Perekond.

Mõtlesin, et kirjutan natuke lähemalt sellest perest, kus me praegu oleme, ja endi tegemistest. Oleme siin juba nädal paiksed olnud ja tuleb natuke peale ka. Pikk niiöelda kodune olemine. Tegelikult, juba ülletavalt kodune.

Asume siis 50km Dunedinist lõuna poole, mägede vahel, suurest teest eemal. Maja on suur ja meie tuba (koos vannitoaga) asub eraldi teises otsas. Mis on ju hea. Pole uus maja, vana. Ja aitame siin Margareti ja Alexit. On nad nii 60ndates-70ndates. Ja on võtnud omale väga raske koorma. Nimelt on nad ühe 4-aastase poisi hooldajad. Ja see pole mitte lihtne. Sest pisikesel Xavieril on epilepsia. Ja aeg ajalt on hood ka. Ning seetõttu on ta rangel dieedil. Ta ei kõnni, ei räägi, ainult roomab ja ümiseb. Kurb on. Aga ta on tore ja rõõmus ja seltsiv. Ja inimesed ise on väga vahvad.

Kõrvalmajas elab nende poeg John oma kihlatu Alliega. John nats üle 30 ja Allie saab täna 30. Laupäeval käisimegi nende ja nende sõpradega Dunedinis. Mängisime mini-bowlingut ja mini-golfi, tulistasime laseritega, sõime, vaatasime rugbyt ja käisime baarides tantsimas. Täitsa vahva oli.

Töödest teeme ka igasuguseid asju. Koristame, kokkame, rohime, kaevame kõnniteed, peseme aknaid, teeme küttepuid jne jne. Ja tunneme end siin väga koduselt juba, see on ka tore. Nüüd lähengi hommikukohvi omale tegema ja seda nautima! :)

Olge mõnnad.