Monday, May 7

KODU.

Täpselt nii, olen kodus. Ütlesin Taimaale, mida küll juba igatsen, head aega, ja tulin koju. Hetkel on siin kahjuks veel vihmane ja külm, aga loodetavasti varsti juba saab kevadet ja päikest. Kodus on hea olla. Muidugi. Oma voodi, kapp ja kummut. Omad inimesed ümberringi. Mõnus. Ja teate, kõik on täpselt nii nagu enne. Ei ole üldse tunnet, et oleks pea 1,5a ära olnud. Imelik, eks. Vut sedasi. Kui jälle peaks mingi tee ette võtma, annan teada. Hetkel aga vajun oma voodisse ja jään kodu nautima. Tsaupakaa :)

Tuesday, April 10

Hüvasti, Kambodža,

Tunni pärast istume siit SihanoukVillest bussi peale ja sõidame pealinna Phnom Penhi, kus ma istun järgmise bussi peale, mis viib mind Bangkokki Geituga kokku saama. Jei!!!! David jääb veel natukeseks Kambodža elu avastama ja ühineb meiega hiljem.

Eile käisime laevaga sõitmas. Pidi olema nagu 3 erineva saare trip. Jala panime ainult küll ühele saarele. Snorkaldasime 2 korda teiste saarte läheduses. Midagi erilist ei olnud. Vesi oli sogane ja kalu vähe. Viimases kohas oli korall surnud, niiet igav. Üks saar, kuhu meid lasti, oli suht ok. Palmipuid kahjuks väga polnud. Aga nuh, vähemalt nägime ära :)


Eile õhtul saime aga hullu vihma siin veel. Viimane õhtu. Padukas, äike, müristus, oma 2h vähemalt. Nagu kodus :) Muud olulist ei olegi. Et siis bussipeale nüüd ja järgmine kord siis juba Taist ja Geituga ;)

Tsaupakaaa teile ja ikka päikest kevadesse!

Monday, April 9

Rannamelud.

Endiselt lebotame siin Kambodža rannapiirkonnas. Eile, üleeile, ja üleüleeile uimasime taaskord niisama ringi. Mängisime piljardit, sõime ja lebotasime siin oma rannas, nagu juba tavaks saanud. Natuke oleme laiskusest üle ka saanud, aga paljutõotavaks seda hetkel ei luba. Bookisime endale eile tänaseks isegi laevatripi kolmele saarele, mille täna hommikul küll juba homsesse edasi lükkasime. David oli nats tõbine jälle ja vihma ka tibutas. Kuigi Davidi tõbe ajan ma eilse väljaskäimise peale :) Kusjuures, väljas on siin jube hea käia, sest päev otsa jagatakse sulle rannas tasuta jookide flaiereid ning sinu mure on õhtul end aint välja ajada ;)

 
 
Täna siis otsustasime lõpuks skuutri rentida ja teistesse randadesse ka piiluda. Leidsime üles Victory Beachi ja veetsime oma päeva seal. Pisike rannake, aga ilus ja vaikne. Vesi puhas ja soe kui supp. Keegi ei tülita sind seal ega püüa sulle ei käepaelu, päikeseprille, tuure, massaaži ega muud müüa. Hea ja mõnus oli. Muidugi saime ka päikesepõletuse. Muidu suured kreemikasutajad, üldjuhul küll varju all oma päevi veetjad, unustasid suurest rannarõõmust päikesekreemi seekord ära. Päike sai võidu. Aga siiski oli mõnus tunde vees peesitada.

konn :)
Mis ma veel teile siinsest elust räägin. Näiteks seda, et kerjajaid on Kambodžas palju. Ampureeritud jalgadega, muidu nirud mehed, naised lastega, lapsed. Rannas lissalt tuleb konstantselt ei öelda. Üks suur probleem, mis neil siin on, on töötavad lapsed. Lapsed müüvad sulle igast pahna igal poole. Käivad järgi ja müüvad. Päris osavad müügimehed on nad muidu. Loevad sulle prantsuse, inglise, saksa keeles nubreid 1-10ni, küsivad su nime ja päritolu. Targemad mängivad sinuga trips traps trulli või piljardit ja kaotuse korral pead midagi ostma. Kurb tõsiasi on aga see, et senikaua kuni on neid inimesi, kes nende käest ostavad, on lapsed jätkuvalt kooli asemel tänavatel. Ja hetkel tundub see jätkuvat. 

