Käisin mina siin kuu aega ringi trippimas. Northlandis. Uus-Meremaa põhja saare põhja osa. Mega ilus. Mega mega mega ilus on kõige põhjam osa. Kaks kõrvutiolevat poolsaart, mis avaldasid mulle kohutavalt suurt mõju. Aotearoa poolsaar koos Cape Reinga'ga ning Karikari poolsaar. (maoorikeelset nime Aotearoa kasutatakse ka Uus-Meremaa enda kohta ning see tähendab "Pika Valge Pilve Maa"). Hingematvalt ilusad kohad. Võimas tunne oli seal olla. Just Cape Reingal. Rahu ja vaikus. Võimas. Mäed. Ookean ja meri. Vaikne ookean ja Tasmani meri. Saavad kokku. Lained. Päike. Võimas.
Alustasin oma trippimist siis 18.jaanuaril. Tunne on nagu oleks see olnud sajandeid tagasi :) Olin paar päeva Aucklandis (kohalik pealinn) Carli onu Chrisi pere juures. Tema naine Bridget ja tütar Grace viisid mind shoppama. Käisime butiikides ja ostukeskustes. Vahelduseks oli väga mõnus end jälle linnavurlena tunda. Ja nende juures tundsin end kui kodus. Väga armsad inimesed.
20ndal istusin bussi ja sõitsin siis Northlandi. Kogu maastik seal jättis mulle sügava mulje ja pilku ma ei tõstnud terve tee. Esimene peatuspunkt oli Kerikeri. Väike linnake seal. Aucklandist u 250km ja veic üle 4h sõitu. Cape Reignasse Aucklandist on aga 8h sõitu ja 436km. Hullud vahemaad ikka. Kerikeris olin 2 päeva. Seal väga erilist midagi ei olnud. Tibutas ka. Jalutasin veic ringi ja passisin niisama. 22.jaan sain aga kokku ühe blondi 21.aastase Hollandi tüdrukuga, kellel oli auto, punane Nissa ning kellega me järgmised 2 nädalat koos wwoofisime ja ringi sõitsime ning kohalikku ilu nautisime. Temast sai minu sõbranna ja seltsiline ja jutuvada kuulaja :)
Ja alustasime wwoofingut. See on selline tore üritus, kus kohalike orgaanilised kas siis farmid, kohvikud, keskused pakuvad vastutasuks töö eest süüa ja elamist. Ehk siis teed 4-5h päevas tööd ja saad voodikoha ning 3 korda päevas süüa. Mis on minu arust ideaalne. Lisaks kohtud kohalikega, saad kõige paremini kohalikust elustolust teada ning õppida rohkem orgaanilisest ja säästlikust elustiilist. Lisaks saab seda teha ka Austraalias nt ja mujalgi maailmas. Väga mõnus asi on taaskord avastatud.
Minu esimene koht oli Waimamaku. Dorothy & Mike. Väga armsad ja toredad inimesed. Haritud, targad ja mõnusa huumoriga. Ja Dorothy vanaisa oli eestlane! Uskumatu, eks :) Meremees, kes seilas Uus-Meremaale ja võttis kohaliku naise. Nende farm oli mega ilusas kohas. Keset mägesid. Mulle nii meeldis. Ja ookean oli ka lähedal. Neil oli 6 hobust ja 1 varss, mõned lehmad hobikorras, kitsed, lambad, 2 valget kassi, kanad ja kukk. Seal me Elisega siis puhastasime hobuseid, rohisime, istutasime mõne avokaado puu, tegime pizzat ja juustukooki, koristasime, pesime aknaid ja nõusid ja isegi autot. Nädal läks vahvalt lennates. Sai töötatud, vihma eest toas redutatud, rannas päikese käes peesitatud, suurimat kauri puud vaatamas käidud, päikeseloojanguid nauditud ja kuumavee või õigemini muda basseinides ligunetud. Ja sai ka nauditud Dorothy megahead süüa, lihtsaid ja väga maitsvaid juurvilju ja värskeid köögivilju, muffineid ja muid küpsetisi. Nämm nämm nämm.
 |
| Mike & Dorothy |
 |
| Opononi |
Jaanuari lõpus aga liikusime edasi järgmisse farmi. Karikari poolsaarele. Sana (on maori) & Mike'i juurde. Alguses sain natuke nn kultuurišoki. Kui Dorothy ja Mike olid pigem sellised elegantsed inimesed (Dorothy tegeleb kunstiga, õpib filmindust natuke, kuulab jazzi ja meeleolumuusikat, teeb gurmeesööke), siis Sana & Mike mõlevad suitsetavad ja laual oli u 18 tühja õllepudelit. Kodu lihtne ja tavaline. Kunstist ei midagi. Aga ma harjusin nendega kiirelt. Ja õppisin neid tundma. Kahju oli lahkuda lõpuks. Neil oli siis kohalike puude kasvatus. Me korjasime seemneid, istutasime väikeseid kasvandeid väikestesse kotikestesse, kastsime ja rohisime. Sain jälle uusi teadmise. Süüa sai ka hästi. Liigagi. Kui eelmises kohas me elasime Elisega eraldi majakeses, mis oli ühenduses talliga, siis nüüd olime Sana & Mike majas ühes toas. Külmkapp oli kõigi oma. See selleks. Aga ilmad olid megad. Mõni päev oli nii palav, et üle 3 tunni ei saanud tööd teha. Ja nemad ei sundinud ka. Olid inimlikud. Ja vahvad. Oo, ja käisime igast mereelukaid ka püüdmas. Karpe ja isegi merisiile. Puhastasin neid ja maitsesin. Nats karm oli neid niiöelda tappa. Aga ma ei mõtle sellele enam. Ja rannas peesitasime ka. Nende farm oli ka megas kohas. Ilus vaade kirikule. Nagu postkaart. Mäekesed ümber. Ja mega Maitai rand, mis koosneb kahest rannaribast ja linnulennult vaadates moodustab justkui südame. Ilus ilus. Ma nii nautisin kristallselges vees ujumist, jalutamist ja lissalt olemist. Ja Sana ütles, et ma olen alati teretulnud, millal iganes! Seda oli hea kuulda. Ja tagasi ma sinna lähen. Väga tahan!
 |
| KariKari poolsaar |
 |
| Sana, mina ja jaapani poiss Yoske meresiile puhastamas & söömas |
 |
| Imeline Maitai rand (üks osa südamest) |
Väga sügava mulje jättis mulle selline koht nagu Cape Reinga. Majakaga. Koht, kus maori legendide järgi hinged teele asuvad. Ja koht, kus saavad kokku Tasmani meri ja Atlandi ookean. Ilus. Väga ilus ja võimas. Nagu juba kirjutasin eespool. Sinna ma olekski võinud jääda. Suured mäed übrtsevad sind. Oled suure kalju otsas. All on võimas ookeani. Megad vaated. Megad rannad seal lähedal. Paradiis. Ja mega suured liivaluited, millel lõppu ei tundunud olevat. Vapustav!
 |
| Cape Reinga - mere & ookeani kohtumispaik ning majakas |
Ja 8.veebr mu ilus unistus ja rahulik olemine paradiisis lõppes. Paradiisist võiksingi kirjutama ja rääkima ja pilte näitama jääda :) Aga teen praegu väikese kohvi pausi ja kirjutan teiekord edasi, Aucklandist ja Waiheke saarest, mis olid järgmised peatuspaigad.
Teile aga ilusat unistamist! :)
Merka.
pildid:
No comments:
Post a Comment