Olid ajad.

Oleme siin vahepeal nüüd edasi liikunud ja ka paiksed olnud. Kõike on kuidagi väga supperästi kujunenud. Senini. Peale eelmist wwofimist Dunedini lähedal liikusime edasi lõuna poole, piirkonda nimega Catlins. Kus asub ka Uus-Meremaa kõige lõunapoolsem punkt Slope Point. Catlins on oma võluga koht. Ilusad rohelised mäekesed, rannad, lambad, suvel delfiinid, kes armastavad ujuda inimeste ümber, pingviinid. Väga supper koht. 

Ka seal me wwoofisime, mina pea 1,5nädalat. See perekond, kuhu me sattusime, oli lissalt supper! Mina leisdin seal omale kohaliku kodu. Koha, kuhu ma alati tagasi olen oodatud ja koht, kuhu ma alati minna tahan. Abielupaar, Sheila ja Rata ning nende 3 imearmast last. Rata on 47 ja pool maori päritolu. Sheila on 46 ja pärit Walesist, on siin elanud u 6 aastat. Lapsed on Slate 11a, Mitchell 8a ja Tea 6a. Kaks poissi ja tüdrukuke. Nende kodu on väga väga ilus ja nad ise on kõige lahkemad ja toredamad üldse. Maad on neil 1500 hektarit ja loomi palju. Oi kui palju. 4000 lammast ja 3000 talle, pullid, 2 siga, kanad-kuked, 2 kassi, 6 koera, 2 kutsikat, 4 kodust lambatalle ja 3 opossumi last. Ja lambaid üldse on neil 3 farmi peale kokku vist 12 000. Sai vist kõik nüüd?!? :)

Tea pühapäeval kirikus. Jah, selliste vaadetega kirik on. Taustal Curio Bay.

Maitchell

Mis me siis seal tegime. Ikka igasugust. Hommikuti söötsime sigu, kanu ja lambatallekesi, kelle emad kahjuks surnud. Peale neid toimetusi sõime hommikust ning siis kas koristasime tube, rohisime, istutasime taimi, vedasime küttepuid, aitasime lambaid pügada, jne jne. Kuigi, kui aus olla, siis ega me väga ei töötanudki. Kui muidu peaks voodi+söögi vastu tegema päevas 4-5h tööd, siis esimestel päevadel oli see pigem 2-3h. See-eest ainult sõime. Hommikusöök, kella 10ne kohv + snäk, lõuna, kella 3ne kohv+snäk, õhtusöök. Kordagi ei tundnud, et kõht oleks tühi olnud. Ei teagi, kas see nüüd hea või halb ;)

söötsime lambaid

aitasime lambal sünnitada (Rata tõmbab, Mitch ja Tea)

Mina sain perega rohkem koos oldud kui David, sest tema põgenes nädal aega tagasi Aucklandi, et seal siis Rugby maailmameistrivõistluste finaali vaadata: Prantsusmaa-Uus-Meremaa. Vot selline suur mäng oli. Ja muidugi Uus-Meremaa võitis, küll tasavägiselt 8-7. David ütles, et mega mega kogumus oli see. Ma ei kahtlegi!

Aga tagasi farmi juurde. Kuna ka pereema läks neljaks päevaks Aucklandi, Walesi ja Austraalia 3.-4.koha mängu vaatama, siis jäeti mind lastel silma peal hoidma, sest Ratal oli käsil lambatallede sabade eemaldamine. Tailing, nagu nad seda kutsuvad. Käisin ka mina üks päev kaasas, et näha, kuidas see siis käib. Käib see nii, et lambad aetakse koerte abil metallaedade vahele, kus lambad eraldatakse talledest, talled pannakse ükshaaval nagu hambaarsti toolidesse istuma, ning siis algavad protseduurid. Suhu pannakse mingit rohtu, kõrvad märgistatakse, munandid kummistatakse (poistel, et nad siis nii ulakad ei oleks) ja sabad muidugi lõigatakse, kuuma gaasiga. Kui kõik tehtud, lähevad šokis lambakesed oma ema otsima. Ja määgimist on oi kui palju. Ja pärast istutakse ja juuakse õlut.

 

ajasime lambad aedade sisse

nii nad seal siis enne protseduure istusid

ja protseduurid (Rata paremal, rohelise kampsuniga, lõikamas)

Ja viimastel päevadel tegime ära kuidagi väga palju. Käisime kohalikus pubis kontserdit kuulamas. Annah Mac. Väga supper. Soovitan kõigil YouTube'ist üles otsida. Käisime sõprade juures rugby finaali vaatamas, hüppasime ja karjusime võidu üle. Käisime Curio Bayl surfamist proovimas. Jaa, mina ka. Jääkülmas vees krabid varvastest kinni haaramas, aga ära proovisin. Püsti küll ei saanud, aga lained sain kätte :) Vahva oli. Ei oskagi kohe kõike kirja panna. Lissalt nii tore ja kodune see olemine oligi.

Nüüd aga olen omadega jõudnud Queenstowni, kuhu David täna maandub, et siis siinpool saart edasi trippida. Ja see koht on ka ilus. Majakesed, järv, mäed ümberringi. Mega. Kuigi supper kallis, sest tuntud talvekuurort ja ekstreemsporti keskus. Aga ma naudin täiega! Lähengi nüüd nautima :)

Kallistan teid koduseid ja loodan ka teist midagi kuulda.. Ainult emme veel kirjutab :) Eks saan aru, väsib ju ära, kui keegi nii kaugel on, ehhee :D Huumor mul ikka endiselt kuiv!

Sauh.