Monday, February 28

Laupäev.

Käisin mina eile üle pika pika aja kinos. Üksinda. Hamiltonis. Kino nimi on Lido. Ja kino oli suht luksuslik. Ilusad sametised diivanid ja ilusa mustriga tugitoolid saalis, väga puhas ja korralik. Kuna siin kino suht kallis (150kr, nagu meilgi kunagi), siis kohalikud eriti kinos ei käi. Ei saa aru, teenivad ju tegelikult rohkem kui meie, aga meil see kinokultuur ikka tugevam. Siin aga pigem luksus. Carl näiteks küsis, et kas ma olin üksi kinos. Nii kallis see nüüd ka minu arust pole A see selleks. Temal oli eile mingi poissmeesteõhtu ja mina ei tahtnud passida üksi farmis. Seega läksin vaatasin „The king's speech“. Väga hea film oli. Soovitan kõigile.Ja pärast, nii poole 12 paiku sain poistega kokku ja käisime linnapeal baarides ringi. Olime sellises kohas nagu Rodeo Rodeo. Selline vanaaegne ja kantri muusika. Njah, mis siis ikka. Aga inimesi oli linna peal palju. Mulle meeldis, sain passida. Tuleb tõdeda, nagu külapeal jutud käivad, et kohalikud naised ongi ikka suht koledad. Ja palju on paksusid ka. Sellist ilu nagu Eestis siin tõeti ei kohta. Aga eks ole ikka erandeid ka, ärme päris üldistusi tee. Ja mehed on ka suht tavaliselt. Ei ole veel sellist „OH!“ meest mina siin kohanud. Rannas on surfareid küll tore vaadata, ainult et ei ole veel teada saanud kas peale ilusa keha midagi muud ka on.

Aga hetk tagasi avastasin aias, et greibipuul on jube palju uusi rohelisi vilju küljes. See oli küll üllatus. Ja mina mõtlesin, et aeg hakkab läbi saama ja viimased oranžid greibid puu küljes ongi viimased. Aga kus sa sellega. Troopika aitab välja ja uued greibid on varsti platsis. Mida elu! :)

Rohkem hetkel uudiseid pole. Lähen kuuma päikese kätte tagasi. Mmõnuss! :)
Be happy!

Auckland & Waiheke saar.

Lubasin teile natuke ka Aucklandist kirjutada. Kui mu mediteerimine läbi sai, saabusin mina taaskord Aucklandi Chrisi & Bridgeti juurde. Carl tuli ka oma farmist siia, et siis koos Waiheke saarele minna (40min Aucklandist). Lõpuks õnnestus mul natuke ka linnas ringi jalutada ja One Tree Hill (vulkaanimägi) otsas käia. Saime ka Elisega kokku ja sõime megahead Itaalia jäätist. Koha nimi on „Giapo“. Nämm nämm nämm. Tiramisu ja tume šokolaad pähklitega on parimad! Tegin mõned pildid ka, panen albumi lingi postituse lõppu.
Auckland minu jaoks midagi väga erilist ei ole. Suurlinn nagu ikka. Väga suur küll tegelt, sest siin juba palju neid „suburb'e“. Aga melu pakub küll. Ma ise ei osalenud, aga baarid, restoranid, inimesed, ööklubid, tegevust jätkub. Ja linn ise hästi multikultuurne, niiet kohtab igasuguseid. Rohkem nagu muljeid ei olegi. Jäätis siis põhiline. Jätke meelde :D

Aga Waihekel käisime ka siis Carliga 2 päeva, enne kui farmi tagasi tulime. Kuna ilm oli vihmane, siis me kumbki väga vaimustuses ei olnud. Muidu ikka kiidetakse seda saart. A eks ilm mängib ikka rolli. Alustasime siis kohvikus istumisega, kuna sadas ja sadas. Õnneks aga läks mingi 5st selgemaks ja siis sai natuke mööda rannikuäärt ringi ka ronitud. Enamsti sõitsime bussidega, sest see saar ikka nats suur ainult jalutamiseks. Lõunasse ja läände me kahjuks ei jõudnudki.

Saar on hästi populaarne just veiniistanduste poolest ja inimesed tulevadki siia sööma ja veini nautima. Lissalt mõnusalt nädalavahetust veetma. Sest tegelikult on rannad ju ilusad ja vein hea. Aga meil lissalt läks seekord teisiti. Veiniistandustesse ka ei jõudnud. Ja kuigi teine päev oli päikseline ja soe, jätkasime meie kohvikutes istumist kuni Aucklandi tagasi sõitsime. Vot nii huvitav seiklus see siis oligi.

