Jalutuskäik.

Või pigem ronimine. Ei, rohkem nagu sumpamine. Sumpamine, jah. Üle-eelmine laupäev oli meil nii ilus päikseline ilm, üle pika aja, et otsustasime ühe mäe otsa jalutama minna. Sest Merit tahtis ümberkaudseid lumiseid mägesid näha. Juba ammu ammu. Ja nüüd tundus selleks kõige sobivam hetk olema, sest eelmine nädal oli hull lumi maha tulnud ja nüüd säras päike sinises taevas. Ja mõnus sossu oli õues. Mõeldud, tehtud.

Naiivsed nagu me olime, panime teksad ja matkasaapad jalga. Veepudelid kotti ja minek. Mina, David, Mathieu ja Gurman. Mõtlesime, et mis see tund aega tippu kõndimist siis ära ole. Eelmine kord käisime Mt Grey'l Davidiga mais ja polnud hullu raske. Miks siis seekord raskem peaks olema?!

Jõudsime siis metsa, raja algusesse ja asusime teele. Lumi oli igal pool. Igal pool. Ja iga sammuga vajusid natuke lume sisse. Kas siis pahkluuni, põlveni või lausa puusani. Mõnikord oli ikka tükk tegu, et jalga sügavalt august kätte saada. Ja rada iseenesest. Rada oli mõnikord raske leida. Aitas kaasa, et olime seal enne olnud. Sest rada oli täis katkiseid puid, kuuski, oksi ja noh, lund muidugi. Aga lõbus oli. Vahlduva eduga raske ja naljakas. Ja isegi märjad jalad mingil hetkel enam ei lugenud. Tippu jõudsime. 1,5h. Mis on väga hea sellise raja kohta.

Ja tipus oli ilus. Päikseline ja supper lumine. Ja need lumised mäed. Kuidas need mulle meeldivad. Nii väga väga kohe. Imeilus. Postkaart.

poosetamas lume ja jää keskel

 

 

 

lumi ja rohelus koos

lume ja tuule tulemusena muutus posti välimus tundmatuseni

Lisaks postkaardi pildile oleks tahtnud ka süüa. Kuna me olime naiivsed, nagu ennist mainised, ei olnud meil mitte midagi peale ühe õuna kaasas. No jah. Mis siis ikka. Tuli kodupoole teele asuda. Otsustasime tagasi minna mööda autoteed. Mööda porist kruusateed. Hambad ristis ma seal pori sees siis plärtsusin. Ja alla me jõudsime. Ja koju sööma ka. Tegelt, läksime ülemuse Beni juurde grillima. Sai vorstikesi, kana ja liha, õlu ja veini. Piljardit ja pokkerit. Kaminatuld ja lissalt lösutamist.

Selliseid laupäevi võiks kohe rohkem olla! ;)

Avastus.

Eelmine nädal rääkisime ühe töökaaslasega, sakslane Andre, et ta viisa lõpeb novembris ja et tal ainult 3 kuud jäänud. Mõtlesin, et issand kui vähe tal jäänud on. Ja mis tal kõik veel tegemata on. Aga kui kodu poole sõitma hakkasime, siis tabas mind teadmine, et appi, minu viisa lõpeb ju ka novembris. Appi, mul on ka ainult 3 kuud jäänud. Ja kui ma siin veel 2 nädalat töötan, siis 2 nädalat Samoal puhkan (jaa, lähme puhkama, viimaks ometi!!!) ja 17.sept tagasi tulen, on mul ainult 2 kuud jäänud. Paanika klaarika. Pole piisav see aeg kohe mitte. Aga eks see paanika läks kohe mööda, kui avastasin, et mul veel 3 kuud viisapikendust tagataskus varuks. Sest muidu ei jõua kohe mitte kõiki olulisi ja imelisi kohti ära näha. Aga hetkeks lõi see avastus jalad ikka nõrgaks küll. 

Me siin hetkel nüüd istume hoopis vihma lõksus. Lumevang sai selleks korraks läbi ja tuli vihmaaeg. Ei näe valgust tunneli lõpus.. Või tegelt, raamatukogu, pank ja apteek on nüüd vähemalt avatud. Ja äkki tuleb päike ka ikka laupäeval välja :)

Ehk siis, päikest. Teile ja meile. :)

Lõksus.

