Mesilased.

Jõudsime vahepeal omadega mesilaste sekka. Laupäeval. Lõuna saare lõuna rannikule, edela suunas. Wwofime ka seekord. Või pigem ma üksi tänasest, sest David läks Stewarti saarele 10ks päevaks 22kg seljakotiga matkama (kuna see saar kõigest eraldatud, peab kogu 10 päeva toiduvaru kaasas olema, uh). Katsumus missugune igatahes. Ja mina siis jäin siia head sööki ja voodit ja dušši nautima. Seekordne pere koosneb siis isast, Peter, kes on kohalik ja u57.a. Tema naine on sakslane nimega Uli ning neil on 3 poissi: Tess 10, Samuel 8 ja Oliver 5. Nad on toredad ja naljakad ja 2 nooremat last on jube ülemeelikud. Ja minu õnneks on ka Uli jube laheda ja mõnusa olemisega, üldse mitte tüüpiline sakslane, kes hoiab ajast kinni ja näeb ainult plaane. Jumal tänatud!

Nemad siin siis tegelevad mee tootmisega. Ei ole kes teab mis suur äri ja teevad kõike ise. Kuigi, toodavad aastas u kümmekond tonni mett, mis pole ju üldse mitte vähe.

Mis ma siis teen siin? Hetke seisuga olen meisterdanud nö sahtleid, mis pannakse mesilastarudesse ja kuhu mesilased siis mett toodavad. Panen puuraamide vahele traadi, tõmban pingule (mis pole üldse kerge kusjuures) ja siis panen ilusasti vaha sinna peale. See vaha kuumutatakse elektriga traatide külge ja ongi valmis. Sahtlid viiakse tarudesse. Mesilastega ma kokku veel puutunud ei ole, ainult kaugelt vaatan neid. A meega küll ja muudkui maiustan. Jõulute ajal hakkavad nad mett nö sahtlitest eraldama. See tundub tore protsess mida tahaks kaasa teha. Või vähemalt pealt vaadata :)

Tore on siin veel see, et merelaineid saab kuulata ja kalal käia. Ärge nüüd mõelge et päris paradiis, sest liiva ei ole.. A kivid on päris toredad ja suured randauhutud puujurakad ka. Paneks hea meelega mõne pildi ka üles, aga kohalik internet on aeglasem kui eluaeglane, niiet ma peaks terve öö üleval olema.. See ei juhtu, sest ma poen nüüd voodisse ja haaran raamatu hoopis kätte. Olge mõnnad ja ootame ikka lund maha!
Merka.