Bangok.

Mis ma teile Bangokist räägin? Seda, et sinist taevast ei näe seal kunagi. Seda, et reostus on nii suur, et ma ei tahtnud seda õhku kohe üldsemitte sisse hingata ning lisaks pole ma end kunagi nii mustana tundnud. Küüritud sai end palju.Võib olla ka seda, et seal on jube lärmakas ja rahutu kõik. Jube palav ja umbne muidugi ka. Lisaks tunduvad Taid inimesed üldjuhul mossis ja kurjad. Ei saa seda naeratust väga kergelt kätte. Ega ma ei üritagi tegelt. A noh, ju tuleb mitte isiklikult võtta ja meeles pidada, et tegelt on naeratavaid tailasi ka. Ja fakt, et enamus neist sõnagi iniglise keelt ei räägi, no mis siis teha. Tuleb ise hakkama saada.

Samas aga räägiks teile ka seda, et ilusaid templeid on Tais rohkem kui küll ning teise päeva lõpuks on kurguauguni. Eks palavus teeb oma töö, muidu vaatals ikka edasi. Muidugi kohalikud turud tõmbavad mind endiselt. Kohalik söök ja puuviljamahlad on nii head, et suu aina käiks. Eelistan nuudleid, väga. Pad Thai on üks mu lepareid. Ja banaanimahl. Kahjuks aga ei saa suu kogu aeg käia, sest palavus teeb olemise jube raskeks. Siiski, sai putukas ära proovitud. Mõtlesin, et appi kui hirmus on suurt putukat süüa. Aga maitses teine kui kartulikrõps ja polnud viga midagi. Üks asi jälle tehtud.

Lisaks templite külastamisele, buddhakujude pildistamisele ja söömisele käisime natuke shoppamas ka. Otseselt küll midagi shoppamata. Lihtsalt suurt ostukeskust uudistamas. Kuigi, kui aus olla, siis oleks shopanud ikka mõnuga. Reisilõppu juba ootan, et siis oma kotti natuke raskendada.. :)

Niiet jah. Love ja hate suhet mul Bangokiga ei tekkinud, nii nagu ma arvan, et see Indias võiks tekkida, aga tore oli meil siiski. Need 2 päeva. Ja tean, et mõned päevad veedan seal lähitulevikus kindlasti veel. Las ta ootab mind. Nüüd aga poen põhku. Hiad ööd teile ka!

Head aega, Bangok