Aga näiteks prostitutsioon on siin väga okei. Keegi pahaks ei pane. Üldjuhul on nad kriipspeenikesed ja üleslöödud, ofkoors. (inimesed on siin üldjuhul enivei pisikesed ja peenikesed) Üldse olen Aasias näinud jube palju valgeid mehi kohalike naistega. Eriti veel siin. Ja siis ei teagi, kas on tegu tõesti armastusega või on see kõik üks raha raha raha. Aga noh, pole minu asi.

kaenlaaluseid "raseerimas"
pediküür
Ma muideks olen ka siin nende müüjate küüsi jäänud ning mõnusalt tünga saanud. ostsin näiteks 3 käepaela 5USD eest. 2tk oli näiteks 3USD. Hullu "allahindluse" sain küll. Lisaks räägiti mind ka sellesse paelaga "raseerimisse ära". Maksin 25USD kogu jalgade raseerimise eest. Lubati 2-3 nädalat mõnusat elu. Karvad väljas juba kolmandal päeval ja hind oli ikka metsik. Aga ega ei saa ju aru, kui nad sulle kõik ümber kogunevad ja seebivad sind. Nüüd aga harjutan eitamist jälle hoogsalt :)

Muide, enamus ärisid, olgu see siis hotell, külalismaja, restoran-kohvik, rannabaar, sukeldumine, mis iganes, kuulub välismaalastele. Muidu ei oleks siin vist midagi. Niiet jah, valged inimesed bossavad siin mõnuga. Isegi eestlastel on oma hotell ja oma baar rannas. Viru Valge plakatki üleval. Eriti palju on aga venelasi. Kes ostavad saare, ehitavad maismaalt saarele 800m pikkuse jubeda silla, sest paadiga loksuda on ju jube tüütu. Kuurortid siin ja kuurortid seal. Kuigi, õnneks veel mitte nii hullusti, sest hingata veel saab. Ei tea küll kauaks.

Okih, aitab küll. Kell palju ja homme peab siis kell 8 juba stardivalmis olema. Loodetavasti paistab päike ja need 3 saart on seda varast tõusu väärt :) Ehh.
Tsaupakaa.

Thursday, April 5

Sihanouk Ville.

Sellises kohas me siis siin Kambodžas olema. Rannas. Kuigi hetkel lösutame ikka hotellitoas päris palju, sest nii laiskus ja väsimus on peal. Ajan kuumuse süüks kõik. Õnneks oleme juba tervemad, tahame süüa ja tunneme nälga, niiet see on hea märk. Võib olla rendime täna-homme rattad ja lähme teistesse randadesse uudistama. Peaks sellest laiskusest aint üle saama. Ainult magaks siin.

Eile käisime ujumas ka. Vesi oli soe ja mõnna. See koht, kus oleme, on päris turistikas. Kuigi, õnneks väga palju turiste pole, sest kõrghooaeg on läbi. Rand on täis baare ja restorane ja toole. Enamus toolid küll tühjad praegu.



Vot nii, muud tarka ei olegi. Ei tea, kauaks siia lösutame jääme, aga 10nda õhtul asun Bangoki poole teele, sest Geitu maandub seal 11ndal. Juhuu!!! Ja siis on 3 nädalat randa, erinevaid paradiidisaari, puuviljashake ja head süüa. Ikka veel puhkust enne koju tulekut!!! Jei ;)

Kallid ja päikesekiired ka.

Tuesday, April 3

Mis toimub?

Miks teil seal päikese asemel lund sajab? Ja miks mina üldse blogitada ei viitsi? :) Olen nüüd mõnusasti blogist puhkust võtnud, sest kuidagi raske on end kirjutama ja istuma motiveerida. Eks kaasa aitab ka see, et ei ole väga neid igavaid hetki või „aja võtmise“ hetki siin. On ikka väljas uitamised, söömised ja ringi liikumised. Aga see selleks. Oleme siin vahepeal Kambodžasse jõudnud, juba 1,5 nädalat vast. Mõtlesime vaadata, et mis siinpool ka toimub.

