Wednesday, June 29

Endine.

Elu veinide ja viinamarjade vahel on endiselt muutusteta. Töö on endiselt sama. Käed ikka valutavad. Ei ole sellega veel mitte ära harjunud. Ilmad on samad. Kord soojem, kord külmem. Kord päike, kord vihm. Isegi maavärina järeltõukeid saab tunda. Eelmise teisipäeva õhtul, mingi 22:30 ajal oli 5.3magnetuudine maavärin. Uh. Seda tundsin mina ainukesena. Voodis taakord värises, palju. Õnneks me siiski piisavalt kaugel sellest kõigest. Aga Christchurchis oli terve 24h jooksul 23 järetõuget. Vaene linn ja vaesed inimesed. Paljud äärelinnad on nüüd ka evakueeritud. Endiselt, kurb.

Aga natuke vaheldust oleme ka saanud. Laupäeval käisime ühe kohaliku mäe otsa ronimas. Mt Cass. Kuigi ronimine oli kerge ja üldse mitte kõrge, olin mina siiski läbi nagu lätiraha. Sai ju reedele kaua üleval oldud ja natuke pidutsetud ja nii need unetunnid lühikeseks jäidki. Kõik annab tunda. Aga vaade oli ilus ja keha oli tänulik :)

Cass mägi - Cris, David, Mathieu, mina ja Lisandro
Pühapäev käisime Christchurchis. Niisama, turgudel, poes, pubis õlut joomas ja frikasid söömas ja lissalt, vaheldust saamas. Chill päev oli. Ja täna käisime meie tänaval ühes veiniistanduses veini testimas. Mõnus. Meil täna vaba, sest eile öösel ja veel varahommikul sadas kohutavalt vihma ja tuul viis peaaegu katuse ära. Kuigi nüüd ilus ja päikseline, ei tööta me täna mitte.

Nüüd aga naudime vaba päeva edasi :)

Thursday, June 23

Kokkamine.


Oi oi kui tore on siin küpsetada ja kokata. Ahi on parim leiutis ever! Kõige kuumem asi meie majas on LEIB. Kutsume siin oma maja „Bread makers house!“. Esimese leiva tegi David. Pildil on näha ka, kui mõnna see välja näeb. Ka teise tegi David. See taigna sõtkumine on ikka jube töö ja kuna minu randmed ja käed tööst valutavad, siis peab tema seda tegema. Leiva lõhn on nii hea. Ja lisaks on veel jube hea seda tööle lõunaks võtta, mitte jamasid poe leibu süüa. Nämm nämm. Tegelikult tahaks rukkileiba, et juuretist teha. Rukkileib on ikka rukkileib :)
David ja Lisandro köögis meisterdamas
esimene leivake, peale kerkimist
Lisaks õpime siin igast uusi huvitavaid retsepte. Meil üks prantsuse poistest ja brasiilia kutt teevad ikka nämmasid asju. Rääkimata muidugi India poisist, kes teeb nii keelt allaviivaid vürtsikaid toite. Neist kõigest ei saa kunagi küll. Meeled töötavad ikka kogu aeg siin :) No näiteks kana maisiga, hispaania tortillad, prantsuse kartulipuder hakklihaga ahjus, riis vürtsikate ubadega jne jne. Nii et ka mina üritan siin uusi asju proovida, kuigi eks vanad lemmikud on ka ikka menüüd. Frikadellisupp näiteks. Esimest korda tegin ja isegi frikadellid tegin ise. Ja muidugi oma lemmikut teen ka - hakklihakastet. Kartulipuder on endiselt meie suur sõber. Ja röstitud ahjukartul-porgand ka. Need on suured sõbrad meil kõik. Rääkimata pizzast ja muust heast paremast.

Üks suur sõber on veel – juustukook. Davidile maitseb see väga. Ta üldse on väga suur magusa ja söögi sõber, mis mulle meeldib. Niiet igast koogid ja küpsised on mu mõtteis. Kuigi ma püüan neid mitte väga tihti teha, on igast koogid ja magusad igati vajalikud siin, talv on ja töö ka suht füüsiline, niiet jah.. ;)

Nüüd aga lähen banaanikookosekoogi retsepti otsima, isutab teine :)
Tsutsufrei!

Tuesday, June 21

Töö.

