Sügis. Talv. Kevad?

Meie ilmad on siin viimasel ajal väga mõnnad olnud. Päeval on 16-kraadi sooja ja taevas pole pilvegi. Ainult särav kuldkollane päike. Ja päeval särgiväel olla on väga mõnna. Ja mulle see ju ometi meeldib. Tegelikult on mul tunne, et meil pole mitte sügis ega talv, vaid hoopis kevad. Hommikul, kui päike üles ärkab, nii 8 ajal, siis hakkavad räästad elama. Härmatis sulab. Vesi tilgub. Linnud laulavad. Kevad mis kevad. Ja ei saa mina sellest tundest kuidagi üle. Ju siis kulgen siin Eesti rütmis :)

Kui päevad on meil kevadised, siis ööd on talvised. Külmetab ja kraadiklaas näitab alla nulli. Uih. Ei mingit telkimist enam. Ja prr kui külm on juba 18 ajal õhtul. Nu nii külm, et ei tea kohe kuhu sooja peitu pugeda. See on imelik, sest kraade on sel ajal mingi 10. Talv on teel.

Seda näeb ka kohalikel mägedel. Tipud on lume all. Ja mäe otsa ronides päikese eest varjusolevad rohulibled ja muru on isegi kella 16 ajal härmatise all. Justkui jääs. Samal ajal kui mina olen t-särgi väel, sest jube palav on ju ronida. Üleeile ja eile käisimegi siin natuke matkamas ja end liigutamas. Siiani tunnen oma üle pooleaasta kaotatud lihaseid. Jee, need ikka on kuskil olemas, peidus.

Aga käisime Mt Oxfordil. Seal me lallusime niisama, sest jõudsime mingi 15 ajal ja polnud enne pimedat väga aega. Aga eile käisime Mt Thomasel. Sinna otsa me ka ronisime. Ja vot see oli raske. 1023m kõrgune mägi. Ja ainult ülesmäge. Suht järsk ka veel. Niiet Merit otsis omale puukaikad ja kasutas neid kui jalutuskeppe, sest muidu lissalt ei jõudnud. Nagu vanainimene. Aga tippu me jõudsime ja ilus seal oli. Põllumaast ja mägedest ümbritsetud. Mina olen enda üle igatahes uhke. Kui see nüüd vaid jätkuks ka ;D

põld Mt Oxfordil

ja vissi :)

tee Mt Thomase tippu

vaade põldudele

seal kaugel keskel on Christchurch

ilusad mäed

taga on näha lumetippe ja merelt lähenevaid pilvi

Ja siis eelmisel nädalavahetusel olid meie võõrustajatel külas lapselapsed. Nad olid nii vahvad. 4Aastane tüdruk Mia ja 6aastane poiss Kiam. Kuigi nad alguses võõrastasid, tulid nad meid aga ruttu uudistama, aitama ja jutustama. Mia hakkas suht kohe mu suureks sõbrannaks. Ta on jube armas ikka. Aitas mind tomatitega, mängis minuga laua all jalasõda, kutsus multikaid vaatama ja kallistas, kui magama läksin. Ja minul tuli kohe Amelia ja Arti igatsus peale. Mõnikord kohe ei jõua koju jõudmist ära oodata!

 

 

 

 

Veel üks asi, mis mind hetkel kodu peale mõtlema paneb, on leib. Fazeri must seemneleib. Röstitud, meega. Nii nämm, et sõnad puuduvad kirjeldamiseks. Nämm-nämm-nämm.

Üks uudis on mul veel. Nimelt võtsin üle-üleeile käärid kätte ja lõikasin omale tuka. Tuli selline muutuse vajadus peale. Natuke lühike tuli, aga see algaja värk. Ja nüüd isegi meeldib selline lühem. Natuke totter näen välja, aga mis siis :)

Nüüd lähengi koju ja teen röstileiba! Juppiiiii :)

Taanlased ja tomatid.

