Vihmane kolmapäev.

Niih, nüüd siis viimane sissekanne Gisbornist. Igaks juhuks vist ei julge veel ära sõnada :) Teed on lahti ja aku peaks ka tunni aja pärast kätte saama. Loodame, et see on nüüd täis ja sõidutab meid turvaliselt ühest kohast teise. Ja päikest jään ka ootama. Eile õhtul natuke nägin, aga see oli ainult tunnikeseks. Nüüd tuul ja vihm meie õuel tagasi. Aga edasi tuleb liikuda, sest uued ilusamad kohad ootavad, eks :)

Ja teile soovin ka päikest! :)

Lehvan.

VEIN.

Taaskord meil sajab. Täna siis juba teist päeva järjest. Konstantselt. Alates üleeile ööst. Mis omakorda tähendab seda, et me pole mitte kui midagi tarka teinud. Istume siin Gisbornis toas ja passime netis, arvutis. Tahtsime täna tegelt edasi liikuda, Napieri, aga ei saa, sest autol endiselt mootoriga probleemid. Ei käivitu. Peame ühe päeva veel ootama, kuni aku end täis laeb ja lootma, et siis saame liikvele asutud. Ja et seda enam ei juhtu. Või tuleb us aku osta. Mõnus reisi algus mul siin. Ja kurb on veel see, et kui me mööda rannikut edasi liigume ja vihma endselt kallab, siis pole just kõige põnevam igal pool peatuda ja ilusaid kohti nautida. Nii et ma hoian siin täna päeval ja terve öö pöialt, et vihm järgi jäeks. Aga ma ei virise, vähemalt ei pea ma telgis olema ;D

Aga nüüd siis veinist.

Veinist PEAB kirjutama. Vein on siin väga hea. VÄGA HEA. Väga väga hea. Kuigi ma olen enamjaolt valge veini jooja, ei ütle ma siin „ei“ ka punastele veinidele. Püüan siin sellessuhtes ikka avatud olla, et proovin erinevaid veinisorte, aastaid ja erinevate regioonide veini. Mõnus, eks! :)

Tegin nüüd netis nats uurimustööd ja kirjutan lühidalt erinevatest veinisortidest, mida pühapäeval Bushmere veiniistanduses proovisin. Ja natuke üldiselt ka.

Uus-Meremaa pinnases ja kliimas väljendavad end kõige paremini Savignon Blanc ja Pinot Noire. Uus-Meremaa veinidel on minu arust huvitav maitse, nad pole liiga happelised ning osad sordid on mõnusalt puuviljased. Need meeldivad mulle kohe eriti.

Peamised kvaliteetveinide piirkonnad on Põhjasaarel Auckland, Martinborough, Hawke’s Bay ja Gisborne. Lõunasaarel on domineeriv Marlborough, Cantebury, Nelson ja Otago. Veinindus kui põllumajandusharu kosub Uus-Meremaal jõudsalt. Uus-Meremaal valitseb soe, viinamarjade kasvatamiseks ideaalne kliima. Enamik veiniaedu asub rannikualadel, kus päevane kuumus vaheldub öiste meretuulte toodud jahedama temperatuuridega. Mikrokliima eri veinipiirkondades on väga mitmekülgne ning viinamarjade kasvuperiood ja korje erinevad põhjast lõunasse kuni seitse nädalat.

Olulisemad viinamarjasordid Uus-Meremaal on järgmised:

Punased – Merlot (tihe ja sametine värv, üsna alkohoolne, õrn happesus, pehmed parkained ning tohutu kogus marju koos omapäraste maitsetaimedega), Pinot Noir (tunnusmaitsed on maasikas, vaarikas ja trühvel).

Valged - Chardonnay (kahtlemata kõige populaarsem hele viinamarjasort, milles on ära tuntav kas puuvilja- või tsitrusemaitse), Riesling (tunnusmaitseteks on laim, õun ja mineraalõlid), Sauvignon Blanc (enamasti kuiv värske ja intensiivne maitse ning rohtu ja karusmarja meenutav lõhn).

Bushmere's saime proovida veel selliseid mõnusaid ja häied sorte nagu Gewurztraminer (värske valge sort, mee, laimi ja ingveri maitsesegud), Viognier, Rosa D'Estate (mõnus roosa maasikane vein), Pinot Gris (üks uus avastus, tsitruseline ja puuviljane valge vein).