Töö on raske. Ja siis on kerge. Kord on palav, kord on külm. Kord on igav, ja siis jälle oka. Hetkel sisaldab meie töö lisaks oksade lõikamisele/puhastamisele ja sidumisele nende väljatõmbamist traatide vahelt. Mis on nii raske. Alguses väiksemate puude puhul oli kerge. Siuh ja viuh. Nüüd, vanemate puhul, raske raske. Võtab ikka naha märjaks ja kurgu kuivaks. Ja kõik lihased valutavad. Jõudu läheb palju vaja, sest oksad põimuvad kokku ja püüa neid 2 meetriseid oksi siis traatide vahelt välja tõmmata. Tüütu! Positiivsuse poolelt on see, et saab midagi füüsilist tehtud. Isegi kann valutab, ehhe. Aga tegelikult on ikka jube kurnatus iga õhtu ja valu kõigis lihastes. Ja magama lähen juba kell 21.

sellised näevad need välja enne oksade välja tõmbamist, isegi hullemad tegelt
ja selliseks me siin kaks oksa seome
kaks Davidi töötamas
Eriti kannatavad käed, just randmed, sõrmed, peopesa. Musklid, mille olemasolust mul aimugi ei olnud, valutavad. No näiteks need sõrmede vahel. Uh. Ja veresooned on suured. Endiselt ärkan öösiti üles, sest parem käsi on nii nii valus ja surnud. Püüan liigutada ja ringe teha, aga teeb haiget. See kõik tuleb pidevast lõikamisest ja sidumisest. Aga me teeme harjutusi ja soojendust ka. Mis vist ei aita.. A võib olla aitab ka, ma ei tea. Lissalt loodan, et käed selle tegevusega varsti ära harjuvad ja ma normaalselt jälle olla saan.

Ilm. See meie tööd ei mõjuta. Kui tahame, võime ka vihmaga töötada. Seda üks reede ka tegime. Mitte küll 8h, aga 6,5h tuli ära. Päris märjaks sai. Ja vihaseks ajas. Aga kuna teised töötasid edasi, siis ei saanud ka mina omaeti alla ei anda. Igatahes, töö läheb kiiremalt, sest vihm on paha, aga ega väga seda enam teha ei tahaks.

Palju mõnusam on kui päike paistab. Nii sossu ja hia. Isegi nägu on jumekaks saanud :) Ainuke väike miinus päikesega on see, et hommikud on külmad ja härmas. Niiet viinamarjaoksad on jääs ja nii ka minu sõrmed. Aga siduda tuleb ikka. Ja seda ma ka teen. Ja päikese pärast kannatan ära!

Seekord töö uudised lõppevad.
Lehvitaks, aga valus on :D

Monday, June 20

Nädalavahetused.


Nädalavahetused on mõnusad. Saab kaua magada ja lissalt uimada ja mittekuimidagi teha. Või siis teinekord end ületada ja tegus olla.

Eelkõige kasutame ära õhtuid siin. Eriti reede ja laupäevaõhtuid, kui me kõik koos kokkame ja niisama reläksime. Mõnikord on peod valjemad ja pikemad, mõnikord vaiksemad ja lühemad. Raske nädal seljataga annab kontides ja silmades ikka tugevalt tunda ja voodi kutsub juba kell 23. Ükskord juba kell 20.. :) Eelmine nädalavahetus oligi meil väga vahva. Alustasime juba neljapäeval, täiskuuga. Tegime lõket, nautisime veini ja prantsuse kuttide cookisid. Tahtsime jõuda juba pool 18 randa, et näha täiskuu tõusmist mere tagant, aga jäime natuke hiljaks ja oligi natuke tõusnud. Aga ülejäänud tõusu nägime ära. Jätkasime seda tava reedel. Siis oli küll kahjuks pilves ja kuu tuli välja alles 22 ajal, aga lõke oli vägev ja seltskond-söök-jook parimad. Brasiilia kutt tegi megahead liha grillil, lisaks vürtsikas riis, kusskuss, lõkkekartulid, sibul ja vahukommid. Ja lissalt mõnus.