Ja toimub nii mõndagi. Pole veel päris ära armunud, nagu palju teised, aga ju peab veel aega andma. Kambodža on Taist mustem ja räpasem. Pealinna Phnom Penh'i on võrreldud Indiaga, kuigi ma usun, et India on ikka räpasem. Inimesi on palju palju ja erinevalt tailastest, kes on mossis ja kurjad, on kambodžalased toredad. Naeratavad kogu aeg. Paljud ei räägi siin inglise keelt, see-eest lissalt itsitavad. See on päris naljakas teate. Elu ise on natukene kallim. Ilm on suht sama, palav. Söök meeldib mulle Tais rohkem. Siin turul käies jääb ninna mingi imelik lõhn, mis mind natuke öökima ajab. Niiet ei ole seda toitu siin veel väga armastama hakanud. Võib olla on asi ka selles, et me jäime siin vahepeal haigeks. Juba mingi oma 6 päeva. David esimesena, oksendas mul terve öö. Ja siis mina, kes ma küll ei oksendanud, aga kõhukrampides, pea- ja seljavalu all kannatasin. Nõrgad oleme me siiani. David käis ka arsti juures ja sai antibiootikume nüüd. Ma püüan ise hakkama saada. Täna ongi tegelt parem, sest saan juba süüa ja kõht on isegi tühi. Eks saame korda ja saame jälle normaalselt elama hakata :)

Esimesena maandusime siin Siem Rempis, kus külastasime üht kaheksast maailmaimest - Angor Wat templeid. Need templid ja nende varemed on ikka võimsad küll. Tahaksin väga ajaloost ja kõigest rohkem kirjutada, aga pole seda aega hetkel kahjuks. Ka pildid püüan tulevikus facebooki üles saada. Luban. Neis varemetes veetsime kokku 3 päeva. 3 väsitavat ja kuumusega võitlevat päeva. Üks isegi päikesetõusust päikeseloojanguni. Oli seda väärt.

päikeseloojang & Ankor Wat
Ankor Thom tempel

Veel käisime vaatamas ujuvat küla. Väga lahe oli see. Kuidas inimesed elavad jõe peal. Nii värvilised kui ka hurtsikut meenutavad majad, bensujaamad, poed, kauplemine. Pildid tulevikus räägivad enda eest :)


Hetkel oleme pealinnas, Phnom Penhis. Siin on siis veel räpasem ja bisim kui mujal linnades. Õhtuti kraabitakse kogu prügi keset auto teed. Õnneks hommikuks on see üldjuhul kadunud. See, et tee-ääred ja murud on plastikotte ja pudeleid täis on normaalne. Liiklus on ka päris kreisi, niiet teed ületades oled justkui enesetapja. Ühte jalakäija rada eile nägin. Meeldib mulle siin aga see, et ilus jõe-äärne promenaad on ja kõnniteed ka. Üldjuhul on ainult sõiduteed asfaldist, muu on liiv ja kõnniteid suht ei eksisteeri. Oi, ja sinist taevast näeb. Teate, ausalt, alates Bangokist ei ole ma sinist taevast näinud. Reostus on igapool lissalt nii suur olnud. Vist ka mingi sudu või kuumus ma oletan. 

Viimastel päevadel käitusime vahelduseks eurooplastena ning sõime pizzat ja käisime kinos. Eile vaatasime kohe 2 filmi jutti. Pehmetel patjadel lösutades ja jäätist süües. Väga mõnna oli. Eks see kodumaiste toodete igatsus tuleb mul vaikselt peale juba. Kartul, jogurtid, kohupiim.. Naljakas, eks :) Aga niipea kui mõtlen, et kodus tuiskab lund, siis veel tagasi ei kipu küll. Kes ei tea, siis kojusõidupilet on taskus ja 3.mai ma seal maandun. Kuuke veel jäänud. Ainult 1 väike kuuke.

Varsti aga lähme bussi peale ja sõidame lõunasse, rannapiirkonda mõnulema ;) Saadan teile ikka päikest sinna, et see ruttu ruttu kohale jõuaks!!!
Kalli kalli.

Monday, March 19

Olemine Tais.