Minu ostan tavaliselt Sav'i, Chardonnay'd või siis Rieslingut, nüüd aga asun ka Pinot Gris'd avastama. Nammmiiiii!!

Tervitused veinimaailmast! ;) 

Seljakotid selga.

Eelmine esmaspäev, 14.märts, pakkis Merit enamus oma asju kokku, surus seljakottidesse ja istus bussi. Buss viis mind esialgu Rotoruasse, kus sain kokku ühe prantsuse poisi Davidiga, kellega koos ma nüüd ülejäänut Uus-Meremaad avastan. Ta on 23.aastane ning vanemad tegelt portugallased. Tore on ja ülitubli (tal on 4 nooremat venda), peseb nõusid ja teeb süüa ja tassib mu kotte. Armsake selline :) Ja auto on meil ka, 4-veoline kahe uksega Suzuki jeep. Natuke problemaatiline küll, et noh, ei taha väga käivituda jne, aga muidu tore. Kõik on ju parandatav.

Niih, ei teagi kohe kust täpselt ja kuidas alustada. Rotorua asub põhja saare keskel ning on tuntud oma geotermilise pinnase ning järvede poolest. Pinnas on tõesti kuum ning palju on looduslikke kuumaveeallikaid ning kuumi mulisevaid mudamulkaid, koopaid ja isegi geisreid. Enamus mäed on  endised vulkaanid. Käisin minagi ühes pargis nimega Wai-O-Tapu, kus sai tehtud vist 100 pilti vähemalt. Erinevad kuumad pinnased, järved, värvid. Vauh. Elamusi siin ikka jätkub.

 

mina ja purskav geiser

u 2000 aasta vanused vihmapiisad

 

looduslikus kuumaveeallikas sulistamas, ja kuuma oli lausa 40kraadi

Rotoruas olime 3 ööd, millest 2 esimest veetsime Carli ema sõbranna 63aastase venna juures. Täitsa linna keskel, mõnus. Saime mõlemad omale eraldi toad ja puha. Tal oma arhitektuuri firma, kogub vanu fotokaid, 108tk, ning Citroene, mida on tal hetkel 8 autot. Ja viimase öö veetsime telgis mäe otsas. Jube külm ja harjumatu oli mul muidugi magada. Preili nagu ma olen :)

Neljapäeval liikusime lõpuks edasi, idaranniku poole. Esimene peatus oli Whakatane, kus me nats jalutasime ringi, ronisime mõne mäe otsa ning istusime internetis ja jõime kohvi. Palav ilm oli, oi kui palav. Ja peale lõunat liikusime mööda idarannikut edasi lõuna poole. Seda idaranniku osa, kus me paar päeva trippisime kutsutakse Eastlandiks. Ööseks jäime sellisesse kohta nagu Opotiki. Telkisime kuskil kaugel metsa sees allika ääres. Ilus koht oli, a ma ikka kardsin. Kartsin, et mingi loom tuleb. Igast hääled ju sügav metsas öösel. Isegi kui tead, et siis pole ei karusid, hunte ega rebaseid, ainult jänesed ja opossumid, on ikkagi mingi hirm. Aga õnneks jäin ikka mingi hetk ka magama.

 

Reede hommikul aga jõime paksu metsa sees kohvi, sõime hommikust ja asusime jälle teele. Ikka mööda rannikut edasi. Aeg ajalt peatusime erinevates randades ja lissalt ilusate vaadetega kohtades. Nii ilus on siin. Kõik need rannad ja kaid, kõik need mäed ja põllud, kõik need vaated. Ja sügis. Sügis on ilus. Puude lehed lähevad vaikselt juba kollaseks ja punaseks, ka hõbedased puud on välja ilmunud. Ma nii naudin seda kuidagi. Ilus ilus. Ainult pildistaks. David vist arvab juba, et ma olen päris hull, teeb iga päev vähemalt 200 pilti ;D Ja telkisime mega ilusas kohas ookeani ääres East Cape'is. Lehmad, mäed, päikeseloojang, ookean, kõva tuul ja lained ümbritsesid meid. Õhtu oli väga mõnus, chillisime ja jõime õlut, aga mingi kella 11 ajal hakkas sadama ja mina magada ei saanud. Kuigi telk oli vihmakindel, oli sadu jube vali ja häiriv. Lisaks veel kõva tuul. Tundus, et telk lendab koos meiega iga hetk minema. Aga elasime öö üle ja ärkasime juba kell 5 hommikul, et näha päikesetõusu East Cape'i majakas. 