 
 

Laupäeval aga käisime turul. Juba kell 9 hommikul. Saime õuna ja kapsast, salatit ja lillkapsast. Kohalik väike turuke on, aga päris vahva. Ja siis pealelõunat käisime veini maitsmas. Pegasus Bay veiniistanduses. Ja kuna me töötame Mud House'is, siis saame veinitestimisi tasuta teha. Kas pole tore? ;) Koht oli ilus ja mõned veinid ikka väga head. Ei jõua järgmist ära oodata!

Hispaania tüdruk Cris, mina, David ja brasiilia kutt Lisandro
Aga eile olime tegusad. Sõitsime 130km põhja, Kaikourasse mereande püüdma. Pauasid nimelt. Vapramad ja tugevamad läksid külma külma vette. Mina muidugi mitte. Olen veic tõbine siin ja eks ma kardan ju seda külma tegelt (a) Aga poisid olid tublid, 2 saksa tüdrukud ka üllatasid ja nii me saimegi 9 pauat. Tegelt on seda vähe, sest tavaliselt käib asi kiirelt ja 10tk inimese kohta on iisi. Aga vesi oli sogane ja nii oligi raske. Aga ettevõtmine oli tore ja nalja sai palju.

David valmistumas külma vette minekuks
David ja lendav paua
 
niimoodi nad seal vee all kivist kinni hoiavad ja elavad

Nüüd aga ootan juba järgmist nädalavahetust, sest tundub, et unepuudus on endiselt ning reedel saame püütud pauasid süüa, kuna siis on saksa tüdrukute ärasaatmispidu.

Praegu aga ütles sauh ja soovin ikka mõnusat suve nautimist teile! Saatke mulle ka natuke sooja :)
Kallid.

Thursday, June 16

Maavärinad ja järeltõuked.

Maavärinad külastavad meid endiselt. Kuigi oleme nüüd Christchursist kaugemal, u60km, ei päästa see meid maavärinaid tundmast. Nüüd olengi ka ise neid mõned korrad tunda saanud.

Esimest korda juhtus see kuninganna sünnipäeval e 6.juunil. Lösutasin niisama keskpäeval voodis (ehk siis põrandal olevatel madratsitel) kui äkki tundsin, kuidas madradsid justkui paremal, vasakule, paremal, vasakule liiguvad. Mõtlesin, et hmm, mis see olla võiks. Äkki maavärin? Aga kuna keegi teine ei reageerinud, siis sinna see jäigi. Kuni paar päeva hiljem saind teada, et see oli natuke üle 5-magnituudine maavärin.

Teine kord juhtus see tööl. Sel esmaspäeval. Ehk siis nädal aega hiljem. Lõunatasime kõik koos, kui kella 13 ajal üks poiss küsis: „Tundsite, maavärin oli just?“. Kes tundis, kes mitte. Mina ei tundunud. Egas midagi, läksin tööle tagasi. Umbes 14 ajal aga tundsin, kuidas jalge all maa jube imelikult väristas. Käis justkui edasi-tagasi, edasi-tagasi. Tunne oli suht sama, kui suur veoauto või kaubarong mööda sõidab. Ja hiljem ülemus tuli ja ütles, et see oli 6-magnituudine maavärin. Ma ei tea, kas need ka täpselt Christchurchis olid, või lissalt käis sealt läbi, aga tugev oli küll. Uh ütleks. See suurus ja tugevus pani ikka mõtlema. Kuigi, kui aus olla, siis ega mina seda päris tõsidusega võtta ei oska. Ei tule hirm peale. Aga ega enne ei oskagi karta, kui ise midagi päriselt läbi pole elanud.

Emme muidugi kohe helistas ja muretses, aga ärge muretsege, eks. Kõik on korras ja majas olid kõik asjad omal kohal. Hea et tööl, viinamarjapõõsaste vahel oline. Samal öösel oli aga Christchurchis järeltõuge, mis lõi kanalisatsiooni sassi, niiet palju tänavad on vee all. Lisaks sai ka u 80 ehitist kannatada ning tuleb maatasa teha. Inimestest on kahju. Palju endiselt lahkuvad. Järeltõukeid on ikka liiga palju ja kogu aeg neid tunda, hirmutab ikka jubedalt. Eriti veel öösel. Ma vist ei magaks silmatäitki.

