Seljakotid selga.

Eelmine esmaspäev, 14.märts, pakkis Merit enamus oma asju kokku, surus seljakottidesse ja istus bussi. Buss viis mind esialgu Rotoruasse, kus sain kokku ühe prantsuse poisi Davidiga, kellega koos ma nüüd ülejäänut Uus-Meremaad avastan. Ta on 23.aastane ning vanemad tegelt portugallased. Tore on ja ülitubli (tal on 4 nooremat venda), peseb nõusid ja teeb süüa ja tassib mu kotte. Armsake selline :) Ja auto on meil ka, 4-veoline kahe uksega Suzuki jeep. Natuke problemaatiline küll, et noh, ei taha väga käivituda jne, aga muidu tore. Kõik on ju parandatav.

Niih, ei teagi kohe kust täpselt ja kuidas alustada. Rotorua asub põhja saare keskel ning on tuntud oma geotermilise pinnase ning järvede poolest. Pinnas on tõesti kuum ning palju on looduslikke kuumaveeallikaid ning kuumi mulisevaid mudamulkaid, koopaid ja isegi geisreid. Enamus mäed on  endised vulkaanid. Käisin minagi ühes pargis nimega Wai-O-Tapu, kus sai tehtud vist 100 pilti vähemalt. Erinevad kuumad pinnased, järved, värvid. Vauh. Elamusi siin ikka jätkub.

 

mina ja purskav geiser

u 2000 aasta vanused vihmapiisad

 

looduslikus kuumaveeallikas sulistamas, ja kuuma oli lausa 40kraadi

Rotoruas olime 3 ööd, millest 2 esimest veetsime Carli ema sõbranna 63aastase venna juures. Täitsa linna keskel, mõnus. Saime mõlemad omale eraldi toad ja puha. Tal oma arhitektuuri firma, kogub vanu fotokaid, 108tk, ning Citroene, mida on tal hetkel 8 autot. Ja viimase öö veetsime telgis mäe otsas. Jube külm ja harjumatu oli mul muidugi magada. Preili nagu ma olen :)

Neljapäeval liikusime lõpuks edasi, idaranniku poole. Esimene peatus oli Whakatane, kus me nats jalutasime ringi, ronisime mõne mäe otsa ning istusime internetis ja jõime kohvi. Palav ilm oli, oi kui palav. Ja peale lõunat liikusime mööda idarannikut edasi lõuna poole. Seda idaranniku osa, kus me paar päeva trippisime kutsutakse Eastlandiks. Ööseks jäime sellisesse kohta nagu Opotiki. Telkisime kuskil kaugel metsa sees allika ääres. Ilus koht oli, a ma ikka kardsin. Kartsin, et mingi loom tuleb. Igast hääled ju sügav metsas öösel. Isegi kui tead, et siis pole ei karusid, hunte ega rebaseid, ainult jänesed ja opossumid, on ikkagi mingi hirm. Aga õnneks jäin ikka mingi hetk ka magama.

 

Reede hommikul aga jõime paksu metsa sees kohvi, sõime hommikust ja asusime jälle teele. Ikka mööda rannikut edasi. Aeg ajalt peatusime erinevates randades ja lissalt ilusate vaadetega kohtades. Nii ilus on siin. Kõik need rannad ja kaid, kõik need mäed ja põllud, kõik need vaated. Ja sügis. Sügis on ilus. Puude lehed lähevad vaikselt juba kollaseks ja punaseks, ka hõbedased puud on välja ilmunud. Ma nii naudin seda kuidagi. Ilus ilus. Ainult pildistaks. David vist arvab juba, et ma olen päris hull, teeb iga päev vähemalt 200 pilti ;D Ja telkisime mega ilusas kohas ookeani ääres East Cape'is. Lehmad, mäed, päikeseloojang, ookean, kõva tuul ja lained ümbritsesid meid. Õhtu oli väga mõnus, chillisime ja jõime õlut, aga mingi kella 11 ajal hakkas sadama ja mina magada ei saanud. Kuigi telk oli vihmakindel, oli sadu jube vali ja häiriv. Lisaks veel kõva tuul. Tundus, et telk lendab koos meiega iga hetk minema. Aga elasime öö üle ja ärkasime juba kell 5 hommikul, et näha päikesetõusu East Cape'i majakas. 

ilus ilus ilus telkimiskoht

Aga enne majakani jõudmist tuli ronida hommikul kell 5:30 üles 700 astmest. Uh. See võttis hingetuks ja väsitas ikka kohutavalt. Aga vaade oli seda väärt! Taaskord. Ja kuigi pilved segasid täiuslikku päikesetõusu, oli ikka ilus ilus ilus. Ja päikesesära mägedel.. Lissalt vau! 

Alla jõudes aga ootas meid ees väike üllatus, auto ei käivitunud. Egas muud kui David pani oma jooksuriided selga ja asus autosid või kedagigi otsima. Sest telefonilevi meil ei olnud ja olime nn eikusagil. Aga õnneks turiste jätkub ning poole tunni pärast oli ta Šveitsi abistajatega tagasi. Seekord siis läks õnneks.

 

Edasi tee viis meid mööda rannikut aina lõuna poole. Jätkuvate ilusate randade ja mägedega. Kuidas ma ikka neid mägesid armastan. Tolaga Bay's tegime ka pikema peatuse. Seal asub ka pikim kai, 660m pikk. Ümbritsetud vägevate mägede. Hmm, tahax seda kõike veel ja veel. Päeva lõpuks aga jõudsimegi Gisborne'i, kus me ka veel praegu oleme. 

Tolaga Bay ja natuke pikimat kaid ka

Gisborne's midagi väga erilist pole. Väike linnake, vaated ja niisama olek. Ööbime ühe Cathi juures. Couchsurf. Kes veel ei tea, siis see on selline nn heategevus, et inimesed pakuvad reisijatel ööbimiskohta, kui neil on vaba divad või voodi. Vastutasuks siis kas teed mõne joogi välja või õhtusöögi. Selline mõnus projekt. Oleme hetkel siin kolmandat ööd, sest täna sajab ja lissalt nii hea on normaalselt kuuma dušši all liguneda. Lisaks meile olid esimesel ööl siin veel 2 ameerika tüdrukut ning 1 saksa tüdruk, viimane on siiani meiega siin.

David siis

ja Gisborne koos Cathiga

A, eile käisime veiniistanduses ka veiniproovis. Oi see oli mõnna. Sai väga häid veine; selgitust ja suupisteid. Tahax veel  :) Gisborne on muide kuulus oma Chardonnay'de poolest. Ja kurta ei saa :P Aga sellest kirjutan varsti pikemalt.

Selline minu tore seiklus siin seni olnud ongi. Naudin aga kõike seda ilu ja seltskonda ja mõnusaid ühiseid kokkamisi ja sööminguid meil siin. Ma võikski kirjutama jääda, kõigist üksikasjalikult, aga kesse lugeda siis viitsib :) Sellepärast lõpetangi praegu, et siis järgmine kord jälle alustada.

Kallistused ja lohud põskedesse!

Ikka endiselt mina.