Mina ja David oleme nüüd tomatikeerisesse tõmmatud. Jajaa, just nii ongi. Oleme nüüd lõpuks omadega Rangiorasse jõudnud. Võttis küll ainult 4 päeva aega. Ainult 4 päeva CHC äärelinna Hornby McDonaldsit. Aga kohale me jõudsime. Ja mitte ponifarmi, nagu alguses plaanitud, vaid hoopis tomatite juurde. Miski jõud meid siia tõmbas. Ei tea mis jõud ja miks, aga ju see on taaskord millekski vajalik. Et siis „Ei“ ponidele ja „Jah“ tomatitele.

Kuna tomatid aga enam vilju ei anna, siis meie ülesanne on hoopis suure kasvuhoone puhastamine. Tassime kõrvitsaid ühest kasvuhoonest teise. Kuhjame tomatikotid püramiidina kastide sisse. Tassime neid raskeid kotte kärudega. See on natuke raske, aga muskel vähemalt kasvab. See loeb ju! Ja siis lõikame veel tomatipealsed juure lähedalt katki. Ja vahelduseks korjame ube ka. Jaa, neid veel tuleb. Süüa saab hästi ja muidugi on kohvi olemas. Ma muutun iga päevaga aina suuremaks sõltlaseks. No ja dušš, telekas ja voodi on juba liigne luksus. Enam ei pea autos magama või õues vihma käes olema. Jupiii, ihhhiii. Aga taanlased ise, keskealine paar, on natuke totrad. Esiteks on nad igavad. Teiseks tahavad nad, et me jube palju tööd teeks - 6h päevas. Muidu wwoofides on tavaks 4-5h päevas. Ja siis ei anna nad meile kraanikausis sooja vett. Ütleks, et liiga liiga kokkuhoidlikud. A noh, mis seal siis ikka.

jajaa, just selline ma siin igapäev välja näengi :)

need ongi need rasked tomatikotid, uh.

Oi, ja mis veel. Merit sai kolmapäeval paki. Jaa, pakikese. Emmelt. Mmm, mis kõik head-paremat seal oli. Seal oli Jassi seemneleib ja 2 Fazeri musta seemneleiba. 3 leiba kokku!! Nämmnämm. Ja mis veel. Kommid. Oi kui palju komme ma nüüd sain. Pilveke, kaseke, oravake, tiramisu praline, pähklipraline. Ei jätku sõnu tunnete kirjeldamiseks. Ma hõljun siin pilvede peal :) Vut see on luksus. Teiselpool maakera süüa Eesti oma seemneleiba ja komme. Aitäh, kallis emme! Oi, ja Elisa sim-kaart on mul ka nüüd jälle olemas, nii et messige aga julgelt ;)

Vihma-päikest ja vikerkaari!

Slängirünnak.

Ja tulebki veel üks postitus „kiwi“ slängi osas. Endiselt püüan seda siin vapralt omandada ja tuleb juba välja küll ;) Mulle tihti öeldakse, et „oo, sa täitsa kiwi nüüd“. Ei pane mitte pahaks.

Mida me siis igapäevaselt siin kasutame.

cuppa – „come for a cuppa!“ ehk tule külla teed/kohvi jooma ja võtame väikse snäksi (koogi/saiakese/küpsise) ka kõrvale.

tea – mis küll tähendab teed, aga siin ka õhtusööki. Ehk kui on küsimus „What's for tea?“, siis see tähendab, et mis me täna õhtusöögiks sööme.

dindins – tähendb ka õhtusööki, seda aga laste keeles

heaps – kui midagi on paljupalju, suures koguses

sweet as – „laheee“ või võib ka lihtsalt „sweet“ kasutada, kui miski on okei või hea

choise – ka suht sama tähendus mis eelmisel ehk siis laheee

aye – nagu meie „mida?“ või „ah?“ või siis kasutatakse ka küsimuse lõpus nõustumise saamiks (ma kunagises varasemas postituses, kui veel võhik olin, kirjutasin selle sõna valesti) (a)

ta – lühend sõnast „thank you“

spuds – kartulid

dunno – üks minu lemmikuid ehk „MA EI TEA“ :)

bach – suvemaja, suvila

chilly bin – selline kotike või kastike, mis hoiab toitu külamana. Kindlasti on sellel ka eestikeelne nimetus olemas :)

dairy – nurgapood

Cheers!