Lehes siin vahepeal kirjutas, et Uus-Meremaad tabab järgmise aasta jooksul uus suur maavärin, aga kus, millal jne, keegi ei tea. Ja ega tegelikult saa ju teada ka seda, kas üldse tabab. Emake loodus teeb täpselt seda, mida tahab.

A, ja kuna Katu küsis aadressi, mis mul järgmised kuud on, siis saab selleks olema Mud House aadressi ja sealt ma saan siis oma saadetised kätte :) Lissalt andke mulle teada, millal postitasite, siis saan nad kurssi viia.

The Mud House Winery

Merit Hein 
780 Glasnevin Road
Glasnevin
Canterbury 7483
New Zealand 

Lõpetan siis.
PS: Ärge päikesekreemi ikka unustage! :)

Sunday, June 12

Mud House.

See on koht, kus Merit ja David järgmised 2-2,5 kuud töötavad ja oma talve veedavad. Mud House on üks suurimaid veiniettevõtteid. Ja neil on istandused Blenheimis ja Waiparas, võib olla kuskil veel. Meie oleme siin Waiparas. Jäime siia paikseks. See on Christchurchist u 60km kaugusel, põhja poole. Ja see regioon ongi tuntud just veinide poolest, eriti Pinot Gris. Mis, tuleb tõdeda, on päris hea. Reedel oligi meil ühe meie ülevaataja-ülemuse juures pidu ja sai kohalikke veine proovitud. Mud House veinid pole just kõige paremad, sest siin pigem kvantiteet kui kvaliteet loeb, niiet me püüame hakata väiksemates istandustes veine testimas käima. Ja kuna me töötame Mud House's, on meile proovimised tasuta. Jei! :)

Elame töötajatele mõeldud majas koos kahe prantsuse (Alex, Matthew)ja ühe brasiilia kuti (Lisandro) ning hispaania tüdrukuga (Cristina). Kõik on seljakotireisijad, nagu meiegi. Aga, erinevalt meist, on enamus suured veinihuvilised. No ma olen ka, joomise mõtted. Ja eks ma ikka kogu aeg püüan rohkem ka nende tegemise jm kohta teada saada, aga ega ma neist viinamarjasortidest ja aastatest väga ei tea. Aga nemad siin teavad. Koostis, sort, viljakus, aasta, tegemine, maitsmine jne. Huvitan, olen palju targemaks juba saanud.

Töö iseenesest on kerge. On rida viinamarjataimi, nagu piltidel ka näha, ja meie ülesanne on kaks oksa üleliigsetest ududest ja oksakestest puhastada, lühemaks lõigata ja traatide külge siduda. Ja nii iga päev järgmised paar kuud. Esimene nädal on läbi ja täitsa okei oli. 8h läks mõnipäev kohe nii kiirelt. Aga eks see aeg jääb mingil hetkel ka seisma ja siis tegib igav ja rutiin. Ja oi, parem käsi valutab. Lõikamisest. Ei saa kirjutadagi, tunned, kuidas närvid liiguvad ja valu teevad. Loodame, et käsi sellega varsti ikka ära harjub. Ja loodame, et muskel liiga suureks ei kasva. Muidu olen nagu macho ju.

sellises kohas me elame ja töötame nüüd




üks kord kuus teeme trenni ka ;D


Mis mulle meeldib. Meeldib see, et on soe kodu talveks olemas. Meeldib, et saab küpsetada, leiba teha, kohvi nautida ja lissalt mõnusalt olla. Meeldib, et on teisi meiesuguseid rändureid, kellega saab igast asju ette võtta ja muljeid jagada. Meeldib, et saab raha teenida ja siis kevadel mõnusalt ringi trippida.

Tänaseks veini-Merka aga lõpetab ja soovib teile kuuma ja päikselise suve jätku! :)

Saturday, June 4

Hanmer Springs.