Tai olemisega on nüüd nii, et oleme omadega põhja jõudnud. Nimelt Chiang Maisse. Täna hommikul kell 6 jõudsime lõpuks kohale. Pealee 9h öist bussisõitu. Kusjuures täitsa talutav oli ja aeg läks kiiremini, kui oleks arvanud. Siiski, kui kell 8 omale guest housi leidsime, pugesime kohe mõnuga voodisse magama. Kuidagi nii vaja oli seda. Ma pole viimased nädalad väga hästi miskipärast maganud ja nüüd on karuuni peal. Ise ajan selle uimasuse palavuse süüks.

Chiang Mais on täna tore olnud. Kuigi me midagi tarka peale jalutamise, turgude ja suure söömise teinud ei ole. Ja söök tundub hetkel siin ikka kõvasti parem kui lõunas või Bangokis. Nii palju huvitavaid ja põnevaid asju saab proovida. Näiteks "sticky rice with sweet mango", väga väga nämm. Siis springrolls, bananarolls, igasugused bbg lihad hambaorkide otsas, samosa (india nämm asi), muidugi nuudlid ja kõik muu. Sellepärast ma turge ja tänavatoite nii väga armastangi siin. Ja mitte ainult toit ei ole siin head. Turud on ka supper lahedad. Esiteks ei ründa müüad sind. Teiseks on kõik puhas ja korralik. Kolmandaks, on asjad nii lahedad, et kõik tassiks koju ära kui vaid saaks. Üldiselt ongi linn ise kõvasti puhtam ja mitte nii bisi. Võib olla on sellepärast vaiksem, et täna pühapäev, eks siis homme selgub. Hea on veel see, et täna sa 30min jalamassaaži ning õues ei ole nii palav. Saab hingata ja higi ei voola. Ja õhtul on isegi nats chilli. Tore vaheldus igatahes, sest ma jõudsin juba mõelda, et kuidas ma need 2 kuud siin küll vastu pean.

 
 
 
jalaketti valimas
 
masaažitööstus turul
Igatahes. Enne kui siia jõudsime, peatusime kahes kohas. Kanchanaburis ja Ayutthayas. Mõlemad on ajaloolised kohad, sõdadega seotud, templid, varemed jm. Esimesed kohas me väga vaatamisväärsusteni küll ei jõudnud, aga see-eest käisime kohalikus pargis veekoski vaatamas, külmas vees ujumas ja lasime kalakestel oma lalludelt surnud nahka eemaldada. Nad on kõvasti suuremad, kui need, kes meil Eestis salongides on. Ja ka kõdistavad ikka jubedalt, niiet raske on paigale jääda. Aga mingi aja pärast harjub ära ja siis on mõnulemist küllaga.
ööbimiskoht Kachanaburis

kohalik pott



Seda ma vist pole rääkinud, et meiemõistes istumiseks mõeldud WC-pott on suht luksus siin. Õnneks on neid ikka ette jäänud, aga mitte väga tihti. Kõige tavalisemad on sellised madalad maadligi potid, kuhupeale jalgadega kükitad ja siis oma tegemised ära teed. Siis pesed end ilusasti veega puhtaks, paned kopsikuga oma tegemistele vett peale ja ongi kõik. WC-paberid kannan ma ise kaasas, sest mulle see muu variant väga ei meeldi. Eks jah, harjumuse asi vast :)

Igatahes, Ayutthayas oli meie ööbimiskoht natuke luksuslikum ja saime kasutada normaalset potti. Tihtipeale on siin nende guest housidega nii (külalismaja siis), et odavam on elada ventilaatoriga toas ja jagada vannituba/wc teistega ehk see on siis koridori peal, mitte toas sul. Oma vannituba ja konditsioneer on siis kallim lõbu. Kuna me oleme suht vähenõudlikud ja natuke loeme ikka sente ka, siis tavaliselt võtamegi venilaatoriga vannitoata toa. Mõnikord läheb hästi ja igas toas on eraldi vannituba. Nii siis.