McDonalds.

Varahommikut, McDonaldsist! :) Kust siis veel mujalt kui mitte siit. Järjekordne öö autos on edukalt mööda saadetud. Viimastel päevadel, või tegelt, viimastel kuudel, on sellest punasest majakesest saanud justkui minu ja Davidi teine kodu. Ja selle kõige põhjuseks on muidugi - Free Wifi!!!! Ja seda me naudime. Või õigemini, pigem mina. Minust on nii veel internetisõltlane saamas. Aga õnneks avastasin eile õhtul, et okõuu, ma ei oskagi midagi tarka netis teha?!?! Peale wifi on siin igast häid asja. Ei ütle ma kunagi "EI" ei kohvile, muffinitele, koogikestele ja jäätisele. Lüüürps.

Nüüd aga sukeldun töölehekülgedele ja jään ootama auto tervenemist. Nii väga väga tahan, et auto korda saaks ja korda jääks. Palun. (a)

Heiparalla!

Veelkord, Christchurch.

Eile oli nii tore hommik. Nii tore oli päikesega suures majas ja mõnusas voodis ärgata. Hommikukohvi juua. Šokolaadisaia süüa. Ja lissalt - "take your time". Pakkida ja teele asuda. Aga kõik muutus. Kõik muutus umbes kella 16 ajal, kui Christchurchi lähedal bensukas tankimise lõpetasime. Auto. Auto ei käivitu. Ma lissalt ei suutnud seda uskuda. Ausõna. Tundus juba, et kõik need probleemid on minevik. Sai ju uus aku, generaator ja spidomeetri boks ostetud. Viies käik oli meil taaskord olemas. Aga ei. Ikka on vaja veel raha auto alla panna. Taaskord, generaator siis. Kui kartulipõldude vahelt lahkusime, ütlesin Davidile, et nüüd saab ainult paremaks minna. Ei tea kas auto katkiminek on just paremus?!?!?

Igatahes, eilse õhtu saime McDonaldsis netis veeta. Nii kella 23ni. Kõmpisime aga 2km ühes suunas ja tagasi ka. Ja öö veetsime autos Shelli tanklas. Üllatavalt hästi magasin kusjuures. Ärkasin 8:30. Tavaliselt mõnusas voodis ärkasin juba 6st/7st. Niiet tuleb kasuks vahelduseks auto tagaistmel krõnksus magamine. Kurb on aga see, et täna tuleb seda kõike korrata. Niiet hetkel on McDonalds ja siis auto tagaiste. Seekord küll McDonaldsi lähedal parklas, et homme hommikul kell 8 lähedalasuvasse autotöökotta minna. Saame uue generaatori. Taaskord.

Aga õnneks oli tänane päev ka tore. Saime autotöökojast nende aku laenuks ja nii õnnestus Christchurchi lähedal ringi sõita. Pidime küll kokkuhoidlikult seda tegema ja mitte suunatulesid ja muidu tulesid, makki jm sellist kasutama. Õnnestus. Ja saime ära käia sellistes kohtades nagu Lyttelton ja Sumner. Armsad väiksed linnakesed. Kindlasti väga ilusad suvel. Meri, sadam, mäed, majakesed. Hetkel on ka kahjuks nende pilt suhteliselt kurb. Paljud ärid, poed, kontorid on kinni. Ja nii vähemalt veel 3 kuud, kui mitte rohkem. Eriti Lytteltonis on seda näha. Paljud majad on katki. Paljud teed on kinni. Eelkõige mägiteed. Niiet mõned ilusad kohad jäid kahjuks ka nägemata. Aga elu läheb siiski edasi ja inimesed on endiselt toredad ning Uus-Meremaa on endiselt mõnusss!