ilus ilus ilus telkimiskoht

Aga enne majakani jõudmist tuli ronida hommikul kell 5:30 üles 700 astmest. Uh. See võttis hingetuks ja väsitas ikka kohutavalt. Aga vaade oli seda väärt! Taaskord. Ja kuigi pilved segasid täiuslikku päikesetõusu, oli ikka ilus ilus ilus. Ja päikesesära mägedel.. Lissalt vau! 

Alla jõudes aga ootas meid ees väike üllatus, auto ei käivitunud. Egas muud kui David pani oma jooksuriided selga ja asus autosid või kedagigi otsima. Sest telefonilevi meil ei olnud ja olime nn eikusagil. Aga õnneks turiste jätkub ning poole tunni pärast oli ta Šveitsi abistajatega tagasi. Seekord siis läks õnneks.

 

Edasi tee viis meid mööda rannikut aina lõuna poole. Jätkuvate ilusate randade ja mägedega. Kuidas ma ikka neid mägesid armastan. Tolaga Bay's tegime ka pikema peatuse. Seal asub ka pikim kai, 660m pikk. Ümbritsetud vägevate mägede. Hmm, tahax seda kõike veel ja veel. Päeva lõpuks aga jõudsimegi Gisborne'i, kus me ka veel praegu oleme. 

Tolaga Bay ja natuke pikimat kaid ka

Gisborne's midagi väga erilist pole. Väike linnake, vaated ja niisama olek. Ööbime ühe Cathi juures. Couchsurf. Kes veel ei tea, siis see on selline nn heategevus, et inimesed pakuvad reisijatel ööbimiskohta, kui neil on vaba divad või voodi. Vastutasuks siis kas teed mõne joogi välja või õhtusöögi. Selline mõnus projekt. Oleme hetkel siin kolmandat ööd, sest täna sajab ja lissalt nii hea on normaalselt kuuma dušši all liguneda. Lisaks meile olid esimesel ööl siin veel 2 ameerika tüdrukut ning 1 saksa tüdruk, viimane on siiani meiega siin.

David siis

ja Gisborne koos Cathiga

A, eile käisime veiniistanduses ka veiniproovis. Oi see oli mõnna. Sai väga häid veine; selgitust ja suupisteid. Tahax veel  :) Gisborne on muide kuulus oma Chardonnay'de poolest. Ja kurta ei saa :P Aga sellest kirjutan varsti pikemalt.

Selline minu tore seiklus siin seni olnud ongi. Naudin aga kõike seda ilu ja seltskonda ja mõnusaid ühiseid kokkamisi ja sööminguid meil siin. Ma võikski kirjutama jääda, kõigist üksikasjalikult, aga kesse lugeda siis viitsib :) Sellepärast lõpetangi praegu, et siis järgmine kord jälle alustada.

Kallistused ja lohud põskedesse!

Ikka endiselt mina.

Asume teele.

Täna on see päev, kui Merit pakib taaskord kõik oma asjad kokku ja asub uusi imelisi kohti Uus-Meremaal avastama. Uh, ärevus on sees. Natuke hirm ka. Ei tea täpset plaani ja seda, mis ees ootab. Kindlasti ainult hea ja tore, eks :) Ja natuke kurb on ka, lahkuda. Ja lissalt ollagi seljakotiga reisija, niiet kogu elu mahub kuid seljakotti. Uus katsumus. Aga põnevad seiklused ootavad ka ees ja see on äge! :)

Esimene peatus täna on Rotorua. See on ilus türkiissiniste järvedega koht, kus asuvad ka purskavad geisrid. See saab kindlasti elamus olema! Ja siis liigun edasi kas idarannikule või läänerannikule, põhja saare keskossa ja lõpuks põhja saare lõuna tippu Wellingtoni. Ja ideaalis sealt siis lõuna saarele. Aga eks vaatame jooksvalt, kuidas kõik välja kujuneb.

