Wellywood.

Yay, olengi lõpuks kohal. Kohas, mida ma nii kaua oodanud olen. Kohas, kuhu ma nii kaua tulla olen tahtnud. Kohas, mis tundus alati nii kaugel olevat. (Kultuuri-)pealinn Wellington. Ehk kohalikele, „Welly“. Niipea kui olin siia jõudnud, mulle kohe meeldis. Ei olnud mul vaja selleks ringi käia ja nädal aega kohapeal olla. Lissalt meeldis. Atmosfäär. Tänavad. Inimesed. Kohvikud. Kohvikultuur. Selline mõnus. Rahulik, samas ka kiire. Võibolla ehk boheemlaslik, samalajal ka fäänsi tunne. Mulle sobib. Ainuke, mille kallal viriseda võiks, on ilm. Eelkõige tuul. Seda on siin aastaringselt. Pidevalt. Kord tugevam, kord nõrgem. Ei tunne sa siin suvesoojust, sest tuul on põhiline. Aga talvekülma küll. Eriti mõnus on tugev tuul + vihm kombinatsioon. Sain seda isegi üks õhtu tunda. Ei olnud tore. Terve pühapäeva õhtu, öö ja esmaspäeva poole päevani oli siin justkui tuule ja vihma võitlus. Õnneks sai aga mõnusalt teki all kaua magada ja end sellest säästa. Kuigi, pärast linnapääle ja muuseumisse minnes sai talvekülma osaliseks. Esmaspäeval oli meil siis nii külm, nagu neil siin tavaliselt talvel on. Ma mõtlesin, et olen Eesti külma sügisesse sattunud. Uh. Aga täna on juba mõnnam. Päike paistab, kerge tuul. Lausa mõnus on tänavatel ja sadamas nii ringi jalutada. Nüüd lähen Cabel Car'iga mäest üles sõitma ja siis Botaanikaaias ringi lalluma ja kophvitama. Mmmmõnussss :) Ja homme püüna nats rohkem jälle kirjutada.

Kallid suured..