Ayutthayast ka nats. Linn on palju palju varemeid ja templeid täis. Me laenutasime ringiliikumiseks jalgrattad. Ja oi kus sai higistatud.ö Ei soovita väga kellegile 35-kraadises kuumas jalgrattaga vändata. Mingi hetk mõtlesin, et süda hüppab seest välja. Aga ellu jäin. Ja nägime asjad ära, tegime pilti ka. Lisaks käisime ujuval turul. Ehk siis jõe peale on turg ehitatud. Ma usun, et see erineb kõvasti Bangoki omadest, kuigi sinna me eelmine kord ei jõudnud. Ayutthaya oma oli aga jube ilus, puhas, korralik. Asjad tundusid olevat kvaliteetsemad ja korralikud. Teistsugune kaup kui muidu tavalisel turul. Natuke nagu fäänsi koht ütleks. Mulle meeldis igatahes. Ja söök oli ka muidugi väga hea.

 
lamav buddha ja seisev merit
 
vee peal olevates paadikestes valmib kogu söök
Ayutthasse sattusime nägema ka elevantide showd. Ja teate, nii kui ma neid suuri loomi nägin lolle trikke tegemas, tulid mul pisarad silma. Ma vist pole veel enne sellist šokki saanud. Eks ma pole kunagi ka tsirkuses neid vaatamas käinud. Jumal tänatud. See, kuidas nii suured ja võimsad loomad (nii täiskasvanud kui lapsed) on pisikese ruumi peale kokku surutud ja kuidas neid siis oma tagumikke liigutama pannakse, jalgadega tantsima, maha istuma ja kõike muud, see oli minu jaoks lissalt jube jube kurb. Kahjuks pidin ka nägema, kuidas üks talitseja oma terava otsa kepiga vandut pähe lõi, tugevasti. Ma parem ei räägi sellest rohkem..


Nüüd aga aitab küll. Kogu kuu jagu jutt sai kirja pandud. Lähen magama ära, et homme taaskord jalgrattaga ringi sõita ja pilte pildistada. Muidugi ka süüa süüa süüa :) Olge vahvad ja killuke päikest ikka kevadesse!

Saturday, March 17

Bangok.

Mis ma teile Bangokist räägin? Seda, et sinist taevast ei näe seal kunagi. Seda, et reostus on nii suur, et ma ei tahtnud seda õhku kohe üldsemitte sisse hingata ning lisaks pole ma end kunagi nii mustana tundnud. Küüritud sai end palju.Võib olla ka seda, et seal on jube lärmakas ja rahutu kõik. Jube palav ja umbne muidugi ka. Lisaks tunduvad Taid inimesed üldjuhul mossis ja kurjad. Ei saa seda naeratust väga kergelt kätte. Ega ma ei üritagi tegelt. A noh, ju tuleb mitte isiklikult võtta ja meeles pidada, et tegelt on naeratavaid tailasi ka. Ja fakt, et enamus neist sõnagi iniglise keelt ei räägi, no mis siis teha. Tuleb ise hakkama saada.

Samas aga räägiks teile ka seda, et ilusaid templeid on Tais rohkem kui küll ning teise päeva lõpuks on kurguauguni. Eks palavus teeb oma töö, muidu vaatals ikka edasi. Muidugi kohalikud turud tõmbavad mind endiselt. Kohalik söök ja puuviljamahlad on nii head, et suu aina käiks. Eelistan nuudleid, väga. Pad Thai on üks mu lepareid. Ja banaanimahl. Kahjuks aga ei saa suu kogu aeg käia, sest palavus teeb olemise jube raskeks. Siiski, sai putukas ära proovitud. Mõtlesin, et appi kui hirmus on suurt putukat süüa. Aga maitses teine kui kartulikrõps ja polnud viga midagi. Üks asi jälle tehtud.


Lisaks templite külastamisele, buddhakujude pildistamisele ja söömisele käisime natuke shoppamas ka. Otseselt küll midagi shoppamata. Lihtsalt suurt ostukeskust uudistamas. Kuigi, kui aus olla, siis oleks shopanud ikka mõnuga. Reisilõppu juba ootan, et siis oma kotti natuke raskendada.. :)

Niiet jah. Love ja hate suhet mul Bangokiga ei tekkinud, nii nagu ma arvan, et see Indias võiks tekkida, aga tore oli meil siiski. Need 2 päeva. Ja tean, et mõned päevad veedan seal lähitulevikus kindlasti veel. Las ta ootab mind. Nüüd aga poen põhku. Hiad ööd teile ka!

Head aega, Bangok