Taanlased ja tomatid.

Mina ja David oleme nüüd tomatikeerisesse tõmmatud. Jajaa, just nii ongi. Oleme nüüd lõpuks omadega Rangiorasse jõudnud. Võttis küll ainult 4 päeva aega. Ainult 4 päeva CHC äärelinna Hornby McDonaldsit. Aga kohale me jõudsime. Ja mitte ponifarmi, nagu alguses plaanitud, vaid hoopis tomatite juurde. Miski jõud meid siia tõmbas. Ei tea mis jõud ja miks, aga ju see on taaskord millekski vajalik. Et siis „Ei“ ponidele ja „Jah“ tomatitele.

Kuna tomatid aga enam vilju ei anna, siis meie ülesanne on hoopis suure kasvuhoone puhastamine. Tassime kõrvitsaid ühest kasvuhoonest teise. Kuhjame tomatikotid püramiidina kastide sisse. Tassime neid raskeid kotte kärudega. See on natuke raske, aga muskel vähemalt kasvab. See loeb ju! Ja siis lõikame veel tomatipealsed juure lähedalt katki. Ja vahelduseks korjame ube ka. Jaa, neid veel tuleb. Süüa saab hästi ja muidugi on kohvi olemas. Ma muutun iga päevaga aina suuremaks sõltlaseks. No ja dušš, telekas ja voodi on juba liigne luksus. Enam ei pea autos magama või õues vihma käes olema. Jupiii, ihhhiii. Aga taanlased ise, keskealine paar, on natuke totrad. Esiteks on nad igavad. Teiseks tahavad nad, et me jube palju tööd teeks - 6h päevas. Muidu wwoofides on tavaks 4-5h päevas. Ja siis ei anna nad meile kraanikausis sooja vett. Ütleks, et liiga liiga kokkuhoidlikud. A noh, mis seal siis ikka.

jajaa, just selline ma siin igapäev välja näengi :)

need ongi need rasked tomatikotid, uh.

Oi, ja mis veel. Merit sai kolmapäeval paki. Jaa, pakikese. Emmelt. Mmm, mis kõik head-paremat seal oli. Seal oli Jassi seemneleib ja 2 Fazeri musta seemneleiba. 3 leiba kokku!! Nämmnämm. Ja mis veel. Kommid. Oi kui palju komme ma nüüd sain. Pilveke, kaseke, oravake, tiramisu praline, pähklipraline. Ei jätku sõnu tunnete kirjeldamiseks. Ma hõljun siin pilvede peal :) Vut see on luksus. Teiselpool maakera süüa Eesti oma seemneleiba ja komme. Aitäh, kallis emme! Oi, ja Elisa sim-kaart on mul ka nüüd jälle olemas, nii et messige aga julgelt ;)

Vihma-päikest ja vikerkaari!