Lyttelton ja sadam

Sumner ja koobas

Nüüd aga jään pöialt hoidma, et homme auto ilusasti korda saaks ja peale lõunat lõpuks Rangiorasse kohale jõuaks. Nii tahan seda. Hoidke koos minuga pöialt! :)

Vaikne ja endiselt ilus Christchurch.

Eile, viimaks, viis me tee meid Christchurch'i. Oi kui erutatud ma olin. Nii kaua olin seda ju oodanud. Ka ilm oli ideaalne laupäeva veetmiseks just Christchurch'is. Päikeseline, sossu ja mõnna. Christchurch ise oli vaikne, rahulik, ilus. Kurb hakkas ka. Kurb, sest kesklinn oli väga üksik. Metallaiad eraldavad inimesi sellest ohtlikust kohast. Majad on tühjad ja nukrad. Või siis rusude all. Aga sellegipoolest oli Christchurch ilus. Botaanikaaias oli väga tore jalutada ja kohvi juua. Ja ka ajaloolisi ellujäänud ehitisi ja kirikuid oli ilus vaadata ja pildistada. Minu pildistajameel hakkas Christchurch'i kohe sinna jõudes tööle. Fotograaf nagu ma olen :)

Mõtlesin tükk aega, et kas panen rusudest pilte üles, nii kole ja miks peaks, aga siis mõtlesin ringi, et mõned ikka panen. Minu blogi ju ja minu tunded, elamused.

Aga üks mõte käib siiani peast läbi.. miks ma sinna küll varem ei sattunud?! Usun, et ju pidi nii siis minema. Kujutan ette kui palju inimesi oleks võinud eile seal olla. Kohvikud oleks kindlasti olnud nii täis, et lauda oleks võimatu saada olnud. Kõik oleks naernud ja chillinud mööda tänavaid, kohvikuid, poode ja parke. Kõik nurgad oleks siblimist täis olnud. Aga seekord on siis teisiti. Ja nii mitmeks mitmeks aastaks. Järelikult tuleb aastate pärast jälle tagasi tulla :)

Aga homme, loodetavasti, jõuame Ragiorasse, kus me siis nädalake paigal oleme ja ponisid paitame, söödame ja niisama lõbustame. Loodan, et saab tore olema. Kuigi kartulite juurest on hea ära saada, on väike kurbus siiski peal. 5 nädalaga saad omale justkui uue pere. Aga eks see ole tavaline juhtum ringi reisides. Õnneks on vähemalt üks tuttav nägu kogu aeg minuga :)

Natuke rohkem pilte leiab facebookist:)
http://www.facebook.com/media/set/?set=a.10150606678965085.692319.901970084&l=7f51853384

Kallan.

Bye bye, spuds!

Ja ongi saabunud aeg jätta hüvasti kartulitega! Ja oi kui tore see on. Kuidagi pikaks on see aeg siin läinud. Ja tüütuks muutunud. Iga päev 10h kartuleid vaadata. Silmad tolmu täis, näpuotsad valusad, selg kange. Tuleb edasi liikuda. Edasi avastama kõike seda, mida Uus-Meremaal mulle pakkuda on.

Täna. Täna oli viimane tööpäev. Kella 8st 10:15ni. Ja oligi kõik. Väike piknik põllul mõnusa sooja päikese käes. Viimased jutuajamised ja naljad. Ja bye bye. Kergendus on. David on juba 3 nädalat tahtnud ära minna. Minul on natuke kurb ka. Ikka saad inimestega lähedasemaks, ja siis tuleb jälle minna. Aga õnneks ei pea üksi minema.

Tahtsin veel töökaaslastest rääkida. Mul siin juba igav ei hakanud. Nad on nii naljakad ikka. Ja mina ka muidugi. Saan isegi oma sarkastilisi nalju teha. Ja nad naeravad nende peale! Yay ;)) Ülemus Jim on ka päris naljakas ja ka tema kulul saab ikka neid nalju tehtud. Küll me teda kiusame ja heasmõttes mõnitame. Teine, keda palju kiusatub saab, on James. Üks 23a geipoiss. Tema kallal on ka mõnus võtta :) Neljapäeval oligi üks jube suur naerupäev. Ma oleks vahepeal lausa püksi teinud. Naljatasime ja pildistasime ja tegin oma ülemusest vidoe ka, kus ta tõsiselt traktoritest ja tööst räägib ja kus mina lissalt ei suuda naeru kinni hoida :) Tore oli.

