Värsked maitseelamused.

Mis mulle siin Carli juures nii väga meeldib, on see, et lähed maja taha ja võtad peenralt värske kurgi, porgandi, oa või suvikõrvitsa (minu lemmik) ja teed midagi nämmat süüa. Ja isegi paar maasikat leiab. Täna saangi ühe kauaoodatud punase maasikamammu ära süüa. :) Ja varsti saab tomatit ja kartulit ka. Ja greibipuu üllatas mind ka üks päev. Lisaks juba valmisgreipidele on puu vallutanud uued rohelised greibilapsed. Ma ei teadnudki, et vilju võib saada kaks korda aastas?! Väga lahe igatahes. Samamoodi saab siin porgandeid, kurke jm kaks korda külvata, kevadel ja siis uuesti suve lõpul. Põhja saarel on sügis lissalt nii soe.

Ma olen vist alati värskeid aed-, juur- ja puuvilju armastanud. Vähemalt niikaua kui ma mäletan. Juba siis, kui ma väikese plikana vanaema juures maal oma suved veetsin. Juba siis meeldis mulle hommikuti aeda joosta ja uusi punaseid maasikaid või öö jooksul valmissaanud herneid eest leida :) Lapsemõistus. Elavus. Ja kuidas mulle meeldis kui ka vaarikad, tikrid, mustsõstrad ja õunad said valmis. Siiani ootan sügist. Ja värske kartul või ja tilliga. Lissalt liiga maitsev.

Aga see värskuse rõõm saab siin varsti otsa, sest kahe päeva pärast, esmaspäeval, liigun mina edasi, ülejäänut põhja saart avastama. Kott selga ja minek! Natuke hirmutav (jube mugavaks juba muutunud), aga samas väga põnev :)

Praegu aga mõnusat reedet õhtut teile!
Kallid.

Kohv.

Tegin just kohvi. Mm kui hea kohv ikka olla võib. Isegi, kui mul on siin kõige tavalisem iselahustuv kohv ja rammus lehmapiim, on see hea. Mul vist ei saa kohvijoomisest kunagi küll. Ja täna just lugesin lehest, et kuidas säilitada noorus ja hea tervis ning vorm. "Ära joo veini, kohvi ja karboniseerituid jooke." Viimast ma nagunii ei tee, aga vein ja kohv - need on mu lemmikud. Kui täitsa aus olla, siis joon ma hetkel siin iga päev 2 suurt tassi kohvi ja 2 klaasi veini. Mõnus viis alustada ja lõpetada oma päev.

Ja kohvikutes käimist naudin ma endiselt. Ja kohvi üle siin kurta ei saa. Kohvi on siin HEA. Väga hea. Isegi suvalises kohvikus või mingis justkui sööklas saab jube hea flat white'i (nagu lame valge). Seda juuakse siin kõige rohkem. Ka mina vahetasin harjumuspärast cafe latte ruttu flat white'i vastu. See on vist isegi veic rohkem piimasem kui latte, aga mulle meeldib. Ja kohvi maitset on ikka ka tunda. Ei ole ainult piim. Ausõna.

Kõige huvitavamad kohvi nimetused ongi siis flat white ja long black (a'la nagu topelt kohvi piimata ehk must kohvi) ning väherasvast piima kutsutakse trim milk.

Aga kodudes juuakse palju iselahustuvat kohvi ja see on siin päris hea. Ma poleks kunagi arvanud, et hakkan igapäevaselt iselahustuvat jooma, aga joon. Sel on rohkem kohvimaitset kui meie iselahustuvatel. Ja pole tunda seda paha kõrvalmaiku ka. Nüüd aga mõtlen, et kuidas ma homme poodi saan kohvi osta, sest mu iselahustuv sai täna otsa..

Elagu kohv!! ;)

Ronimine.

