Ronimine.

Täna käisime matkamas sellisel mäel nagu Karioi. Kõrgus 756m. Ja siit mingi 1h sõidu kaugusel. Raglanis. Kahjuks me täitsa tippu ei jõudnudki, no lissalt ei viitsinud enam. Ja aeg hakkas ka otsa saama. 5h edasi-tagasi. Meil jäi lõpust mingi 1h tegemata. Aga ilusad vaated nägime ära. Ja hullu matka saime ka kätte. Suur ronimine annab veic tunda. Ja seda ronimist oli palju. Ikka üles ja alla, üles ja alla, nagu need mäed üksteise kõrval asuvad. Redelist alla ja kettide abil üles. Ja siis jälle alla ja üles. Uh. Kuigi kui aus olla, oleks lõpuni ka jaksanud minna. Mida rohkem sai ronitud, seda rohkem kuidagi energiat tuli. Muidugi aitasid ka pausid, vesi ja võikud.

Mets-mäed olid mõnusad ja jahedad. Vaikus oli lummav, ainult linnukesed. Kuigi mets oli mõnus, siis oli jube raskeid tõuse ja laskumisi. Mõnes kohas oli palju muda. Mõned üles ja alla ronimised olid jube libedad. Ja oli ka selliseid kohti, kus ma mõtlesin, et siit mina küll edasi ei tule. Aga sain ikka ilusasti poriseks ka, sest tõustes ja laskudes tuli kasutada nii käsi kui peput. Vähemalt mina kasutasin. Ja muidugi, tark nagu ma olen, kannan mina endiselt aeroobikabotaseid. Uups. Järgmine suurem ost on siis korralikud matkajalanõud. Tuleb ikka oma jalgu hoida. Nüüd oligi nii, et viimased 30-40min mäest alla minnes tahtsid mu põlved küll otsad anda. Ai ai ai. Õnneks aga jõudsin ilusasti alla ja olen juba taastunud. Ainult magada tahax nüüd :)

 
 

ja õhtune päikeseloojang aknast