Nüüd aga asun pakkima asju, mis kindlasti minu kotti ära ei mahu, uh. Ja püüan teid ikka oma tegemistega kursis hoida.

Kallistan ikka ja loodan, et teil seal varsti kevad ka kohal!

Merka.

Värsked maitseelamused.

Mis mulle siin Carli juures nii väga meeldib, on see, et lähed maja taha ja võtad peenralt värske kurgi, porgandi, oa või suvikõrvitsa (minu lemmik) ja teed midagi nämmat süüa. Ja isegi paar maasikat leiab. Täna saangi ühe kauaoodatud punase maasikamammu ära süüa. :) Ja varsti saab tomatit ja kartulit ka. Ja greibipuu üllatas mind ka üks päev. Lisaks juba valmisgreipidele on puu vallutanud uued rohelised greibilapsed. Ma ei teadnudki, et vilju võib saada kaks korda aastas?! Väga lahe igatahes. Samamoodi saab siin porgandeid, kurke jm kaks korda külvata, kevadel ja siis uuesti suve lõpul. Põhja saarel on sügis lissalt nii soe.

Ma olen vist alati värskeid aed-, juur- ja puuvilju armastanud. Vähemalt niikaua kui ma mäletan. Juba siis, kui ma väikese plikana vanaema juures maal oma suved veetsin. Juba siis meeldis mulle hommikuti aeda joosta ja uusi punaseid maasikaid või öö jooksul valmissaanud herneid eest leida :) Lapsemõistus. Elavus. Ja kuidas mulle meeldis kui ka vaarikad, tikrid, mustsõstrad ja õunad said valmis. Siiani ootan sügist. Ja värske kartul või ja tilliga. Lissalt liiga maitsev.

Aga see värskuse rõõm saab siin varsti otsa, sest kahe päeva pärast, esmaspäeval, liigun mina edasi, ülejäänut põhja saart avastama. Kott selga ja minek! Natuke hirmutav (jube mugavaks juba muutunud), aga samas väga põnev :)

Praegu aga mõnusat reedet õhtut teile!
Kallid.

Kohv.

Tegin just kohvi. Mm kui hea kohv ikka olla võib. Isegi, kui mul on siin kõige tavalisem iselahustuv kohv ja rammus lehmapiim, on see hea. Mul vist ei saa kohvijoomisest kunagi küll. Ja täna just lugesin lehest, et kuidas säilitada noorus ja hea tervis ning vorm. "Ära joo veini, kohvi ja karboniseerituid jooke." Viimast ma nagunii ei tee, aga vein ja kohv - need on mu lemmikud. Kui täitsa aus olla, siis joon ma hetkel siin iga päev 2 suurt tassi kohvi ja 2 klaasi veini. Mõnus viis alustada ja lõpetada oma päev.

Ja kohvikutes käimist naudin ma endiselt. Ja kohvi üle siin kurta ei saa. Kohvi on siin HEA. Väga hea. Isegi suvalises kohvikus või mingis justkui sööklas saab jube hea flat white'i (nagu lame valge). Seda juuakse siin kõige rohkem. Ka mina vahetasin harjumuspärast cafe latte ruttu flat white'i vastu. See on vist isegi veic rohkem piimasem kui latte, aga mulle meeldib. Ja kohvi maitset on ikka ka tunda. Ei ole ainult piim. Ausõna.

Kõige huvitavamad kohvi nimetused ongi siis flat white ja long black (a'la nagu topelt kohvi piimata ehk must kohvi) ning väherasvast piima kutsutakse trim milk.

Aga kodudes juuakse palju iselahustuvat kohvi ja see on siin päris hea. Ma poleks kunagi arvanud, et hakkan igapäevaselt iselahustuvat jooma, aga joon. Sel on rohkem kohvimaitset kui meie iselahustuvatel. Ja pole tunda seda paha kõrvalmaiku ka. Nüüd aga mõtlen, et kuidas ma homme poodi saan kohvi osta, sest mu iselahustuv sai täna otsa..

Elagu kohv!! ;)

Ronimine.

