Kohalik põlisrahvas.

Natuke vist olen neist juba rääkinud ka ja eks mõned võib olla juba teavad isegi, aga kohalik põlisrahavas on siin siis Maorid. Söögist vist kirjutasin, eks. Väga pikalt ei hakka kirjutama (laenan wikipedia abi otseloomulikult), kes tahab, saab ise netist rohkem otsida ja pilte vaadata. Ajalugu on neil lühike, samas pikk kõige kirjutamiseks. Sõdasid on olnud palju põhiliselt inglastega, aga ka nende endi vahel. Olen käinud mitmes surnuaias ja maoride külades, mida nad kutsuvad Pa-ks ning mis asusid põhilised mägede otsas (strateegiliselt parimad kohad sõdimiseks) ning mis praegu on lissalt ilma asutuseta mäetipud supper vaadetega. Kohalike üldine arvamus neid on järgmine: tülikad, vägivaldsed ja tüütud, räpakasd ja tööl käia ei viitsi, teevad palju lapsi ja elavad siis riigi rahade peal. Endal mul nendega kokkupuude puudub, aga muidugi on ka toredaid ja edukaid nende seas. Muidugimõista. Tihtipeale on nad suuremad ja paksemad ning tumeda nahaga, tõmmud ütleks vist, ja mustad juuksed. Ja armastavad tätoveeringuid, nii kehadel kui näol. Naisedki kannavad lõupeal tätokaid. Tundub, et mida rohkem, seda uhkem. Tean, et ka osadel kuulsustel on nende tätoveeringud, nt laulajal Robbie Williamsil. Ja on nad väga maalähedased inimesed, kes usuvad hingedesse. Usk on neil tugev, oma ajalugu, omad tantsud, rituaalid, matmiskombed, kokkamisviis, toit jne.

Wiki kirjutab siis sedasi:

Maoorid on Uus-Meremaa põlisrahvas. Nad räägivad polüneesia keelte hulka kuuluvat maoori keelt. Nad saabusid Uus-Meremaale (maoori keeles Aotearoa) Polüneesia idaosast 12. sajandil. 1860ndate maoori sõdades olid maoorid sunnitud lõplikult alistuma Suurbritanniale. Maoorid kaotasid oma maa, nad haigestusid eurooplaste toodud haigustesse ja nende arv hakkas kahanema. 1960ndatel toimus maooride rahvuslik ärkamine. 2006. aasta rahvaloenduse andmeil oli maoorisid 565 329, neist 87 % elas Põhjasaarel. Maoorid on tuntud oma puu- ja luunikerduskunsti ning tätoveeringute poolest.

tervitusviis on neil siis ninade hõõrumine või lissalt vajutamine. Armas, eks! :)

Ja kuna Merit sõidab täna kaheks päevaks Aucklandi ja siis põhja saare põhja tippu (regiooni kutsutakse Northland'iks), siis ei kirjuta ma teile kahjuks nii 3-4 nädalat. Täpselt veel ei tea, kaua ma ära olen, sest lisaks on peale reisimist plaanis minna 9-20veebr mediteerima. Ja seal ei tohi ma 10 päeva ei rääkida, ei kirjutada, ei lugeda.. ei tohi SUHELDA! Ainult mina ja mu mõtted, ihu ja hing :) Põnev.

Siinkohal lõpetan ja soovin teile vahepeal pikka liugu! Emban ka.

Avastused.

Täna ma avastasin, et olen vanemaks jäänud. Isegi, kui tunne on kui 24.aastasel, siis kortse vaadates on näha, et jaa, Merit vananeb. Eks kindlasti päike aitab ka sellele kaasa. Uih. Aeg ajalt toas vaatan, et ma olen liiga pruun. Just käed, õlad ja selg. Sellepärast ma nüüd päikest väldingi. Eile tuli minu suust esimest korda välja selline lause: „Ma ei taha randa minna.“. Uskumatu, eks! :)

Lisaks avastasin, et ma ei saa oma tallaaluseid vist kunagi enam puhtaks. Siin käiakse palju paljajalu. Ja suht igal pool. Nii rannas, tänaval, supermarketites, bensukates kui ka söögikohtades. Ja mulle see komme väga meeldib! Kuigi, tuleb tõdeda, et ei rannas ega tänaval ma väga paljajalu käia ei saa, sest nii liiv kui asfalt lissalt kõrvetavad!!! Aga muidu on tore ja las need jalad siis olla mustad. Loodus ju :)

Mis mulle veel siin meeldib, on see, et WC-d on tasuta. Ja neid leiab enamvähem igal pool., nii tänavatel, rannas, parkides. Ja paber on ka alati olemas. Alati. Ja suht puhtad on enamus neist, ei haise ega midagi. See mulle meeldib, ei pea muretsema, kui palju vett juua.

