallide ja kummikuga

sõidan jalgratta ja üritan telekat käima saada :)

 

Vut sellised vahvad inimesed ja kohad on siin lõuna saarel peidus.

Olid ajad.

Oleme siin vahepeal nüüd edasi liikunud ja ka paiksed olnud. Kõike on kuidagi väga supperästi kujunenud. Senini. Peale eelmist wwofimist Dunedini lähedal liikusime edasi lõuna poole, piirkonda nimega Catlins. Kus asub ka Uus-Meremaa kõige lõunapoolsem punkt Slope Point. Catlins on oma võluga koht. Ilusad rohelised mäekesed, rannad, lambad, suvel delfiinid, kes armastavad ujuda inimeste ümber, pingviinid. Väga supper koht. 

Ka seal me wwoofisime, mina pea 1,5nädalat. See perekond, kuhu me sattusime, oli lissalt supper! Mina leisdin seal omale kohaliku kodu. Koha, kuhu ma alati tagasi olen oodatud ja koht, kuhu ma alati minna tahan. Abielupaar, Sheila ja Rata ning nende 3 imearmast last. Rata on 47 ja pool maori päritolu. Sheila on 46 ja pärit Walesist, on siin elanud u 6 aastat. Lapsed on Slate 11a, Mitchell 8a ja Tea 6a. Kaks poissi ja tüdrukuke. Nende kodu on väga väga ilus ja nad ise on kõige lahkemad ja toredamad üldse. Maad on neil 1500 hektarit ja loomi palju. Oi kui palju. 4000 lammast ja 3000 talle, pullid, 2 siga, kanad-kuked, 2 kassi, 6 koera, 2 kutsikat, 4 kodust lambatalle ja 3 opossumi last. Ja lambaid üldse on neil 3 farmi peale kokku vist 12 000. Sai vist kõik nüüd?!? :)

Tea pühapäeval kirikus. Jah, selliste vaadetega kirik on. Taustal Curio Bay.

Maitchell

Mis me siis seal tegime. Ikka igasugust. Hommikuti söötsime sigu, kanu ja lambatallekesi, kelle emad kahjuks surnud. Peale neid toimetusi sõime hommikust ning siis kas koristasime tube, rohisime, istutasime taimi, vedasime küttepuid, aitasime lambaid pügada, jne jne. Kuigi, kui aus olla, siis ega me väga ei töötanudki. Kui muidu peaks voodi+söögi vastu tegema päevas 4-5h tööd, siis esimestel päevadel oli see pigem 2-3h. See-eest ainult sõime. Hommikusöök, kella 10ne kohv + snäk, lõuna, kella 3ne kohv+snäk, õhtusöök. Kordagi ei tundnud, et kõht oleks tühi olnud. Ei teagi, kas see nüüd hea või halb ;)

söötsime lambaid

aitasime lambal sünnitada (Rata tõmbab, Mitch ja Tea)

Mina sain perega rohkem koos oldud kui David, sest tema põgenes nädal aega tagasi Aucklandi, et seal siis Rugby maailmameistrivõistluste finaali vaadata: Prantsusmaa-Uus-Meremaa. Vot selline suur mäng oli. Ja muidugi Uus-Meremaa võitis, küll tasavägiselt 8-7. David ütles, et mega mega kogumus oli see. Ma ei kahtlegi!

Aga tagasi farmi juurde. Kuna ka pereema läks neljaks päevaks Aucklandi, Walesi ja Austraalia 3.-4.koha mängu vaatama, siis jäeti mind lastel silma peal hoidma, sest Ratal oli käsil lambatallede sabade eemaldamine. Tailing, nagu nad seda kutsuvad. Käisin ka mina üks päev kaasas, et näha, kuidas see siis käib. Käib see nii, et lambad aetakse koerte abil metallaedade vahele, kus lambad eraldatakse talledest, talled pannakse ükshaaval nagu hambaarsti toolidesse istuma, ning siis algavad protseduurid. Suhu pannakse mingit rohtu, kõrvad märgistatakse, munandid kummistatakse (poistel, et nad siis nii ulakad ei oleks) ja sabad muidugi lõigatakse, kuuma gaasiga. Kui kõik tehtud, lähevad šokis lambakesed oma ema otsima. Ja määgimist on oi kui palju. Ja pärast istutakse ja juuakse õlut.

 

ajasime lambad aedade sisse

nii nad seal siis enne protseduure istusid

ja protseduurid (Rata paremal, rohelise kampsuniga, lõikamas)

Ja viimastel päevadel tegime ära kuidagi väga palju. Käisime kohalikus pubis kontserdit kuulamas. Annah Mac. Väga supper. Soovitan kõigil YouTube'ist üles otsida. Käisime sõprade juures rugby finaali vaatamas, hüppasime ja karjusime võidu üle. Käisime Curio Bayl surfamist proovimas. Jaa, mina ka. Jääkülmas vees krabid varvastest kinni haaramas, aga ära proovisin. Püsti küll ei saanud, aga lained sain kätte :) Vahva oli. Ei oskagi kohe kõike kirja panna. Lissalt nii tore ja kodune see olemine oligi.

Nüüd aga olen omadega jõudnud Queenstowni, kuhu David täna maandub, et siis siinpool saart edasi trippida. Ja see koht on ka ilus. Majakesed, järv, mäed ümberringi. Mega. Kuigi supper kallis, sest tuntud talvekuurort ja ekstreemsporti keskus. Aga ma naudin täiega! Lähengi nüüd nautima :)

Kallistan teid koduseid ja loodan ka teist midagi kuulda.. Ainult emme veel kirjutab :) Eks saan aru, väsib ju ära, kui keegi nii kaugel on, ehhee :D Huumor mul ikka endiselt kuiv!