Täna käisime matkamas sellisel mäel nagu Karioi. Kõrgus 756m. Ja siit mingi 1h sõidu kaugusel. Raglanis. Kahjuks me täitsa tippu ei jõudnudki, no lissalt ei viitsinud enam. Ja aeg hakkas ka otsa saama. 5h edasi-tagasi. Meil jäi lõpust mingi 1h tegemata. Aga ilusad vaated nägime ära. Ja hullu matka saime ka kätte. Suur ronimine annab veic tunda. Ja seda ronimist oli palju. Ikka üles ja alla, üles ja alla, nagu need mäed üksteise kõrval asuvad. Redelist alla ja kettide abil üles. Ja siis jälle alla ja üles. Uh. Kuigi kui aus olla, oleks lõpuni ka jaksanud minna. Mida rohkem sai ronitud, seda rohkem kuidagi energiat tuli. Muidugi aitasid ka pausid, vesi ja võikud.

Mets-mäed olid mõnusad ja jahedad. Vaikus oli lummav, ainult linnukesed. Kuigi mets oli mõnus, siis oli jube raskeid tõuse ja laskumisi. Mõnes kohas oli palju muda. Mõned üles ja alla ronimised olid jube libedad. Ja oli ka selliseid kohti, kus ma mõtlesin, et siit mina küll edasi ei tule. Aga sain ikka ilusasti poriseks ka, sest tõustes ja laskudes tuli kasutada nii käsi kui peput. Vähemalt mina kasutasin. Ja muidugi, tark nagu ma olen, kannan mina endiselt aeroobikabotaseid. Uups. Järgmine suurem ost on siis korralikud matkajalanõud. Tuleb ikka oma jalgu hoida. Nüüd oligi nii, et viimased 30-40min mäest alla minnes tahtsid mu põlved küll otsad anda. Ai ai ai. Õnneks aga jõudsin ilusasti alla ja olen juba taastunud. Ainult magada tahax nüüd :)

 
 

ja õhtune päikeseloojang aknast

Sport.

Kuna mul endiselt pommuudiseid ei ole, siis mõtlesin teile vahepeal siinsest spordist kirjutada. Mis on siin väga IN asi. See on suht loogiline, ilm ja loodus on erinevateks spordialadeks ideaalsed. Kõigeks võiks isegi öelda. Aga kõige populaarsem on muidugi rugby ehk rägbi vist eesti keeles. Ning 9.sept algavad siin rugby maailmameitrivõistlused (seitsmes Rugby Wolrd Cup) ja otseloomulikult elavad kõik selle vaimus. Kohalik meeskond „All Blacks“ (kõik mustad) on valmis võitma! Pole Uus-Meremaa veel enne võitnud, kuigi lootused on koguaeg kõrged olnud ja nüüd on need lootused tipus. Ootame ja vaatame. Panen ühe video ka nende tantsust nimega „haka“ ehk maooride sõjatants (NB: pöörake tähelepanu tantsu lõpule, kus imiteeritakse kõri läbilõikamist, mis lisati tanstu lõppu u 2a tagasi), mis alati enne mängu sooritatakse. Keeleks on maoori ja eesmärgiks vastasmeeskonda hirmutada.

Spordialadest harrastatakse veel kriketit, kukkurpalli, sõudmist, kanuutamist, kergejõustikku, golfi, tennist, jalgpalli, suusatamist, kayakiga sõitmist, surfamist, kite-surfi, ratsutamist, hobuste võidusõitu jne jne jne. Võikski kirjutama jääda. Ja ekstreemspordialadel pole ka lõppu, võid proovida benjihüppeid, langevarjuhüppeid, skydive'ingut (no ei oska nii vara hetkel tõlkida), white water ja black water rafting ehk maapealne ja maa-alune kärestikusõit ning kõik muud võimalikud veespordialad.

Panen pildid ka kahest tuntud ja loomulikult nägusast sportlaspoisist ja loomulikult rugby mängijad.

Sonny Bill Williams aka SBW (poksija ja „The Warriors“ rugby league meeskonnaliige)

 

ja Richard Kahui "All Blacks" meeskonnast

 

Peaks need kutid nüüd üles otsima ;)

Vihm.

