Olemine Tais.

Tai olemisega on nüüd nii, et oleme omadega põhja jõudnud. Nimelt Chiang Maisse. Täna hommikul kell 6 jõudsime lõpuks kohale. Pealee 9h öist bussisõitu. Kusjuures täitsa talutav oli ja aeg läks kiiremini, kui oleks arvanud. Siiski, kui kell 8 omale guest housi leidsime, pugesime kohe mõnuga voodisse magama. Kuidagi nii vaja oli seda. Ma pole viimased nädalad väga hästi miskipärast maganud ja nüüd on karuuni peal. Ise ajan selle uimasuse palavuse süüks.

Chiang Mais on täna tore olnud. Kuigi me midagi tarka peale jalutamise, turgude ja suure söömise teinud ei ole. Ja söök tundub hetkel siin ikka kõvasti parem kui lõunas või Bangokis. Nii palju huvitavaid ja põnevaid asju saab proovida. Näiteks "sticky rice with sweet mango", väga väga nämm. Siis springrolls, bananarolls, igasugused bbg lihad hambaorkide otsas, samosa (india nämm asi), muidugi nuudlid ja kõik muu. Sellepärast ma turge ja tänavatoite nii väga armastangi siin. Ja mitte ainult toit ei ole siin head. Turud on ka supper lahedad. Esiteks ei ründa müüad sind. Teiseks on kõik puhas ja korralik. Kolmandaks, on asjad nii lahedad, et kõik tassiks koju ära kui vaid saaks. Üldiselt ongi linn ise kõvasti puhtam ja mitte nii bisi. Võib olla on sellepärast vaiksem, et täna pühapäev, eks siis homme selgub. Hea on veel see, et täna sa 30min jalamassaaži ning õues ei ole nii palav. Saab hingata ja higi ei voola. Ja õhtul on isegi nats chilli. Tore vaheldus igatahes, sest ma jõudsin juba mõelda, et kuidas ma need 2 kuud siin küll vastu pean.

 

 

 

jalaketti valimas

 

masaažitööstus turul

Igatahes. Enne kui siia jõudsime, peatusime kahes kohas. Kanchanaburis ja Ayutthayas. Mõlemad on ajaloolised kohad, sõdadega seotud, templid, varemed jm. Esimesed kohas me väga vaatamisväärsusteni küll ei jõudnud, aga see-eest käisime kohalikus pargis veekoski vaatamas, külmas vees ujumas ja lasime kalakestel oma lalludelt surnud nahka eemaldada. Nad on kõvasti suuremad, kui need, kes meil Eestis salongides on. Ja ka kõdistavad ikka jubedalt, niiet raske on paigale jääda. Aga mingi aja pärast harjub ära ja siis on mõnulemist küllaga.

ööbimiskoht Kachanaburis

kohalik pott

Seda ma vist pole rääkinud, et meiemõistes istumiseks mõeldud WC-pott on suht luksus siin. Õnneks on neid ikka ette jäänud, aga mitte väga tihti. Kõige tavalisemad on sellised madalad maadligi potid, kuhupeale jalgadega kükitad ja siis oma tegemised ära teed. Siis pesed end ilusasti veega puhtaks, paned kopsikuga oma tegemistele vett peale ja ongi kõik. WC-paberid kannan ma ise kaasas, sest mulle see muu variant väga ei meeldi. Eks jah, harjumuse asi vast :)

Igatahes, Ayutthayas oli meie ööbimiskoht natuke luksuslikum ja saime kasutada normaalset potti. Tihtipeale on siin nende guest housidega nii (külalismaja siis), et odavam on elada ventilaatoriga toas ja jagada vannituba/wc teistega ehk see on siis koridori peal, mitte toas sul. Oma vannituba ja konditsioneer on siis kallim lõbu. Kuna me oleme suht vähenõudlikud ja natuke loeme ikka sente ka, siis tavaliselt võtamegi venilaatoriga vannitoata toa. Mõnikord läheb hästi ja igas toas on eraldi vannituba. Nii siis.

Ayutthayast ka nats. Linn on palju palju varemeid ja templeid täis. Me laenutasime ringiliikumiseks jalgrattad. Ja oi kus sai higistatud.ö Ei soovita väga kellegile 35-kraadises kuumas jalgrattaga vändata. Mingi hetk mõtlesin, et süda hüppab seest välja. Aga ellu jäin. Ja nägime asjad ära, tegime pilti ka. Lisaks käisime ujuval turul. Ehk siis jõe peale on turg ehitatud. Ma usun, et see erineb kõvasti Bangoki omadest, kuigi sinna me eelmine kord ei jõudnud. Ayutthaya oma oli aga jube ilus, puhas, korralik. Asjad tundusid olevat kvaliteetsemad ja korralikud. Teistsugune kaup kui muidu tavalisel turul. Natuke nagu fäänsi koht ütleks. Mulle meeldis igatahes. Ja söök oli ka muidugi väga hea.

 

lamav buddha ja seisev merit

 

vee peal olevates paadikestes valmib kogu söök

Ayutthasse sattusime nägema ka elevantide showd. Ja teate, nii kui ma neid suuri loomi nägin lolle trikke tegemas, tulid mul pisarad silma. Ma vist pole veel enne sellist šokki saanud. Eks ma pole kunagi ka tsirkuses neid vaatamas käinud. Jumal tänatud. See, kuidas nii suured ja võimsad loomad (nii täiskasvanud kui lapsed) on pisikese ruumi peale kokku surutud ja kuidas neid siis oma tagumikke liigutama pannakse, jalgadega tantsima, maha istuma ja kõike muud, see oli minu jaoks lissalt jube jube kurb. Kahjuks pidin ka nägema, kuidas üks talitseja oma terava otsa kepiga vandut pähe lõi, tugevasti. Ma parem ei räägi sellest rohkem..

Nüüd aga aitab küll. Kogu kuu jagu jutt sai kirja pandud. Lähen magama ära, et homme taaskord jalgrattaga ringi sõita ja pilte pildistada. Muidugi ka süüa süüa süüa :) Olge vahvad ja killuke päikest ikka kevadesse!