Õnneks on viimased päevad siin päris toredad olnud. Rannas lösutamist ja vees ujumist on rohkem kui küll olnud. Prantsuse poistega on õhtuti söömas käidud ja päeval rolleritega ringi sõidetud. Ja uskuge mind, prantslasi on siin palju. Siin Padang Padangis, kus me ööbime, ongi vist ainult kohalikud ja siis surfavad prantslased.
Ja eile võtsime Kadriga ette veel para-sailingu. Saime natuke paadi taga õhus ringi tiirutatud. Aga natuke liiga vähe. Oleks ju rohkem tahtnud.
Kohaliku inimesed on siin toredad ja sõbralikud. Saime väga head teenindust ja palju naeratamist. Osades kohtades joosti ette taha. Turud nii toredad küll ei olnud, sest seal lausa tiriti sind putkadesse. Mõnikord sai mu ranne haiget ka. Kauplemine on ikka üks suur töö. Kuna me Kadriga olime lõpuks juba väga osavad, siis keegi ei tahtnudki meile enam midagi pähe määrida, sest ega nad õige hinnaga müümisest väga huvitatud just ei ole. Loodetavasti läheb mul Tais paremini ja saan ikka õige hinnaga õiged asjad kätte.
Eile aga saime kätte jälle paduka. Välgu ja suure müristusega. Päris ära ehmatas kui kõvasti see kõlas. Aga õhku värskendas ja see oli ka jälle hea. Niiskus ja palavus väsitavad ikka ära. Kadri siin ei jõua kojujõudmist enam ära oodata. Mina pean veel 2 kuud higimulli sees vastu pidama. Küll pean!
Nüüd aga lippan veel viimast Balit sisse hingama ja siis jälle seljakott selga.
Sauh.
No comments:
Post a Comment