Bye bye, spuds!

Ja ongi saabunud aeg jätta hüvasti kartulitega! Ja oi kui tore see on. Kuidagi pikaks on see aeg siin läinud. Ja tüütuks muutunud. Iga päev 10h kartuleid vaadata. Silmad tolmu täis, näpuotsad valusad, selg kange. Tuleb edasi liikuda. Edasi avastama kõike seda, mida Uus-Meremaal mulle pakkuda on.

Täna. Täna oli viimane tööpäev. Kella 8st 10:15ni. Ja oligi kõik. Väike piknik põllul mõnusa sooja päikese käes. Viimased jutuajamised ja naljad. Ja bye bye. Kergendus on. David on juba 3 nädalat tahtnud ära minna. Minul on natuke kurb ka. Ikka saad inimestega lähedasemaks, ja siis tuleb jälle minna. Aga õnneks ei pea üksi minema.

Tahtsin veel töökaaslastest rääkida. Mul siin juba igav ei hakanud. Nad on nii naljakad ikka. Ja mina ka muidugi. Saan isegi oma sarkastilisi nalju teha. Ja nad naeravad nende peale! Yay ;)) Ülemus Jim on ka päris naljakas ja ka tema kulul saab ikka neid nalju tehtud. Küll me teda kiusame ja heasmõttes mõnitame. Teine, keda palju kiusatub saab, on James. Üks 23a geipoiss. Tema kallal on ka mõnus võtta :) Neljapäeval oligi üks jube suur naerupäev. Ma oleks vahepeal lausa püksi teinud. Naljatasime ja pildistasime ja tegin oma ülemusest vidoe ka, kus ta tõsiselt traktoritest ja tööst räägib ja kus mina lissalt ei suuda naeru kinni hoida :) Tore oli.

Helen, Angie, Mike, David, mina ja orintsess James eesreas

Aga kolmapäeval juhtus nii, et Merit sai populaarseks. Eks ma vist olin juba enne ka ma arvan, aga sel päeval tõi üks 22a inglise kutt, Tim, mulle šokolaadikoogi. Mm, nämm oli. Eks kommenteeriti ka ikka. Ja siis mingi tunni pärast tuli üks rekkajuht Paul, tema on mingi 40 kanti, ja tõi mulle takeaway kohvi. Oi, see oli kummaline. Ja naljakas samal ajal. Pausi ajal tuli Jim oma traktorist välja ja küsis kõigi käest, et kas nemad ka kohvi said?!? Ja ise irvitas. Et siis selline päev oli siin. Nagu Tim minu eestlase kohta ütles: "one of the kind".

Uued hüüdnimed olen ka omale siin saanud. James kutsus mind alguses Merin'iks. Siis üks vanem traktorijuht arvas, et mu nimi võiks Meredith olla. Ja kartulipõldude omaniku Alani jaoks olen ma Merilin. Lisaks arvas ta, et olen 22aastane. Seda arvavad ka kõik teised siin. Ei kurda selle üle kohe teps mitte :) Mi laiki!

Pühapäevani oleme veel Alani majas, naudime pikki hommikuid, koristame, pakime ja siis liigume edasi. Tee viib meid nüüd Rangiora'sse, mis asub umbes 30km kaugusel Christchurch'ist. Seal me teeme wwoofingut ühes ponifarmis. Nii nädalakese. Oi, ja esimest korda saab siis ka Christchurchi näha. Võib olla juba homme, sest lubab ilusat ilma ja 17 kraadi sooja ja ega meil muud tarka teha ka pole. See saab kindlasti põnev kogumus olema. Nii ilus ja kõigile alati meeldiv Christchurch on nüüd hoopist teist nägu. Põnev ja kurb, teistsugune.

Nüüd aga naudin edasi meie ilusat sooja sügist ja olen lissalt õnnelik. Olge teie ka! Kallistan.