Oi kuidas mulle praegu vihm meeldib. Lausa uskumatu, eks. Juba teist päeva meil padutab. Eile päeval kella 2 ajal hakkas, öösel jätkus ja siiani on vihm kohal. Aga nii hea kuidagi. Tugev vihm. Õues. Akna taga. Ladistab. Toas aga mõnus muusika. Piparmünditee. Lilled. Värvilised. Mõnusalt sossu. Kõik sobib minu eilse ja tänase meeleoluga. Mitte nukker. Ei. Pigem melanhoolne. Ja rahulik. Ja hea. Võib olla vihm just lõigi sellise meeleolu. Ei tea. Aga sobib.

Lissalt tahtsin seda jagada. :)

Hakklihakaste.

Eile õhtul tegin elus esimest korda hakklihakastet. Ja oi kui hea tuli. Kuigi ma jubedalt kardsin. Et läheb tükki. Või tuleb liiga vedel. Või liiga paks. Maitsetu. Mis iganes. Aga nämma tuli. Vähemalt ise olen uhke :) Mis ma siis tegin. Pruunistasin sibulad, siis hakkliha ja lisasin supilusikatäie jahu. Praadisin u 2 min ja lisasin piima, mingi 1,5 kruusi (250ml oli retseptis). Ja kõige viimaseks lisasin veel riivitud porgandi (kuskilt kommentaaridest lugesin, et pidi jube hea olema). Ja nii saingi mina oma esimese, kõige parema hakklihakastme :) Proovige ka, hea on!

Nüüd aga Eesti ehedat rukkileiba nautima! Röstitult. Juustuga. Ja värske kurgiga. Otse aiast. Ja muidugi kohviga! :)

Hamilton.

Eile käisin mina üksi sõitma. Üksinda autoga. Hamiltonis. Päris vahva oli. Aga jalg nats värises ka. Siis kui pidi kuue auto taga oma korda mäest ülessõitmiseks ootama ja siis kui tuli otsida kohta haigla parklamajas. Kitsas oli. Uuuh. Aga kõik läks hästi. Auto jäi terveks ja mina jäin terveks. Ja tee Ngahinapourisse leidsin ka.

Läksin eile Hamiltoni sest tahtsin doonoriks minna. Ja igav oli ka niisama passimisest Läksin siis haiglasse ja täitsin kõik paberid ära. Hemoglobiini mõõtmisel aga selgus, et ma ei saagi verd anda. Eesti on kõrge HIV tasemega riik. Riskigrupp. Kaardil punane. Läti, Leedu, Poola, kõik normaalsed. Eesti ja Venemaa, RISK. Ja selleks, et mina saaksin siin verd anda, tuleb mul enne elada vähemalt 5 aastat riigis, mis ei kuulu riskigruppi. Sellised lood siis.

Nii ma siis läksingi linna jalutama. Ostsin endale lohutuseks šokolaadijäätisekokteili, Starbucksi valge šokolaadi kohvi ja kahed jalavarjud. Tuleb ju tuju ikka tõsta! Mõnus oli üksi linnas tuiata ja mööda poode ringi uudistada.

Eile oli ka leinaseisak Christchurchi maavärinas hukkunute auks. 2 min. Täpselt siis, kui ma jõudsin haiglasse. Seisin ka mina. Nagu kõik teisedki.

Olen nüüd püüdnud taaskord mediteerima hakata. Ja oi kui raske on. Raske on nii hommikul kui õhtul. Pole veel tundigi vastu pidanud. Ei suuda ma keskenduda. Ei suuda mõtteid eemale tõrjuda. Ei tunne ma sensatsioone ja lähen närvi. Kaotan kannatuse. Annan alla. Aga närvi ei tohi minna. Ja kannatust ka ei tohi kaotada. Aga nii juhtub. Ja siis tuleb tudu peale ja pea käib kolks ja kolks. Ja ongi jälle kõik sassis. Lisaks häirivad kohutavalt mööda sõitvad autod, mootorrattad ja rekkad. Ei saa mina aru kuhu nad öö läbi sõidavad. Ja veel nii valjult valjult. Niiet enamuse ajast kella 22-23st kuni kella 7-8ni hommikul veedan mina kõrvatroppide seltsis. Mhm.

Täna hommikul aga mõtlesin, et ma nii armastan siinseid hommikusi päikesetõuse ja õhtusi loojanguid. Hommikust värskust, punast taevast, roosat taevast, pilvi, sooja päikest. Mõnna. (pildid tänasest hommikust)

Nüüd aga kulub mulle üks kohvi küll ära! ;)
Päikest teile!