Täna oli mul esimene kontakt kohaliku politseiga. Pandi puhuma. Niiöelda meie reid siis. Aga enne seda olime käinud Raglanis söömas ja Merit ühe siidri ära joonud. Ja kuigi siin on teatud promillid lubatud, tekkis mul ikkagi kohe paanika. Mul tekib alati paanika, isegi kui ma kaine olen. Pidin siis oma nime ütlema ja tahtsin seejärel puhuma hakata, aga politseinik tõmbas masina oopis ära. Siin tulebki ainult nimi öelda ja kõik. „Promill on 0“ Ja sellega asi lõppeski. Või siis mitte tegelikult. Auto suri sõitma hakates välja. Go blondiin! Siis vaatasin politseinikule otsa ja naeratasin. Ta kindlasti mõtles, et need eestlased on ikka üks imelik rahvas (küsis vahepeal, et kust ma päris olen) :)
Aga muidu sõitsime terve päev niisama mööda ilusat ranniku äärt siinsamas lähedalt. Sain taaskord metsikult ilusat vaadet nautida, mägesid ja ookeani, uh ja oma uut lahedat fotokat katsetada. Ujumas sai ka ikka käidud ja musta liiva peal peesitatud. Endiselt on see kõrvetavalt kuum, nii et plätudegagi on jubedalt kuum käia, kõrvetab tallaaluseid. Aga panen mõned pildid ka üles, tegin nats kunsti ja katsetasin erinevaid programme.
Kõiki teisi 200 pilti näete aga samalt aadressilt, mis eelmise postituse lõpus on.
Nüüd aga hommikukohvi jooma (või esialgu küll piima ootama) :)
Lehvitan!
Nii ilusad pildid, kallis.
ReplyDelete