Helen, Angie, Mike, David, mina ja orintsess James eesreas

Aga kolmapäeval juhtus nii, et Merit sai populaarseks. Eks ma vist olin juba enne ka ma arvan, aga sel päeval tõi üks 22a inglise kutt, Tim, mulle šokolaadikoogi. Mm, nämm oli. Eks kommenteeriti ka ikka. Ja siis mingi tunni pärast tuli üks rekkajuht Paul, tema on mingi 40 kanti, ja tõi mulle takeaway kohvi. Oi, see oli kummaline. Ja naljakas samal ajal. Pausi ajal tuli Jim oma traktorist välja ja küsis kõigi käest, et kas nemad ka kohvi said?!? Ja ise irvitas. Et siis selline päev oli siin. Nagu Tim minu eestlase kohta ütles: "one of the kind".

Uued hüüdnimed olen ka omale siin saanud. James kutsus mind alguses Merin'iks. Siis üks vanem traktorijuht arvas, et mu nimi võiks Meredith olla. Ja kartulipõldude omaniku Alani jaoks olen ma Merilin. Lisaks arvas ta, et olen 22aastane. Seda arvavad ka kõik teised siin. Ei kurda selle üle kohe teps mitte :) Mi laiki!

Pühapäevani oleme veel Alani majas, naudime pikki hommikuid, koristame, pakime ja siis liigume edasi. Tee viib meid nüüd Rangiora'sse, mis asub umbes 30km kaugusel Christchurch'ist. Seal me teeme wwoofingut ühes ponifarmis. Nii nädalakese. Oi, ja esimest korda saab siis ka Christchurchi näha. Võib olla juba homme, sest lubab ilusat ilma ja 17 kraadi sooja ja ega meil muud tarka teha ka pole. See saab kindlasti põnev kogumus olema. Nii ilus ja kõigile alati meeldiv Christchurch on nüüd hoopist teist nägu. Põnev ja kurb, teistsugune.

Nüüd aga naudin edasi meie ilusat sooja sügist ja olen lissalt õnnelik. Olge teie ka! Kallistan.

Kohalikud uudised.

Maavärin. Ööl vastu teisipäeva, natuke peale 3 oli Christchurch'is taaskoord maavärin. Seekord 5,3 magnituudine. Kõik mu töökaaslased tundsid seda. Mõnel oli täitsa magata öö hirmust. Mina, taaskord, ei tundnud. Ei tea kas magasin siis nii magusasti. Või mõjutab endiselty mind raudtee kõrval elamine. Aga ei, mina ei tundnud ega kuulnud midagi. Mingi aeg ärkasin küll üles, aga seda juhtub ikka öö. Inimesed tahavad lõppu sellele. Nad ei jaksa enam. Aga kahjuks tuleb sellega vist lihtsalt harjuda. Kurb.

Kolimine. Taaskord. Reedel. Seekord küll ainult üks tänav edasi või siis tagasi. Töö jääb samaks, aga kodu vahetub. Nii nädalaks, sest siis saab ka töö läbi. Kolime kartulipõldude omaniku Alan'i majja. Sest meie praegusesse majja tuleb üks farmer ja varsti tulevad talle lehmad ka järgi. Nii siis pakkus Alan, et võime tema juures elada. Tasuta. Nädalake ainult ju. Mm, voodi. Puhtus. Mõnus. Ta ise pidi tegelikult Christchurch'is elama, aga aeg ajalt ikka ööbib siin, sest töötab iga päev koos meiega. Küll mitte põllul, vaid kuuris. Või ma ei teagi, kuidas seda suurt hoiustamise ruumi täpselt kutsuda nüüd. Aga see selleks. Ja on tema meil umbes 73aastane. Tubli poiss!