Üks osa plaanist on nüüd paika pidanud. Jõudsime neljapäeval ikka ilusasti Hanmer Springi kohale. Küll mõningase hilinemisega, aga siiski kohale me siia jõudsime. Ja nagu näete, oleme siiani siin. Mis tähendab, et osa plaanidest on juba muutunud ja Kaikourasse me ei jõua. Miks? Sest me tahtsime lühe mäe otsa ronida ja neljapäeval ei olnud selleks aega. Ja mõtlesime ka mitte kiirustada. Nii me siis ronisime neljapäeval ühe pisema künka otsa, Conical Hill ja nautisime sealset vaadet. Pärast jalutasime nats suusakülakeses ringi ja nii see päev oligi, rahulik. Aga reedel hakkasime juba 10st Mt Isobeli otsa ronima. 1319m kõrge. Ja võttis aega, koos puhkepauside, pildistamiste ja poole tunnise lõunaga 5h. Natuke raske oli ka, muidugi, hing tahtis aeg ajalt välja hüpata, aga hakkama ma sain. Isegi David ütles, et on minu üle uhke. Ma ise olin ka! :) Ja see ronimine oli seda väärt. Megad megad vaated. Nii külakesele kui ümbritsevatele lõpututele mägedele. Olekski võinud sinna istuma jääda, kui külm poleks hakanud. Siin mägede vahel on nüüd päris krõbe. Muidugi mitte krõbe meie mõistes, aga ikkagi jahe. Ja püüan millalgi facebooki kõik need megad pildid ka üles panna.

Conical Hill
 
algas meie ronimine Mt Isobeli tippu

jeee, tipus!!! :)
vaade poole mäe.
Oi, ja õhtul käisime siis "hot pools'ides". Ligunesime erinevates kuumades basseinides kokku 3,5h. Uh. Aga vähemalt oli soe, sest väljas oli ju nii külm. Ja need basseinid olid muidugi kõik õues. Mõnusss.

Nüüd aga asume teele tagasi lõuna poole natuke. Ja eks ma annan teada, kui üks kindel otsus meil tehtud. Hoian teid ikka kursis oma elukesega siin! ;)

Seniks aga nautige suve ja kuumust! :)
Merka.

Wednesday, June 1

Lähitulevik.


Lähitulevik näeb välja selline, et homme jätame tomatite ja taanlastega hüvasti ning lahkume Rangiorast. Tuleb mainida, et siin on arvatust toredam olnud. Taanlased on viimastel päevadel lahkemaks ja sõbralikumaks muutunud. Ei tea kas see tuleb sellest, et nad harjusid meiega rohkem ära ja nägid, et me töökad ja vahvad noored ning normaalsed inimesed, igatahes, polegi enam hullu. Ja mägede otsa sai ka ronitud ning natuke treenitud ja ilusaid vaateid nauditud. Isegi täna, niiet supper tulemus minu kohta. Ja väga väärt.

Aga homme siis sõidame põhja poole. Esialgu Hanmer Springs, mis on tuntud „hot pools“ e kuumaveebasseinide poolest. Minu lonely planet kirjutab, et see ainuke Euroopa-stiilis spa. Jube palju raha on ka selle alla pandud. Peab ju üle vaata ja end kosutama. Enne seda plaanime ka ühe kõrge mäe otsa ronida. Ja siis mõnulema.

Peale seda, kas neljapäeva õhtul või reede hommikul sõidame Kaikourasse. Ikka põhja poole. See linnake on tuntud delfiinide ja vaalade tuuride poolest. Seal on nende nägemise protsent kõige kõrgem. Ja delfiinidega saab ujuda ka! Mina kohe kindlasti tahan seda teha, aga suvel äkki, kui vesi jube soojem on. Mm, delfiinidega koos ujumine, mõnna! Seekord lähme sinna lihtsalt jalutama, poolsaare tippu, 3-4tundi, kus võib näha ka hülgeid.

Reedel peale hülgete pildistamist liigume Blenheimile lähemale ja üritame telkida ühes megailusas kohas, kus ööbisime ka teisel ööl pärast lõunasaarele jõudmist. Ilus rand, mäed ümberringi, mega päikesetõus ja tähistaevas. Ühesõnaga, eks vaatame, mis sellest välja tuleb, kui miinuskraadid on.. :)

Ja laupäeval jõuamegi Blenheimi, kus seame end seljakotirändurite hostelisse sisse ja puhkame natuke, sest esmaspäeval alustame juba raske tööga. Aga see kõik võib veel muutuda. Nagu alati. Tundub, et mu plaanid kohe tahavad muutuda. Aga kui kõik läheb nii nagu siin kirjas, no siis on ka tore ju :)

Praegu kallistan ja jään ootama, et mõned teist üles ärkaks ja minuga tsättima tuleks! ;)