Taaskord oleme siin lumelõksus. Ja seekord pole kuskile põgeneda ka. Lumi on ümberringi. Igal pool. Ja ega polegi nagu mõtet väga põgeneda, sest kõik kohad on kinni. Bensukas on küll lahti näiteks. Ja Christchurchi lennujaam ka. Veel. Aga muidu, suht kõik on välja surnud. Tuleb natuke lund maha ja elu ongi läbi. Kuig jah, esmaspäeval oli ikka päris torm. Tuul oli öösel nii tugev, et minul oli lausa hirm magada. Äkki lendab katus veel ära. Õnneks ei lennanud küll.

Ja nüüd tuleb taevast alla mingit vihma-lörtsi segu. Uh. No ja nii istumegi juba viiendat päeva kodus. Sest külm on ju ka. Vist oli eile alla miinuse. See meile eestlastele muidugi luksus :D

pühapäev oli ilus veel

esmaspäeva hommik oli juba lumine

 

ja esmaspäeva peale lõunat jube tuisune

 

Selline see elu siin Uus-Meremaal hetkel ongi. Ilmaennustuse järgi istume me reedeni kodus ja teeme ei miskit. Vaikselt loodan, et äkki ikka mitte..

Õpime.

Üritan siin ikka vahelduva eduga prantsuse keelt õppida. Peaks ju kergem olema, kui prantslased ümerringi seda vuristavad, aga ei. Ei ole. Mu keel lissalt ei väändu neid hääldusi välja ütlema. Ei mõista ma, miks nad selle keele nii keeruliseks on teinud. Ainult numbreid oskan nüüd lugeda. Ühest kümneni. Eks paistab, kas kaugemale ka jõuan. Võib olla õpin mõned viisakused ka ära, siis peaks ju aitama küll.

Aga naljakas on vähemalt see protsess. Mõnikord naeran kõveras. Just mõningate tähekombinatsioonide häälduse pärast. Ja teine nali oli see, kuidas nad numbreid moodustavad. See et 17 on 10+7 ja kaheksateist 10+8, on okei. Aga et 70 on 60+10 (jajaa, nii ongi, et ütled välja „kuuskümmend kümme“, 80 on 4x20 (hääldad siis „neli kakskümmend“, 90 on 4x20+10. Ehk siis selleks, et öelda 90, pead sa ütlema hoopis „neli kakskümmend kümme“. Mina sain jälle suure suutäie naerda. Ma üldse ei kahtlegi, et kui jätkan, saan naerukrambid varsti. Vähemalt mingigi meelelahutus siis siin.

Ja täna istume siin vihmaga raamatukogus ja tundub, et ei saa järgmised 4 päeva töötada. Mis on kurb, sest niisama passimine on siin igav. Pühapäeval ja esmaspäeval lubab jälle lund. Mitte ei meeldi see. Kevadet tahan, mitte lund.

Õnneks algas eile Christchurch'is filmifestival ja pühapäeval lähemegi vist „Tree of Life'i“ vaatama. Saab viinamarjadest eemale jälle natukeseks.

Aga eks ma siis tuian siin uimaselt edasi. Teil vist nüüd juba sügis seal, jah?

Ja nii ongi.

Et puhkus on läbi. Ja argipäevaelu taas käes. Raske on end töölainele seadistada, eriti veel kui õues on justkui suvi ja töö asemel tahaks hoopis päikese käes chillida ja veini juua. Aga lainele tuleb saada. Sest järgmine kuu tahab ju mängida ja ringi joosta.

Kuna ma hetkel väga kirjutamislainel ei ole, siis pikka juttu ei tee. Puhkus oli mõnna ja nüüd tahaks veel ja veel. Ilmad olid päikselised ja ilusad. Ka telgis sai 3 ööd magatud. Talv ju! Ja Wellingtoni sai otseloomulikult nauditud. Ma lissalt armastan seda linna. Sealset õhku, atmosfääri, olekut. Ja lissalt seal olemist. Ja rugby sai ka ära vaadatud ning Uus-Meremaale kaasa elatud ja hüpatud. Muidugi nad võitsid! Ma poleks kunagi arvanud, et võin sellisest mängust nii huvitatud olla.. Tundub, et varsti istun teleka ette naelutatult ja vahin maailmameistrivõistlusi siin. Hmm, õnneks päris nii hull asi veel ei ole.

töölt puhkusele mineku päev

lumi lumi lumi @ Lewis Pass

telkimiskoht / Cable Bay

hommikusöök Havelockis

leia pildilt "Tallinn"

 

järgmine telkimiskoht

rugby

 

Aga aitab nüüd jutust ja piltidest. Nägudeni!