Täna käisime matkamas sellisel mäel nagu Karioi. Kõrgus 756m. Ja siit mingi 1h sõidu kaugusel. Raglanis. Kahjuks me täitsa tippu ei jõudnudki, no lissalt ei viitsinud enam. Ja aeg hakkas ka otsa saama. 5h edasi-tagasi. Meil jäi lõpust mingi 1h tegemata. Aga ilusad vaated nägime ära. Ja hullu matka saime ka kätte. Suur ronimine annab veic tunda. Ja seda ronimist oli palju. Ikka üles ja alla, üles ja alla, nagu need mäed üksteise kõrval asuvad. Redelist alla ja kettide abil üles. Ja siis jälle alla ja üles. Uh. Kuigi kui aus olla, oleks lõpuni ka jaksanud minna. Mida rohkem sai ronitud, seda rohkem kuidagi energiat tuli. Muidugi aitasid ka pausid, vesi ja võikud.

Mets-mäed olid mõnusad ja jahedad. Vaikus oli lummav, ainult linnukesed. Kuigi mets oli mõnus, siis oli jube raskeid tõuse ja laskumisi. Mõnes kohas oli palju muda. Mõned üles ja alla ronimised olid jube libedad. Ja oli ka selliseid kohti, kus ma mõtlesin, et siit mina küll edasi ei tule. Aga sain ikka ilusasti poriseks ka, sest tõustes ja laskudes tuli kasutada nii käsi kui peput. Vähemalt mina kasutasin. Ja muidugi, tark nagu ma olen, kannan mina endiselt aeroobikabotaseid. Uups. Järgmine suurem ost on siis korralikud matkajalanõud. Tuleb ikka oma jalgu hoida. Nüüd oligi nii, et viimased 30-40min mäest alla minnes tahtsid mu põlved küll otsad anda. Ai ai ai. Õnneks aga jõudsin ilusasti alla ja olen juba taastunud. Ainult magada tahax nüüd :)

 
 

ja õhtune päikeseloojang aknast

Sport.

Kuna mul endiselt pommuudiseid ei ole, siis mõtlesin teile vahepeal siinsest spordist kirjutada. Mis on siin väga IN asi. See on suht loogiline, ilm ja loodus on erinevateks spordialadeks ideaalsed. Kõigeks võiks isegi öelda. Aga kõige populaarsem on muidugi rugby ehk rägbi vist eesti keeles. Ning 9.sept algavad siin rugby maailmameitrivõistlused (seitsmes Rugby Wolrd Cup) ja otseloomulikult elavad kõik selle vaimus. Kohalik meeskond „All Blacks“ (kõik mustad) on valmis võitma! Pole Uus-Meremaa veel enne võitnud, kuigi lootused on koguaeg kõrged olnud ja nüüd on need lootused tipus. Ootame ja vaatame. Panen ühe video ka nende tantsust nimega „haka“ ehk maooride sõjatants (NB: pöörake tähelepanu tantsu lõpule, kus imiteeritakse kõri läbilõikamist, mis lisati tanstu lõppu u 2a tagasi), mis alati enne mängu sooritatakse. Keeleks on maoori ja eesmärgiks vastasmeeskonda hirmutada.

Spordialadest harrastatakse veel kriketit, kukkurpalli, sõudmist, kanuutamist, kergejõustikku, golfi, tennist, jalgpalli, suusatamist, kayakiga sõitmist, surfamist, kite-surfi, ratsutamist, hobuste võidusõitu jne jne jne. Võikski kirjutama jääda. Ja ekstreemspordialadel pole ka lõppu, võid proovida benjihüppeid, langevarjuhüppeid, skydive'ingut (no ei oska nii vara hetkel tõlkida), white water ja black water rafting ehk maapealne ja maa-alune kärestikusõit ning kõik muud võimalikud veespordialad.

Panen pildid ka kahest tuntud ja loomulikult nägusast sportlaspoisist ja loomulikult rugby mängijad.

Sonny Bill Williams aka SBW (poksija ja „The Warriors“ rugby league meeskonnaliige)

 

ja Richard Kahui "All Blacks" meeskonnast

 

Peaks need kutid nüüd üles otsima ;)

Vihm.

Oi kuidas mulle praegu vihm meeldib. Lausa uskumatu, eks. Juba teist päeva meil padutab. Eile päeval kella 2 ajal hakkas, öösel jätkus ja siiani on vihm kohal. Aga nii hea kuidagi. Tugev vihm. Õues. Akna taga. Ladistab. Toas aga mõnus muusika. Piparmünditee. Lilled. Värvilised. Mõnusalt sossu. Kõik sobib minu eilse ja tänase meeleoluga. Mitte nukker. Ei. Pigem melanhoolne. Ja rahulik. Ja hea. Võib olla vihm just lõigi sellise meeleolu. Ei tea. Aga sobib.