Praegu aga aitäh lugemast & järgmiste seiklusteni! ;)

ja pildid:
https://picasaweb.google.com/merith/AucklandWaihekeSaar?authkey=Gv1sRgCOfA2rDi4__U1gE&feat=directlink

Sunday, February 27

Northlandi trip.

Käisin mina siin kuu aega ringi trippimas. Northlandis. Uus-Meremaa põhja saare põhja osa. Mega ilus. Mega mega mega ilus on kõige põhjam osa. Kaks kõrvutiolevat poolsaart, mis avaldasid mulle kohutavalt suurt mõju. Aotearoa poolsaar koos Cape Reinga'ga ning Karikari poolsaar. (maoorikeelset nime Aotearoa kasutatakse ka Uus-Meremaa enda kohta ning see tähendab "Pika Valge Pilve Maa"). Hingematvalt ilusad kohad. Võimas tunne oli seal olla. Just Cape Reingal. Rahu ja vaikus. Võimas. Mäed. Ookean ja meri. Vaikne ookean ja Tasmani meri. Saavad kokku. Lained. Päike. Võimas.

Alustasin oma trippimist siis 18.jaanuaril. Tunne on nagu oleks see olnud sajandeid tagasi :) Olin paar päeva Aucklandis (kohalik pealinn) Carli onu Chrisi pere juures. Tema naine Bridget ja tütar Grace viisid mind shoppama. Käisime butiikides ja ostukeskustes. Vahelduseks oli väga mõnus end jälle linnavurlena tunda. Ja nende juures tundsin end kui kodus. Väga armsad inimesed.

20ndal istusin bussi ja sõitsin siis Northlandi. Kogu maastik seal jättis mulle sügava mulje ja pilku ma ei tõstnud terve tee. Esimene peatuspunkt oli Kerikeri. Väike linnake seal. Aucklandist u 250km ja veic üle 4h sõitu. Cape Reignasse Aucklandist on aga 8h sõitu ja 436km. Hullud vahemaad ikka. Kerikeris olin 2 päeva. Seal väga erilist midagi ei olnud. Tibutas ka. Jalutasin veic ringi ja passisin niisama. 22.jaan sain aga kokku ühe blondi 21.aastase Hollandi tüdrukuga, kellel oli auto, punane Nissa ning kellega me järgmised 2 nädalat koos wwoofisime ja ringi sõitsime ning kohalikku ilu nautisime. Temast sai minu sõbranna ja seltsiline ja jutuvada kuulaja :)

Ja alustasime wwoofingut. See on selline tore üritus, kus kohalike orgaanilised kas siis farmid, kohvikud, keskused pakuvad vastutasuks töö eest süüa ja elamist. Ehk siis teed 4-5h päevas tööd ja saad voodikoha ning 3 korda päevas süüa. Mis on minu arust ideaalne. Lisaks kohtud kohalikega, saad kõige paremini kohalikust elustolust teada ning õppida rohkem orgaanilisest ja säästlikust elustiilist. Lisaks saab seda teha ka Austraalias nt ja mujalgi maailmas. Väga mõnus asi on taaskord avastatud.

Minu esimene koht oli Waimamaku. Dorothy & Mike. Väga armsad ja toredad inimesed. Haritud, targad ja mõnusa huumoriga. Ja Dorothy vanaisa oli eestlane! Uskumatu, eks :) Meremees, kes seilas Uus-Meremaale ja võttis kohaliku naise. Nende farm oli mega ilusas kohas. Keset mägesid. Mulle nii meeldis. Ja ookean oli ka lähedal. Neil oli 6 hobust ja 1 varss, mõned lehmad hobikorras, kitsed, lambad, 2 valget kassi, kanad ja kukk. Seal me Elisega siis puhastasime hobuseid, rohisime, istutasime mõne avokaado puu, tegime pizzat ja juustukooki, koristasime, pesime aknaid ja nõusid ja isegi autot. Nädal läks vahvalt lennates. Sai töötatud, vihma eest toas redutatud, rannas päikese käes peesitatud, suurimat kauri puud vaatamas käidud, päikeseloojanguid nauditud ja kuumavee või õigemini muda basseinides ligunetud. Ja sai ka nauditud Dorothy megahead süüa, lihtsaid ja väga maitsvaid juurvilju ja värskeid köögivilju, muffineid ja muid küpsetisi. Nämm nämm nämm.