Kartulid. Kas teate, et kartulitel on igast kujusid? Meil näiteks kutsutakse neid naljakate kujudega kartuleid „Teddy Bear“. Ja kõik Teddy Bear'id tuleb välja võtta. Mina kutsuks neid pigem piilupartideks või Miki Hiirteks. Aga naljakad on nad küll. Või pigem veidrad?

Ilm. Endiselt sajab meil. Uduvihma, aeg ajalt. Aga õnneks oleme natuke töötada ka saanud. Ehk siis esmaspäeval ja teisipäeval ja täna ka. Eelmine nädal töötasime ainult 22 tundi (ideaalis oleks 57 tundi). Aga ilma vastu ei saa. Ja lubab udu-, seenevihma ja muidu vihma ka selleks nädalaks. Aga sellegipoolest loodame veel 1,5h töötada ja siis kartulitele "Bye, bye!" öelda.

Ilmateatega lõpetamegi tänased uudised siit Ashburtoni McDonaldsist.
Järgmiste uudisteni! :)

Homesick.

Aegajalt tuleb mul koduigatsus peale. Enne pole nii väga olnud seda, ikka uus ja põven, aga täna. Täna on tugev. Selline vihmane ja udune hommik, uims. Tahaks oma kodus oma voodis ärgata. Tahaks presskannukohvi juua ja niisama passida (isegi kui täna ka vihma tõttu niisama passin). Tahaks emmega kinno minna ja sõbrannadega päikese käes jalutada ja mõnuleda. Tahaks mere äärde ja Kadrioru parki niisama ringi tuiama minna. Ja Mooniga laupäeva hommikul Balti Jaama turgu avastama minna. Ja tüdrukutega kohvikutes kohvitada ja niisama jutustada. Tahaks kodu kevadet ja linnulaulu ja esimesi päikesekiiri. Oi kui hea see oleks. Oma kodu, oma kohad, oma kõige kallimad inimesed. Aga ma ei kurb. Ja ma ei virise. Mul on siin ka hea, aga eks see koduigatsus tuleb ikka peale. Ja jälitab mind. Ja see on loomulik ja hea. :)

Aga nüüd  natuke pilte ka viimasest kuust. (kes veel Facebookis näinud pole):

Cook Strait (laevasõit 12.aprillil Wellingtonist lõuna saarele, mega mega ilus sõit oli)

http://www.facebook.com/media/set/?set=a.10150571069000085.684136.901970084&l=8f8c91c440

Ja viimaks siis ka LõunaSaar

http://www.facebook.com/media/set/?set=a.10150570859190085.684083.901970084&l=b4dd4400fe

Ongi tänaseks kõik. Saadan naeru & nalja siit vihmasest ja hallist Ashburtonist (mis muideks on Uus-Meremaa enesetappude listis esikohal, auch).

Olgem rõõmsad! =)

Kartulid siin ja kartulid seal.

Taaskord kirjutan kartulitest. Ja natuke ka oma tegemistest. Kartulid ümbritsevad mind endiselt ja tundub, et veel 2-3 nädalat. Kuna siin on olnud nii hull sadu, mis on põllud jube mudaseks ja töötamiskõlbmatuks teinud, siis saime pühade ajal kohe pikalt puhata (reede, pühapäev, esmaspäev, siin kõik punased pühad). Ja ka eile ning täna saime natuke vihma. Aga eelmine nädal oli see-eest väga mõnna. Hommikuti oli härmatis, maa oli valge, aknast nähtavad mäetipud lumised ja siis päeval oli nii sossu. Kohe nii sossu, et ma olin t-särgi väel. See oli mõnna! Selline sügis mulle meeldib, kohe väga :)

Eestlasele kohaselt nüüd ilmast siis räägitud. Järgmised teemad. Tööd olen ikka teinud. Nüüd seitse päeva järjest ja täna eile tundsingi mega väsimust juba. Mitte ei suutnud 18ni vastu pidada. Külm oli ja vihmane ja igati paha. Aga kuna täna pole veel põllule kutsutud, siis saab õnneks kosuda. Kamina ääres soojas kohvitass käes. Veel üks asi mis mulle siin meeldib :)