Lissalt tahtsin seda jagada. :)

Hakklihakaste.

Eile õhtul tegin elus esimest korda hakklihakastet. Ja oi kui hea tuli. Kuigi ma jubedalt kardsin. Et läheb tükki. Või tuleb liiga vedel. Või liiga paks. Maitsetu. Mis iganes. Aga nämma tuli. Vähemalt ise olen uhke :) Mis ma siis tegin. Pruunistasin sibulad, siis hakkliha ja lisasin supilusikatäie jahu. Praadisin u 2 min ja lisasin piima, mingi 1,5 kruusi (250ml oli retseptis). Ja kõige viimaseks lisasin veel riivitud porgandi (kuskilt kommentaaridest lugesin, et pidi jube hea olema). Ja nii saingi mina oma esimese, kõige parema hakklihakastme :) Proovige ka, hea on!

Nüüd aga Eesti ehedat rukkileiba nautima! Röstitult. Juustuga. Ja värske kurgiga. Otse aiast. Ja muidugi kohviga! :)

Hamilton.

Eile käisin mina üksi sõitma. Üksinda autoga. Hamiltonis. Päris vahva oli. Aga jalg nats värises ka. Siis kui pidi kuue auto taga oma korda mäest ülessõitmiseks ootama ja siis kui tuli otsida kohta haigla parklamajas. Kitsas oli. Uuuh. Aga kõik läks hästi. Auto jäi terveks ja mina jäin terveks. Ja tee Ngahinapourisse leidsin ka.

Läksin eile Hamiltoni sest tahtsin doonoriks minna. Ja igav oli ka niisama passimisest Läksin siis haiglasse ja täitsin kõik paberid ära. Hemoglobiini mõõtmisel aga selgus, et ma ei saagi verd anda. Eesti on kõrge HIV tasemega riik. Riskigrupp. Kaardil punane. Läti, Leedu, Poola, kõik normaalsed. Eesti ja Venemaa, RISK. Ja selleks, et mina saaksin siin verd anda, tuleb mul enne elada vähemalt 5 aastat riigis, mis ei kuulu riskigruppi. Sellised lood siis.

Nii ma siis läksingi linna jalutama. Ostsin endale lohutuseks šokolaadijäätisekokteili, Starbucksi valge šokolaadi kohvi ja kahed jalavarjud. Tuleb ju tuju ikka tõsta! Mõnus oli üksi linnas tuiata ja mööda poode ringi uudistada.

Eile oli ka leinaseisak Christchurchi maavärinas hukkunute auks. 2 min. Täpselt siis, kui ma jõudsin haiglasse. Seisin ka mina. Nagu kõik teisedki.

Olen nüüd püüdnud taaskord mediteerima hakata. Ja oi kui raske on. Raske on nii hommikul kui õhtul. Pole veel tundigi vastu pidanud. Ei suuda ma keskenduda. Ei suuda mõtteid eemale tõrjuda. Ei tunne ma sensatsioone ja lähen närvi. Kaotan kannatuse. Annan alla. Aga närvi ei tohi minna. Ja kannatust ka ei tohi kaotada. Aga nii juhtub. Ja siis tuleb tudu peale ja pea käib kolks ja kolks. Ja ongi jälle kõik sassis. Lisaks häirivad kohutavalt mööda sõitvad autod, mootorrattad ja rekkad. Ei saa mina aru kuhu nad öö läbi sõidavad. Ja veel nii valjult valjult. Niiet enamuse ajast kella 22-23st kuni kella 7-8ni hommikul veedan mina kõrvatroppide seltsis. Mhm.

Täna hommikul aga mõtlesin, et ma nii armastan siinseid hommikusi päikesetõuse ja õhtusi loojanguid. Hommikust värskust, punast taevast, roosat taevast, pilvi, sooja päikest. Mõnna. (pildid tänasest hommikust)

Nüüd aga kulub mulle üks kohvi küll ära! ;)
Päikest teile!