A, üks sõna tuli veel meelde, mille kasutamist püüan koguaeg meeles pidada. Pardon. Ehk vabandust, mida saab siis kasutada, kui ei kuule ja tahad kordamist. Mida ma kasutan ikka tihti. :) Aga tavaliselt ütlen ma siis „sorry“, niiet jah, püüan end ringi harjutada ja olla nagu kohalik.

Praegu aga uute avastusteni!

Mina.

Minu kohalik silmarõõm.

Saagem tuttavaks, Reba (hääldub Riiba) - šokolaadipruun üliarmas musitajast kutsikas:

Ütleb head aega ja teeb limpsti üle põse! :)

Varahommik.

Kuna täna läks mul uni juba kell 6 ära, siis sain nautida ilusat päikesetõusu. Mi laiki! Jagan seda natuke ka teiega :)

 

 

 

Ja teile kallikestele, ilusat und!

Poliitsia.

Täna oli mul esimene kontakt kohaliku politseiga. Pandi puhuma. Niiöelda meie reid siis. Aga enne seda olime käinud Raglanis söömas ja Merit ühe siidri ära joonud. Ja kuigi siin on teatud promillid lubatud, tekkis mul ikkagi kohe paanika. Mul tekib alati paanika, isegi kui ma kaine olen. Pidin siis oma nime ütlema ja tahtsin seejärel puhuma hakata, aga politseinik tõmbas masina oopis ära. Siin tulebki ainult nimi öelda ja kõik. „Promill on 0“ Ja sellega asi lõppeski. Või siis mitte tegelikult. Auto suri sõitma hakates välja. Go blondiin! Siis vaatasin politseinikule otsa ja naeratasin. Ta kindlasti mõtles, et need eestlased on ikka üks imelik rahvas (küsis vahepeal, et kust ma päris olen) :)

Aga muidu sõitsime terve päev niisama mööda ilusat ranniku äärt siinsamas lähedalt. Sain taaskord metsikult ilusat vaadet nautida, mägesid ja ookeani, uh ja oma uut lahedat fotokat katsetada. Ujumas sai ka ikka käidud ja musta liiva peal peesitatud. Endiselt on see kõrvetavalt kuum, nii et plätudegagi on jubedalt kuum käia, kõrvetab tallaaluseid. Aga panen mõned pildid ka üles, tegin nats kunsti ja katsetasin erinevaid programme. 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kõiki teisi 200 pilti näete aga samalt aadressilt, mis eelmise postituse lõpus on.

Nüüd aga hommikukohvi jooma (või esialgu küll piima ootama) :)

Lehvitan!

Haige hing sai tervemaks.

Täna ma parandasin oma hinge natuke. Päris terveks ei saanud veel ja rahakott läks ka kergemaks, aga ilusad pildid on jälle nimekirjas ja panevad mu naeratama. Nimelt sain omale uue mänguasja :) Ilus ja läikiv ja must.

Kui aku täis saab, siis saab jälle uusi maid avastama hakata. Endiselt aga igatsen suurt musta Canonit ja loodan iga päev, et tal hing veel sisse tuleb. Ma ei anna alla!

Täna ostukeskustes olin ma tugev. Nii palju punaseid allahindluste silte ja nii palju väikeseid numbreid, et oleks hea meelega tormi jooksnud ja oma tuju tõstnud, aga ega see seljakotirändaja elu kerge pole, nii et enne kui uut tööd pole, pole ka materiaalset preemiat. Preemiaks on aga hoopis megailusad vaated, päike, ookean, liiv ja ilus elu! Ja see on kõige parem preemia üldse!

Mõnusat päeva teile, mina lähen nüüd muru niitma :)

Aasta uus endiselt Uuel Maal.

Merit on ellu ärganud. Taaskord võttis aega, et ma kirjutama hakkaks. Kuidagi ei ole hetkel seda soont ja aega. Ju asi selles, et nii palju tahaks ju kirjutada ja rääkida ja jagada ja kõiki 700 pilti näidata, mis vahepeal tehtud sai. Aga see läheks ikka liiga pikaks.

