Laupäeva õhtul umbes kella 18 ajal oli Christchurch'is taaskord maavärin. 5.1 magnituudi vist. Ka meie saime seda tunda. Mina isiklikult mitte, sest olin just õuest kaminapuid toomas, ja ei tundnud. Aga kuulsin klaasivärinat. Ja mõtlesin, et mis see küll olla võib, sest inimene seda teha ei saaks. Aga David tundis maavärinat. Tema istus toas ja jalge alt käis justkui tuul läbi või midagi sellist. Miski liikus. Minu esimene kogemus siis maavärinaga. Õnneks oleme siiski piisavalt kaugel, et selle päris tugevust tuna.
Lisaks oli laupäev veel meil yks pidu. Timi juures. Soolaleivakas. Tim on poiss, kellega koos me töötame ja kes elas selles majas enne meid u 4 aastat. Ta on Inglismaalt, 22aastane ja elanud siin juba 4-aastat. Alustas nagu meiegi, seljakotiga reisimine. Päris tore pidu oli. Sai palju siidrit joodud ja 90ndate järgi hüpatud-tansitud. Ja uute inimestega tuttavaks. Kellest suurem enamus olid kyll inglased.
Ja eile käisid nad maja koristamas, sest elasid ju enne seal mitumitu aastat. Jeee. A, ja meil on koduloomad ka. Hiired. See pole just kõige mõnusam. Aga nägin eile yhte, pisike ja armsake oli. Täna on esmaspäev ja lähme varsti kartuleid noppima. Täna päike paistab ja jube ilusad lumised mäetipud ymbritsevad meid. Enne vihmaga ei olnudki näha. Aga kylm on ka. Prr, kylm kylm kylm.
Pean aga nyyd lippama. Taaskord kallistan. Merka.
No comments:
Post a Comment