Mike & Dorothy
Opononi
Jaanuari lõpus aga liikusime edasi järgmisse farmi. Karikari poolsaarele. Sana (on maori) & Mike'i juurde. Alguses sain natuke nn kultuurišoki. Kui Dorothy ja Mike olid pigem sellised elegantsed inimesed (Dorothy tegeleb kunstiga, õpib filmindust natuke, kuulab jazzi ja meeleolumuusikat, teeb gurmeesööke), siis Sana & Mike mõlevad suitsetavad ja laual oli u 18 tühja õllepudelit. Kodu lihtne ja tavaline. Kunstist ei midagi. Aga ma harjusin nendega kiirelt. Ja õppisin neid tundma. Kahju oli lahkuda lõpuks. Neil oli siis kohalike puude kasvatus. Me korjasime seemneid, istutasime väikeseid kasvandeid väikestesse kotikestesse, kastsime ja rohisime. Sain jälle uusi teadmise. Süüa sai ka hästi. Liigagi. Kui eelmises kohas me elasime Elisega eraldi majakeses, mis oli ühenduses talliga, siis nüüd olime Sana & Mike majas ühes toas. Külmkapp oli kõigi oma. See selleks. Aga ilmad olid megad. Mõni päev oli nii palav, et üle 3 tunni ei saanud tööd teha. Ja nemad ei sundinud ka. Olid inimlikud. Ja vahvad. Oo, ja käisime igast mereelukaid ka püüdmas. Karpe ja isegi merisiile. Puhastasin neid ja maitsesin. Nats karm oli neid niiöelda tappa. Aga ma ei mõtle sellele enam. Ja rannas peesitasime ka. Nende farm oli ka megas kohas. Ilus vaade kirikule. Nagu postkaart. Mäekesed ümber. Ja mega Maitai rand, mis koosneb kahest rannaribast ja linnulennult vaadates moodustab justkui südame. Ilus ilus. Ma nii nautisin kristallselges vees ujumist, jalutamist ja lissalt olemist. Ja Sana ütles, et ma olen alati teretulnud, millal iganes! Seda oli hea kuulda. Ja tagasi ma sinna lähen. Väga tahan!

KariKari poolsaar

Sana, mina ja jaapani poiss Yoske meresiile puhastamas & söömas
Imeline Maitai rand (üks osa südamest)
Väga sügava mulje jättis mulle selline koht nagu Cape Reinga. Majakaga. Koht, kus maori legendide järgi hinged teele asuvad. Ja koht, kus saavad kokku Tasmani meri ja Atlandi ookean. Ilus. Väga ilus ja võimas. Nagu juba kirjutasin eespool. Sinna ma olekski võinud jääda. Suured mäed übrtsevad sind. Oled suure kalju otsas. All on võimas ookeani. Megad vaated. Megad rannad seal lähedal. Paradiis. Ja mega suured liivaluited, millel lõppu ei tundunud olevat. Vapustav!

Cape Reinga - mere & ookeani kohtumispaik ning majakas
Ja 8.veebr mu ilus unistus ja rahulik olemine paradiisis lõppes. Paradiisist võiksingi kirjutama ja rääkima ja pilte näitama jääda :) Aga teen praegu väikese kohvi pausi ja kirjutan teiekord edasi, Aucklandist ja Waiheke saarest, mis olid järgmised peatuspaigad.

Teile aga ilusat unistamist! :)
Merka.

pildid:

Saturday, February 26

Mediteerimine.

Üks suur väljakutse sai mul vastu võetud. Vipassana. 10 päeva mediteerimist. 10 päeva telefoni, arvuti, raamatu ja kirjutusvahendita. 10 päeva „complete silence'i“ ehk 10 päeva sõnagi rääkimata (va mõned korrad õpetajaga). 10 päeva medteerimist 11h päevas. 10 päeva tugevat keskendumist ja kohapeal istumist. 10 päeva olemist iseenda ja oma mõtete, tunnetega. 