Aga lühidalt siis nii palju, et sai ringi sõidetud nädalake ja nüüd on saanud jälle niisama passitud. Aga Uus-Meremaa läheb aina ilusaks ja minu suu ahhetuseks aina suuremaks. Meri on ikka meeletult sinine ja need mäestikud ja maastikud, oeh oeh oeh. Mega. Käisin ära siis Coromandel poolsaarel, erinevates kohtades. Alustasin Mt Maunganuis, kus peesitasin 4 päeva rannas, võtsin uue aasta vahtvalt vast (panen teile ka video, mis küll 2.jaan tehtud), põletasin end muidugi päikese käes ära (siiani muideks väldin kõrvetava päikese käes olemist), sõitsin esimest korda boogie boardiga (tõlkida ei oska, näete pildilt), kõndisin Mounti mäe otsa ja lissalt nautisin seda vaadet ja ilu.

Pärast 4 päeva lösutamist liikusime edasi mööda lääne rannikud poolsaare tipu poole. Rannad läksid aina ilusamaks, liiv valgemaks ja silmad suuremaks. Päike ka kuumemaks :) Waihi, Whangamata, Tairua, Hot Water Beach (kus saab liiva sisse auku kaevates endale kuumavee vanni teha, mida ma kahjuks seekord teha ei saanud), Hahei, Otama (kus sai öö telgis veedetud), Opito (kus rannas päikese käes hommikusööki nautides 4 delfiini otsustasin inimesi lõbustada ja ka minu silmad särama panna), New Chum's Beach (mis kuulub maailma 20ne ilusama ranna hulka). Kuna sellesse puutumatusse randa saab ainult matkates, siis õnnestus blondil astuda vee all olevale kivile, mis oli muidugimõista libe, kukkuda jalg puruks ning käekott korra vett pillata, mille tagajärjel minu (või siis Matu tegelt) uhke uus Canoni kaamera enam ei tööta. Siiani paneb see südame valutama.. Lisaks õnnestus New Chum's rannast tagasi matkates ja surfipoistele teed andes kiviklibul libisedes samale kohale uuesti kukkuda. See 5.jaan oli üks ebaõnne päev. Jalg paraneb nüüd ilusasti, kaamera aga mitte. Nii palju ilusalt jäi sellepärast salvestama.. Hing on haige.

Hot Water Beach e kuuma vee rand, kus sai omale nn basseine liiva sisse kaevata ja siis seal mõnuleda

seal keskel hüppab delfiinike :)

New Chum's Beach

Aga teekond jätkus. Coromandel Town, Oamuru Bay, Waitete Bay, Colville jne mööda poolsaare idarannikut aga põhja poole, Carli sugulaste tuttavate maamajakesse, mis asub suht tipus. Vaated mööda rannikuäärt sõites olid taaskord hingematvad. Minu pisike Nokia telefon pidi üle 150 pildi tegema. Oli küll tubli, aga eks roheline ja sinine värv annavad ikka soovida. Ma pole vist elu sees nii nii sinist merd näinud. Wau.

Selles farmis olime kokku 3 päeva. Inimesi oli seal hulgi, kõik puhkamas. Kokku koos meiega u 15tk ja 2 koera ka. Lisaks käis 3 päeva jooksul läbi veel igasugust rahvast. Seal me siis lösutasime ja mõnulesime, sõime ja mina lugesin kõik kohalikud ajakirjad läbi, värskendasin end allikas ja pesin pead seal, mmmõnna, jalutasin maja ümber olevaid mägesid imetledes ringi, nautisin kivises rannas päikeseloojangut ning käisime poolsaare tipul matkamas (Fletcher Bay'st sai see alguse), kus nautisin taaskord megat meeegat vaadet ja üritasin seda kuidagi telefoniga jäädvustada. Ühesõnaga, sõnad saavad otsa seda kirjeldades. Üritasin kõike iga päev silmadega salvestada, ei tea kui kauaks ainult..

sellises maakohakeses me siis 3 päeva veetsime

esimest korda proovisin ka kammkarpe, tooreid kusjuures. nii nämmad ja magusad olid ;) ja jaa, nad liigutasid oma karbisuukesi just enne seda, kui nad katki kisti ja minuti pärast mulle suhu pandi.

