Mis toimub?

Oleme nüüd Uus-Meremaal juba 1,5 nädalat tagasi olnud ja oleme ka natuke ringi sõitnud. Avastame nüüd lõuna saare kesk- ja lõuna osa. Aitab küll hetkel töötamisest ja kuskil nö kinni olemisest, tuleb avastada, mis veel avastamata on.

Alustasime eelmine teisipäev lõuna saare keskosast – Lake Tekapo ja Mount Cook. Lake Tekapo on väike asula umbes 300 inimesega. Asub see kusagil 700 m merepinnast ning on üks kuivamaid ja päikesepaistelisemaid kohti Uus-Meremaal. Ja Lake Tekapo on tundub oma imelise tähistaeva poolest. Ja imeline see ka oli!

Tekapo järv on lihtsalt vapustav. Seal võiks kohe päevi ja päevi veeta. Istuda Mt Johni mäe otsas (u 1000m kõrge) ja seda imelist türkiissinist järve ja teda ümbritsevaid lumiseid mäetippe imetleda. Ma pole veel nii sinise värviga järve näinud. Või tegelt, väga sinine see polnudki. Pigem türkiis. Teate, ei oskagi nime anda. Aga vaade on kui postkaardil. Järve värv on tekkinud liustikest ja seetõttu ongi see nii eriline. 

 

 

Lõunasaarel kulgevad peaaegu kogu saare ulatuses edela-kirdesuunas Lõuna-Alpid. Ja selles ahelikus on 16 üle 3100 m kõrgust tippu. Lõunasaarel kokku on 18 mäetippu, mis on kõrgemad kui 3000 meetrit. Vautsi, eks. Kõrgeim tipp on Aoraki ehk Mount Cook - 3574 m. See oli ka meie järgmine peatus. Mäe otsa me muidugi ei roninud. Natuke riskantne. Läbi aastate on u 100 inimest seda tehes elu kaotanud. Aga mäge ennast imetlesime küll. Vapustav on. See kõrgus. See suurus. Ja kõik lume all. Vau. Ja see tühjus, mida seal tunned ning vaikus. Supper!

Mt Cook keskel

hoian tipust kinni :)

Lisaks on Mt Cooki piirkonnas veel pikim liustik - Tasmani liustik, 29 km pikkune. Ka seda me käisime uudistamas.

Tasman liustik ja Mt Cook vasakul üleval nurgas

 

 

Edasi sõitsime juba natuke lõuna ja ida poole. Tee peale Omarama, kus Merit otsustas lennukiga lennata. Kuna sellest juba kirjutasin, siis liigume edasi Oamarusse, mis asub ida kaldal ja on tuntud pingviinide, lubjakivi ja fossiilide poolest. Paljud ehitised ongi lubakivist, ja uskuge mind, teeb linna väga ilusaks. Kogu kesklinn ja pühapäevane turg andis tunde viktooria ajastust. Päris vahva oli pühapäeval päikese käes ringi jalutada ja turul uudistada.

 

 

 

 

Ja pingviinid. Oi kui armsad nad on armsad. Kui oodata päikeseloojanguni, siis ronivad pingviinid veest välja ja mäest üles metsa sisse või põõsastesse. Näha saab nii suuremaid kollaste silmadega kui ka väiksemaid sinipingviine. Kollasesilmseid nägime aint ühe küll. Aga pisikesi siniseid palju palju. Vupsti libavad nad sinu lähedalt üle auto tee metsa alla peitu. Meil õnnestus neid kohe väga lähedalt näha. Kõnnivad sinust nii ilusasti mööda. Üks õhtu ronisid mõned ka meie auto alla ja siis pistsid pea välja uudistamiseks, et kuhu edasi liikuda. Jube armsad olevused nad ikka. Uudistasime kaks õhtut, tunde ja tunde.

kollasilmne pingviinike

pisike sinine pingviin teed ületamas

Hetkel oleme veel Oamarus, kuigi siin peale üht-kahte päeva enam midagi teha pole.. Siiski, olime siin oma 4 päeva ja asume nüüd Dunedini poole teele. Tsutsufrei :)