Sauh.

Xavier.

Xavier on siis see väike 4-aastane poiss, kelle eest me kõik siin hoolsasti hoolitseme. Toidame teda ja mängime, vaatame koos multikaid ja jääme mõnikord seda tehes ka magama, loeme raamatuid, käime õus jalutamas ja pisikesi lambatallekesi imetlemas ja David vahetab mähkmeid ka. Mina nii lapsemeelne veel ei ole ja ei kipu ka võõra lapse mähkmeid vahetama. Küll see mähkmevahetamise aeg ka tuleb. Kaugelt kaugelt tuleb.

Täna me siis poseerisime ka kaamerale. Nii Xavier ja David, kui ka kass Pipi, naljakad puhvis kanad ja lambakesed. Xavieril on viimased paar päeva natuke rasked olnud, sest tal on väikesed epilepsiahood peal olnud, mille tulemusena tema parempool on justkui halvatud. Sellest hoolimata on tal naeratus näol :)

 

 

 

 

 

Homme hommikul pakime aga oma asjad ja liigume edasi. Ikka lõuna poole. Catlins regiooni. Seda kõik kiidavad, sest seal pidi lihtsalt nii ilus olema. Selles ma ei kahtlegi. Samas, kus siin ei oleks ju ilus. Ilus igalpool, ainult keera pead ja hoia silmad lahti :) Homne päev lähebki sõitmiseks ja peatusteks ja reede hommikul alustame taaskord wwoofimist. Järgmise perekonna juures, kellel on suur farm. Kui siin me oleme teinu 4h tööd päevas ja suht lihtne on olnud, siis tundub, et seal peab ikka tööd ka tegema. Aga eks paistab, kui ükskord kohal oleme. Hetkel aga ütlen sauh ja eks ma kka hoian teid oma tegemistega kursis. Kallid.

Perekond.

Mõtlesin, et kirjutan natuke lähemalt sellest perest, kus me praegu oleme, ja endi tegemistest. Oleme siin juba nädal paiksed olnud ja tuleb natuke peale ka. Pikk niiöelda kodune olemine. Tegelikult, juba ülletavalt kodune.

Asume siis 50km Dunedinist lõuna poole, mägede vahel, suurest teest eemal. Maja on suur ja meie tuba (koos vannitoaga) asub eraldi teises otsas. Mis on ju hea. Pole uus maja, vana. Ja aitame siin Margareti ja Alexit. On nad nii 60ndates-70ndates. Ja on võtnud omale väga raske koorma. Nimelt on nad ühe 4-aastase poisi hooldajad. Ja see pole mitte lihtne. Sest pisikesel Xavieril on epilepsia. Ja aeg ajalt on hood ka. Ning seetõttu on ta rangel dieedil. Ta ei kõnni, ei räägi, ainult roomab ja ümiseb. Kurb on. Aga ta on tore ja rõõmus ja seltsiv. Ja inimesed ise on väga vahvad.

Kõrvalmajas elab nende poeg John oma kihlatu Alliega. John nats üle 30 ja Allie saab täna 30. Laupäeval käisimegi nende ja nende sõpradega Dunedinis. Mängisime mini-bowlingut ja mini-golfi, tulistasime laseritega, sõime, vaatasime rugbyt ja käisime baarides tantsimas. Täitsa vahva oli.

Töödest teeme ka igasuguseid asju. Koristame, kokkame, rohime, kaevame kõnniteed, peseme aknaid, teeme küttepuid jne jne. Ja tunneme end siin väga koduselt juba, see on ka tore. Nüüd lähengi hommikukohvi omale tegema ja seda nautima! :)

Olge mõnnad.

Kes aias, kes aias..

..mesilane maias :) Hetkel tuli jube eesti šokolaadi isu peale, oioi milline veel. Õnneks on väikesed varud veel olemas ja komeedikommid sulavad suus.Appi kui hea, teil pole aimugi kui hia :)

Igatahes, oleme vahepeal omadega Dunedini jõudnud. Dunedin on siinne ülikoolilinn, nagu meil Tartu. Väga ilus. Suur muidugi. Tudengeid ja melu täis. Campus on suur, väga suur. Ja tänavad on tudengitemaju, mööblit, tühje õllepudeleid ja muidugi tudengeid ja igast nalja täis. Hetkel ka rugby fänne. Eelmine pühapäev oli siin viimane mäng, Iirimaa-Itaalia ja fänne oli metsikult. Käisin ka uudistamas. Paljad Uus-Meremaa vs Iiri poisid mängisid rugbyt ja tegid natuke showd rahavale. Juhhuuu ;)

ülikooli peahoone

tudengid katusel chillimas

rongijaam

rugby fännid

 

paljad poisid soojendust tegema

ja mängimas

Hetkel oleme tegelt 50km lõuna poole Dunedinist. Wwoofime jälle üle pika aja. Rohime, teeme küttepuid, ajame lambaid taga, hoiame last, kokkame, koristame ning saame vastu hiad süüa ja soojas voodis magada.See on hea.

kes muruniidukiga

kes saega

Nüüd aga lähme õue päikese kätte jalutama, ja mäe otsa ronima. Issand kuidas tegelikult ei viitsi, elulaiskus on peale. Ainult lösutaks ja passikes netis. Nett on ikka üks vanakurat ise ;D Ehhee.