Lisaks kartulitele oleme ka natuke siin ringi sõitnud. Suurel reedel käisime matkamas sellisel mäel nagu Mt Somers ja siis sõitsime Rakaia Gorge'i, kus on ilusad vaated jõele. Püüan millalgi Facebooki pilte ka panna, lõuna saarest. See päev oli nii mõnus ja soe. Ärgates, mis oli tookord kell 12, sai õues sooja päikese käes kohvi juua. Vot see on ikka mõnus sügis! Oletan, et mingi 23 kraadi sooja oli sel päeval.

Ja siis üle-eelmisel pühade pühapäeval sõitsime ühe järve äärde, Lake Clearwater. Ka see päev oli mõnna mõnna ilm. Päike ja sossu, nagu suvi, aint tuuline. Terve tee järve äärde ja sealt veel edasi, tee lõpuni, oli mega mega ilusad vaated. Mägedest ümbritsetud. Ma ei saanud kaamerat hetkeski käest panna või pead pöörata. Ka Sõrmuste Isandat filmiti seal mägedes. Jaa, ilus on ka siin saarel. Ikka väga ilus. Mõlemal saarel. Ja ma pole veel lõuna saart väga näinudki. Tean, et mind ootab mega ilu ees. Seda ma tean.

Ja pühade-esmaspäev oli meil seenevihma päev. Siis passisime toas, vaatasime filme, soojendasime kamina ääres, sõime kartuliputru. Muud me siin ei söögi kui kartuleid. Tuleb ju see võimalus ära kasutada :D Ja porgandid on meil ka, lillad. No ja vahest lubame ikka pastat ka, kanaga, ja McDonaldsis burgsi ja jätti ;) ehhee.

Tööst veel niipalju, et nüüd töötame 8st 18ni, sest hommikul vara ja õhtul peale päikese loojumist on pinnas liiga niiske. Või midagi sellist. Ja aina rohkem väsinud ma olen. Raske on ikka hommikuti nii vara üles saada. Ja siis kui on vaba päev ja saab kaua magada, ärkan mina ikka mingi 6 üles. Vist juba harjunud sellega. Ja mõni õhtu lähen magama juba kell 21. Nagu vana inimene. Ja kuigi see töö pole alati just meelakkumine, on inimesed toredad, nalja saab palju ja eks see kõik on ikka ilusama ja toredama reisimise eesmärgil :)

Ka majas on juba mõnnam. Teeme ikka tuld kaminasse igal õhtul ja aeg ajalt mõnulen vannis ka. Ja veini joon ka. See on hea, väga hea. Püüan iga kord midagi uut osta. Kohalikke lõuna saare marke. Mõnna, eks? Avastamisrõõm. Ja hiired on meil endiselt juba liiga kodused siin. Hiirelõkse on meil nüüd 3. Mingi nädalake tagasi õnnestus üks ka kinni püüda. Porgandiga kusjuures. Hommikul oli nii kahju teate. Aga muidu on nad ikka kavalad ja targad siin. Küll paneme neile juustu, kurki, šokolaadi, suhkrut, mett, igale poole lõksu peale, aga ei midagist. Vot nii haritud hiired on siin.

A, kas ma rääkisin, et meil on telekas nüüd juba paar nädalat. Ma nii armastan ikka teleka heli. Kodune tunne kohe. Mulle meeldib. Saab kohalikke seriaale, uudiseid ja filme vaadata. Esmaspäeval on Meeleheitel koduperenaised ning Vennad ja Õed, teisipäeval kohalik seriaal Go Girls ja Off The Map ning kolmapäeval Cougar Down. Peale tööd õhtuti igav igatahes ei hakka ;)

Selline mu elu siin praegu ongi. Töö ja kartulid ja telekas ning vahest ka McDonalds ja internet. Ja teie mul seal, nautige aga imelist kevadet, linnalaulu, päikest ja väheseid riideid :)

vaade minu hetke-kodu-aknast

Cheers!