Raske oli. Algus oli väga raske. Ärgata kell 4 ja ainult mediteerida. Ei saanud ma aru, miks ma siin olen ja mis ma siin teen. Miks ma end sellist piina läbi sunnin tegema. Istuda 11h päevas rätsep istes ja lissalt keskenduda sensatsioonide tundmisele nahal. Kannatada valu ja kõditamist ja sellele mitte reageerida. Istuda paigal. Lissalt püsida liikumatult. „Appi, ma ei suuda!! Valutab. Selg. Jalad. Põlved valutavad. Õlad on ammu surnud. Suriseb. Sipelgad. Ma ei taha!!“. „Keskendu Merit, keskendu!! Ära mõtle. Mõtted, minge ära. Keskendu. Uni on. Magada tahan.“

Kuigi algus oli raske, läks iga päevaga olemine ja mediteerimine kergemaks kuni lõpuks ma muud teha ei tahtnudki kui ainult mediteerida ja mediteerida. Isegi nälga ei tundnud enam. Uni küll maha mind päris ei jätnud ja mõnikord sai mediteerimise ajal ikka mõnusalt tukutud ka. Endal oli igatahes naljakas. Aga kogemus oli võimas. Pani mõtlema. Mõtleme selle üle, et kuidas ei tohi erinevatele headele ja halbadele olukordadele reageerida. Kuidas ennast säästa. On ju kõik muutuv. Halb tuleb ja läheb. Hea tuleb ja läheb. Milleks nutta ja igatseda asju taga. Milleks tahta kõike ja siis olla kurb, kui ei saa. Ela hetkes! Elame hetkes! Just praegu ja nüüd. Milleks ennast piinata ja muserdada ning reageerida. Ei tasu. Pole mõtet.

Sellise suhtumisega püüangi nüüd olla. Muidugi peaks nüüd ka 2 korda päevas mediteerima. Üks tund hommikul ja üks tund õhtul. Aga siiani, viimase 5 päeva jooksul pole mul see õnnestunud. Eks selleks on vaja tugevat tahtejõudu ja kindlasti rutiini. Aga ma püüan seda siiski teha. Iseenda jaoks. Ja iga päev natukene. Sellest piisab. Kuni lõpuks olen nii mina kui kõik minu ümber olevad inimesed õnnelikud. See on see suur eesmärk. Igatahes hetkel olen küll rahulikum. Püüan mitte inimeste ja olukordade peale närvi minna. Püüan vähemalt. :)

Soovitan seda kogemust kõigile. See on seda väärt. Ise tahan kindlasti veel sellel kursusel osaleda. Tahaks seda mõnesmõttes elustiiliks teha, aga siis peaks end vist igapäevaelust isoleerima. :) Kel huvi, siis koduleht on: http://www.dhamma.org/

Olgem õnnelikud ja head!
Be happy! :)
Merka.

Maavärin.

Teisipäeval, 22.veebruaril, saime siin kõik šoki. Christchurchi tabas 6,3 magnituudine maavärin. Siiani suurim maavärin seal. Hetkel on teatatud, et 113 inimest on oma elu kaotanud ning u 200 veel kadunud. Pildid on telekas jubedad. Kurb on seda kõike vaadata. Kodud on purustatud. Ajaloolised ehitised lagunenud. Inimesed õnnetud. Elektrit ja vett pole. Kõik on tossu ja tolmu täis. Pääste- ja koristustööd jätkuvad. Ja ka järeltõuked veel kestavad. Suurim on seni olnud 4,4 magnituudine. Suht iga paari tunni tagant. Jube. Ma tegelikult väldin juba neid uudiseid, liiga kurb on see kõik.

Minuga on aga kõik endiselt korras. Olen ju mina kaugel põhjas ja maavärin lõuna saarel. Täna püüan teile ka pikemalt oma tegemistest kirja panna. Praegu aga lähen pannkooke tegema! Nämm. ;)

Friday, February 25

Bäk.

Üle pika pika aja, sauu! :)

Olen tagasi levis. Lõpuks ometi. Taas on olemas nii internet kui telefonilevi. Samas, juba igatsen neid kaugeid paiku, vaikust ja rahu. Ja kuna ma olen veel natuke laisk ja lissalt ei viitsi veel pilte sorteerida ja väga pikalt kirjutada, siis luban, et kirjutan lähipäevil kõigist viimase kuuaja tegemistest pikemalt :)

A, ja kui tore on tagasitulles leida eest nii palju rõõmu, nagu pakikesed, mis sisaldavad kõige armsamaid kaarte, kõige nämmamamaid komme ja šokolaade ja mm, Jassi seemneleib, ja isegi armsad kingakesed, Taist.. Tänusõnadest ei piisa taaskord! Aga sellegipoolest, aitäh minu kallid Geitu, Mooni ja Anni! Ja aitäh ka kõik teised, et te mul olemas olete!


Sellised rõõmud mul siis siin päikese all!
Praegu aga kallistan.
mina.