Mäletate kui viimases postituses olin nii õnnelik, et saan ostukeskusesse.. No igatahes seal mu õnn ka lõpes. See ostukeskus oli ainult teenuseid ja kodupoode täis. Mitte et mulle kodupoed ei meeldiks, eiei, vastupidi, siin on nii ilusaid poode, et kohe koliks sisse. Ja kuna praegu pole nö kodukohta, siis tuleb ka neist poodidest kaarega ümber käia. Aga teate, eile jõudsime otsapidi tagasi Christchurchi ja Riccartoni ostukeskusesse. Juhuu!! Poed, riided, ehted, mm, paradiis. Kahjuks, jäi ka see rõõm üürikeseks, sest tuleb tõdeda, et väsisin kõigest sellest küll jube ruttu ära ja tahtsin metsa tagasi minna.. Njah. No see ostumelu siis selleks. Hetkel oleme Waiparas tagasi, küll ainult 2 päeva, aga siiski on tore endisi töökaaslasi näha, sest nemad ju ainukesed kohalikud sõbrad siin :) Natukene jälle rahulik.

A vahepeal, enne siia tulekut käisime ära Arthurs Pass'il. See on taaskord üks ilus mägedega ümbritsetud tee, mis ühendab läänerannikut ja idarannikut. Oh, eks pildid räägivad enda eest taaskord. Ilm oli ilus, päike on nüüdseks ikka kõrvetavalt palav. Üks raske matk hingematvate vaadetega jälle tehtud. Elu!

leidsime endale maja

 

 

 

Jaa, natuke ebaõnnestumisi oli ka. Nimelt need alpi papagoid, kellest ükskord ka rääkisin, Kea'd.. No need linnud on marakratid. Üks tegi meile telgi tippu suure augu. Niipalju siis vihmakaitsest. Samal õhtul läks ka meie madrats, mida olime heal juhul kuuke kasutanud, katki. Ei tea kust see auk tuli. Järgmine õhtu läksid telgi need teibad katki. Või mitte teibad, a need pulgad, mis telki üleval hoiavad. Ei tea seda sõna nüüd.. Mhm. Igatahes, telgis me hetkel magada ei saa ja see on väga paha. Lisaks siiapoole sõites lendas kivi esiaknasse ja suur mõra sees. Ei tea jah mis ebaõnn meid äkki jälitama hakkas...

sellised marakratid need Kea'd on

aga samas ka imeilusad

A see selleks. Kõigele vaatamata on kõik siiski ju ästi ja täna õhtul saab veini juua ja grillida, päikese käes :)