Üks suur väljakutse sai mul vastu võetud. Vipassana. 10 päeva mediteerimist. 10 päeva telefoni, arvuti, raamatu ja kirjutusvahendita. 10 päeva „complete silence'i“ ehk 10 päeva sõnagi rääkimata (va mõned korrad õpetajaga). 10 päeva medteerimist 11h päevas. 10 päeva tugevat keskendumist ja kohapeal istumist. 10 päeva olemist iseenda ja oma mõtete, tunnetega.
Raske oli. Algus oli väga raske. Ärgata kell 4 ja ainult mediteerida. Ei saanud ma aru, miks ma siin olen ja mis ma siin teen. Miks ma end sellist piina läbi sunnin tegema. Istuda 11h päevas rätsep istes ja lissalt keskenduda sensatsioonide tundmisele nahal. Kannatada valu ja kõditamist ja sellele mitte reageerida. Istuda paigal. Lissalt püsida liikumatult. „Appi, ma ei suuda!! Valutab. Selg. Jalad. Põlved valutavad. Õlad on ammu surnud. Suriseb. Sipelgad. Ma ei taha!!“. „Keskendu Merit, keskendu!! Ära mõtle. Mõtted, minge ära. Keskendu. Uni on. Magada tahan.“
Kuigi algus oli raske, läks iga päevaga olemine ja mediteerimine kergemaks kuni lõpuks ma muud teha ei tahtnudki kui ainult mediteerida ja mediteerida. Isegi nälga ei tundnud enam. Uni küll maha mind päris ei jätnud ja mõnikord sai mediteerimise ajal ikka mõnusalt tukutud ka. Endal oli igatahes naljakas. Aga kogemus oli võimas. Pani mõtlema. Mõtleme selle üle, et kuidas ei tohi erinevatele headele ja halbadele olukordadele reageerida. Kuidas ennast säästa. On ju kõik muutuv. Halb tuleb ja läheb. Hea tuleb ja läheb. Milleks nutta ja igatseda asju taga. Milleks tahta kõike ja siis olla kurb, kui ei saa. Ela hetkes! Elame hetkes! Just praegu ja nüüd. Milleks ennast piinata ja muserdada ning reageerida. Ei tasu. Pole mõtet.
Raske oli. Algus oli väga raske. Ärgata kell 4 ja ainult mediteerida. Ei saanud ma aru, miks ma siin olen ja mis ma siin teen. Miks ma end sellist piina läbi sunnin tegema. Istuda 11h päevas rätsep istes ja lissalt keskenduda sensatsioonide tundmisele nahal. Kannatada valu ja kõditamist ja sellele mitte reageerida. Istuda paigal. Lissalt püsida liikumatult. „Appi, ma ei suuda!! Valutab. Selg. Jalad. Põlved valutavad. Õlad on ammu surnud. Suriseb. Sipelgad. Ma ei taha!!“. „Keskendu Merit, keskendu!! Ära mõtle. Mõtted, minge ära. Keskendu. Uni on. Magada tahan.“
Kuigi algus oli raske, läks iga päevaga olemine ja mediteerimine kergemaks kuni lõpuks ma muud teha ei tahtnudki kui ainult mediteerida ja mediteerida. Isegi nälga ei tundnud enam. Uni küll maha mind päris ei jätnud ja mõnikord sai mediteerimise ajal ikka mõnusalt tukutud ka. Endal oli igatahes naljakas. Aga kogemus oli võimas. Pani mõtlema. Mõtleme selle üle, et kuidas ei tohi erinevatele headele ja halbadele olukordadele reageerida. Kuidas ennast säästa. On ju kõik muutuv. Halb tuleb ja läheb. Hea tuleb ja läheb. Milleks nutta ja igatseda asju taga. Milleks tahta kõike ja siis olla kurb, kui ei saa. Ela hetkes! Elame hetkes! Just praegu ja nüüd. Milleks ennast piinata ja muserdada ning reageerida. Ei tasu. Pole mõtet.
Sellise suhtumisega püüangi nüüd olla. Muidugi peaks nüüd ka 2 korda päevas mediteerima. Üks tund hommikul ja üks tund õhtul. Aga siiani, viimase 5 päeva jooksul pole mul see õnnestunud. Eks selleks on vaja tugevat tahtejõudu ja kindlasti rutiini. Aga ma püüan seda siiski teha. Iseenda jaoks. Ja iga päev natukene. Sellest piisab. Kuni lõpuks olen nii mina kui kõik minu ümber olevad inimesed õnnelikud. See on see suur eesmärk. Igatahes hetkel olen küll rahulikum. Püüan mitte inimeste ja olukordade peale närvi minna. Püüan vähemalt. :)
Soovitan seda kogemust kõigile. See on seda väärt. Ise tahan kindlasti veel sellel kursusel osaleda. Tahaks seda mõnesmõttes elustiiliks teha, aga siis peaks end vist igapäevaelust isoleerima. :) Kel huvi, siis koduleht on: http://www.dhamma.org/
Olgem õnnelikud ja head!
Be happy! :)
Merka.
No comments:
Post a Comment