Üritan siin ikka vahelduva eduga prantsuse keelt õppida. Peaks ju kergem olema, kui prantslased ümerringi seda vuristavad, aga ei. Ei ole. Mu keel lissalt ei väändu neid hääldusi välja ütlema. Ei mõista ma, miks nad selle keele nii keeruliseks on teinud. Ainult numbreid oskan nüüd lugeda. Ühest kümneni. Eks paistab, kas kaugemale ka jõuan. Võib olla õpin mõned viisakused ka ära, siis peaks ju aitama küll.
Aga naljakas on vähemalt see protsess. Mõnikord naeran kõveras. Just mõningate tähekombinatsioonide häälduse pärast. Ja teine nali oli see, kuidas nad numbreid moodustavad. See et 17 on 10+7 ja kaheksateist 10+8, on okei. Aga et 70 on 60+10 (jajaa, nii ongi, et ütled välja „kuuskümmend kümme“, 80 on 4x20 (hääldad siis „neli kakskümmend“, 90 on 4x20+10. Ehk siis selleks, et öelda 90, pead sa ütlema hoopis „neli kakskümmend kümme“. Mina sain jälle suure suutäie naerda. Ma üldse ei kahtlegi, et kui jätkan, saan naerukrambid varsti. Vähemalt mingigi meelelahutus siis siin.
Ja täna istume siin vihmaga raamatukogus ja tundub, et ei saa järgmised 4 päeva töötada. Mis on kurb, sest niisama passimine on siin igav. Pühapäeval ja esmaspäeval lubab jälle lund. Mitte ei meeldi see. Kevadet tahan, mitte lund.
Õnneks algas eile Christchurch'is filmifestival ja pühapäeval lähemegi vist „Tree of Life'i“ vaatama. Saab viinamarjadest eemale jälle natukeseks.
Aga eks ma siis tuian siin uimaselt edasi. Teil vist nüüd juba sügis seal, jah?
No comments:
Post a Comment