Ja 7ndal jaanuaril siis sõitsime tagasi. Taaskord sai mega vaadet imetleda, erinevaid väikesi linnakesi uudistada ning ilusaid majasid passida :) Coromandeli poolsaare lääne ja ida rannik on täiesti erinev. Rannad ja maastik. Kui idas on need valge liivased ja mitte nii mägised, siis läänes paneb mägine ja kivine rannikuäär ahhetama. Ka põhja ja lõuna saar on maastiku poolest täiesti erinevad. Ootan juba seda avastamisrõõmu :)

Selline minu uus aasta on seni olnud. A, sünnipäev oli ju ka. Olen jälle vanem, aga tunne läheb aina nooremaks :) Ega polegi muud. Kogun ennast ja teen plaani järgmiseks avastusreisiks, seekord Northland ehk põhja saare kõige põhjapoolsem osa, mis asub minust umbes 700km kaugusel. Kaardilt vaadatuna tundub ikka väga lähedal olevat :) Panen plaanid paika ja anna siis teile ka teada. Hoidke pöialt, et see reis algaks nüüd ruttu ruttu!

9nda hommikul ja 10nda lõunal aitasin Carli piima testimisel. mina siis, lehmade vahel :))

Appi kui pikk postitus. Ise ei saanud arugi. Nüüd aga ruttu magama ma!

Ööd.

 ps: kui keegi pilte tahab näha, kõiki 700, siis näeb neid aadressilt

http://picasaweb.google.com/merith/Jaan11?authkey=Gv1sRgCKWzuo_z8aKMKA&feat=directlink
(kuna need sorteerimata, siis kindlasti korduvad mingid vaated ja lõpupoole on telefoniga tehtud piltide kvaliteet ja värv halb, aga pildid sellegipoolest)

Kohalik släng.

Pooleteise kuuga olen siin kohapeal muidugi oma ingliskeelset sõnavara täiendanud ja uut huvitavat juurde õppinud. Kui tihtipeale on lissalt nii, et mingi sõna ei tule meelde ja siis püüad pika loo selle sõna kirjeldamiseks maha rääkida, siis on ka neid sõnu, mida ma tõesti kuulen esimest korda. Tean, et ka ameeriklased ja britid ei kasuta neid sõnu tihtipeale ning mõnede puhul tuleb ka neilgi suur küsimärk silme ette.

Näiteks siis:
jandals ehk plätud
cutlery ehk söögiriistad
siblings ehk õde-vend
boot ehk autokapott
bush ehk mets

Neid sõnu on veel, aga hetkel ei tule rohkem meelde. Palju kasutatakse ka igasuguseid lühendeid, niiet tihti teen oma totu näo pähe, sest mai saa mõhkugi aru. Nt sav ehk sauvignon blanc (valge veini sort), veges ehk vegetables (juurviljad) jne.

Lisaks kaustatakse siis sõna think (mõtlema, arvama) asemel sõna reckon. Ka mina olen selle nüüdseks omandanud. Eks ikka tuleb think aeg ajalt suust välja, aga püüan vähemalt. Iga teine sõna on neil „yeah (hääldub jee)“ või „eh“ (tavaliselt lausete/sõnade lõpus a'la mõttega „nõustud, eks!“). Ka mina püüan seda teed minna, kuigi tihtipeale tuleb mul hoopis suust välja „Mhmm või mhhh“ :) Ühesõnaga, eks ajapikku tuleb neid sõnu juurde, jäävad meelde ja võtad kasutusse.

Lisaks on siis maoride keel, mida ma muidugi ei oska. Tean, et Wai on vesi. Aga vähemalt hääldan õigesti, kuna hääldus sarnaneb eesti omaga ehk häälda nii nagu loed. :)

Pean jagama veel üht huvitavat uudist, mis tänases lehes mulle vastu vaatas. Nimelt on Hamiltonis avatud uus baar-klubi, mis on mõeldud swingers'itele ehk siis paarivahetus ehk siis paarid, kes tahavad proovida seksuaalset kontakti teise või teiste paaridega. Lissalt huvitav, et neile paaridele on spetsiaalselt loodud legaalne avalik koht a mis on veel ülerahvastatud nii noorte kui vanemate paaride poole!! Aga see siis selleks.

Praegu said sõnad puu all istudes otsa.. Lõpp.