Talofa.

Imelised kaks nädalat Samoal ongi läbi. Mõnus kuumus, beach faled, värviliste kalakestega koos ujumine, snorkeldamine, kookospähklid, magusad banaanid, lahedad bussielamused ja lissalt chill olemine – juba igatseme seda kõike.

Samoa on siis pisike saareriik Vaikses ookeanis. Ja koosneb ta kahest suuremast ja siis mitmest mitmest väiksemast saarest. Põhilised ongi siis 2 saart: Upolu, kus asub ka pealinn Apia, ja Savaii, mis on neist kahest kahtlemata ilusam. Meie tegime ringi peale mõlemale saarele ja veel kahele väiksemale, millest viimane ja väiksem oli ka meie lemmik koht Samoal.

lemmik - Na'mua

natuke lähemalt

Ütleks, et Samoa ise on üks mõnus ja natuke hull ka. Inimesed elavad väga lihtsalt. Faledes. Need on sellised tavalised majad, kus peale madratsite pole tavaliselt midagi. Kuigi, nüüdisajal on juba ka voodid, toolid, lauad ja muu mööbel omale seal koha leidnud. Ja tavaliselt on siis igal perekonnal kinnine fale ehk meiemõistes maja, ja lahtine fale, kus siis peidetakse end päikese eest, magatakse päeval, kuivatatakse pesu, süüakse lõunat, vaadatakse telekat, kui telekas on jne.

kinnine fale

avatud fale

vaesema perekonna kinnine ja avatud fale + hobune

Külades ringi liikudes märkadki põhiliselt kirikuid ja falesid. Mida rikkam küla, seda suurem kirik. Ja kirikud on suured. Lausa massiivsed. Küla ise võib olla väga pisike. Ja mõnikord on ühes külas lausa 3 kirikut. Lisaks näitavad küla rikkust veel kogukondlikud lahtinsed faled ehk mida suurem ja ümmargusem, seda rikkam. Ümmarguse fale ehitamine on tunduvalt raskem kui kandilise, seetõttu just ümmargune fale näitab siis kas küla või perekonna jõukust.

  

Ka meie magasime faledes, küll beach faledes. Rannas, liiva sees. Väga väga mõnus oli ikka.

beach faled reas

 

Üks kultuuri ja usuga seotud meie jaoks natuke imelik asjaolu on see, et hauad on siis kas niiöelda „terrassidel“ või maja ees. Et hoida lähedased omale lähedal. Ja hauad võivad olla suured ja väga dekoreeritud. Kas siis kärtssinised, roosad, lillad, klaaside all, falede all või lissalt, tavaline kivi. Mõned on täis värvilisi kunstlilli, teisi kasutatakse pesu kuivatamiseks, istumiseks, mobiili jm aluseks. Eks see siis on suhtumise küsimus.

 

Nagu elamine ja muidu olemine, siis ka riietus on lihtne. Nimelt – lavalava. Lihtne puuvillane riie, mis pannakse kui seelik ümber piha. Kannavad nii naised, mehed kui ka lapsed. Kuigi nüüd on naised ka pükse kandma hakanud ja see tundub juba üsna tavaline olevat. Muidu väga usklik riik on endiselt uskil ja peab traditsioonidest kinni, aga on ka erandeid ja kindlasti on ka Samoa rohkem maailmastunud. Ja no jalanõudest on kõige populaarsemad muidugi plätud. Paljajalu on ka päris tore igal poole ringi käia, eriti kui klaasikillud ja igast muu räpms on linnade tänavatel. Liivasees mulle muidugi meeldib see paljajalu olemine väga :)

Vahvad on kohalikud bussid. Ja meie võtsime ka sellest elamusest maksimumi ning kasutasime busse niipalju kui võimalik. Bussid on värvilised ja erinevate nimedega. No nt „Prison Break“, „Queen Maggy“, „Kingdom Transport“ jne. Ja oi mis neisse väikestesse puupingikestega bussidesse kõik ära mahub. Esiteks inimesed muidu. Suured samoalased. Ja pingid on väikesed. Ja inimesed on suured. Aga mahub neid vähemalt 40. Istutakse üksteise süles või seistakse vahekäigus või kuidas iganes. Rännatakse kohalt kohale ringi, sest vanematel, naistel ja lastega on alati õigus. Või siis lased lissalt rändavad ühest sülest teise. See, et buss on täistopitud inimesi, kaste, kookoseid, kartuleid, suuri kotte ja kõike muud, on igati normaalne. Mulle on näiteks siiani arusaamatu, kuidas see kõik sinna ära mahub. Ja lahe on veel see, et mussi mängitakse. Ja kõvasti. Niiet ka meie ostsime kaks kohalikku cd-d lõpuks, sest ni chill on see muss neil lissalt.

 

 

Esimene kogemus bussiga oligi kohe esimesel päeval. Varahommikul kell 5, kui tahtsime lennujaamast sadamasse sõita, et kohe ilusale Savaii saarele peesitama minna. Buss on inimestest pungil. Me siis seisime otse bussijuhi taga. Ja kuulasime värskendamiseks „I'm a barbie girl, in a barbie world..“. Mida elamus! ;)

Mis me siis ära tegime. Sõime ja jõime hiad kohalikku toitu, mis tihtipeale on küll üsna rasvanbe, aga siiski hea. Väga magusad olid puuviljad, papaiad, mangod, pisikesed banaani. Lemmik oli muidugi kookospähkle. Peesitasime rannas ja ujusime sinises-sinises läbipaistavas soojas vees. Ja mina siis esimest korda snorkeldasin. See oli äge. Koos värviliste kalakestega ja korallidega. Imeline ikka see veealune elu seal. Käisime ka kilpkonnasid vaatamas. Saime katsuda ja sööta neid. Mõned on ikka suured suured. Käisime pühapäeval kirikus. Pühapäeval tuleb end valgesse riietuda ja vaikselt olla, suuri töid ei tehta, lissalt ollakse. Väiksemad külad on justkui välja surnud. Käisime ka blow holes'e vaatamas. Need on justkui augud kivide vahel, kust suured lained välja purskavad. Ja oi kui võimsad need on. Oleks võinud terve päeva seal veeta ja imetleda. Ja külastasime veel laavaküla. Ei mäleta enam millal, aga laava hävitas külasid ja kirkuid ja nüüd elataksegi laavakivide otsas. Võimas on see laava.

papaiad

snorkeldan

blow holes

laavaküla

Ja just nii mõnus ja tore ongi elu-puhkus Samoal. Soovitan kõigile vägaväga, kes vähegi viitsib nii pikalt lennukis istuda :)