Olid ajad.

Oleme siin vahepeal nüüd edasi liikunud ja ka paiksed olnud. Kõike on kuidagi väga supperästi kujunenud. Senini. Peale eelmist wwofimist Dunedini lähedal liikusime edasi lõuna poole, piirkonda nimega Catlins. Kus asub ka Uus-Meremaa kõige lõunapoolsem punkt Slope Point. Catlins on oma võluga koht. Ilusad rohelised mäekesed, rannad, lambad, suvel delfiinid, kes armastavad ujuda inimeste ümber, pingviinid. Väga supper koht. 

Ka seal me wwoofisime, mina pea 1,5nädalat. See perekond, kuhu me sattusime, oli lissalt supper! Mina leisdin seal omale kohaliku kodu. Koha, kuhu ma alati tagasi olen oodatud ja koht, kuhu ma alati minna tahan. Abielupaar, Sheila ja Rata ning nende 3 imearmast last. Rata on 47 ja pool maori päritolu. Sheila on 46 ja pärit Walesist, on siin elanud u 6 aastat. Lapsed on Slate 11a, Mitchell 8a ja Tea 6a. Kaks poissi ja tüdrukuke. Nende kodu on väga väga ilus ja nad ise on kõige lahkemad ja toredamad üldse. Maad on neil 1500 hektarit ja loomi palju. Oi kui palju. 4000 lammast ja 3000 talle, pullid, 2 siga, kanad-kuked, 2 kassi, 6 koera, 2 kutsikat, 4 kodust lambatalle ja 3 opossumi last. Ja lambaid üldse on neil 3 farmi peale kokku vist 12 000. Sai vist kõik nüüd?!? :)

Tea pühapäeval kirikus. Jah, selliste vaadetega kirik on. Taustal Curio Bay.

Maitchell

Mis me siis seal tegime. Ikka igasugust. Hommikuti söötsime sigu, kanu ja lambatallekesi, kelle emad kahjuks surnud. Peale neid toimetusi sõime hommikust ning siis kas koristasime tube, rohisime, istutasime taimi, vedasime küttepuid, aitasime lambaid pügada, jne jne. Kuigi, kui aus olla, siis ega me väga ei töötanudki. Kui muidu peaks voodi+söögi vastu tegema päevas 4-5h tööd, siis esimestel päevadel oli see pigem 2-3h. See-eest ainult sõime. Hommikusöök, kella 10ne kohv + snäk, lõuna, kella 3ne kohv+snäk, õhtusöök. Kordagi ei tundnud, et kõht oleks tühi olnud. Ei teagi, kas see nüüd hea või halb ;)

söötsime lambaid

aitasime lambal sünnitada (Rata tõmbab, Mitch ja Tea)

Mina sain perega rohkem koos oldud kui David, sest tema põgenes nädal aega tagasi Aucklandi, et seal siis Rugby maailmameistrivõistluste finaali vaadata: Prantsusmaa-Uus-Meremaa. Vot selline suur mäng oli. Ja muidugi Uus-Meremaa võitis, küll tasavägiselt 8-7. David ütles, et mega mega kogumus oli see. Ma ei kahtlegi!

Aga tagasi farmi juurde. Kuna ka pereema läks neljaks päevaks Aucklandi, Walesi ja Austraalia 3.-4.koha mängu vaatama, siis jäeti mind lastel silma peal hoidma, sest Ratal oli käsil lambatallede sabade eemaldamine. Tailing, nagu nad seda kutsuvad. Käisin ka mina üks päev kaasas, et näha, kuidas see siis käib. Käib see nii, et lambad aetakse koerte abil metallaedade vahele, kus lambad eraldatakse talledest, talled pannakse ükshaaval nagu hambaarsti toolidesse istuma, ning siis algavad protseduurid. Suhu pannakse mingit rohtu, kõrvad märgistatakse, munandid kummistatakse (poistel, et nad siis nii ulakad ei oleks) ja sabad muidugi lõigatakse, kuuma gaasiga. Kui kõik tehtud, lähevad šokis lambakesed oma ema otsima. Ja määgimist on oi kui palju. Ja pärast istutakse ja juuakse õlut.

 

ajasime lambad aedade sisse

nii nad seal siis enne protseduure istusid

ja protseduurid (Rata paremal, rohelise kampsuniga, lõikamas)

Ja viimastel päevadel tegime ära kuidagi väga palju. Käisime kohalikus pubis kontserdit kuulamas. Annah Mac. Väga supper. Soovitan kõigil YouTube'ist üles otsida. Käisime sõprade juures rugby finaali vaatamas, hüppasime ja karjusime võidu üle. Käisime Curio Bayl surfamist proovimas. Jaa, mina ka. Jääkülmas vees krabid varvastest kinni haaramas, aga ära proovisin. Püsti küll ei saanud, aga lained sain kätte :) Vahva oli. Ei oskagi kohe kõike kirja panna. Lissalt nii tore ja kodune see olemine oligi.

Nüüd aga olen omadega jõudnud Queenstowni, kuhu David täna maandub, et siis siinpool saart edasi trippida. Ja see koht on ka ilus. Majakesed, järv, mäed ümberringi. Mega. Kuigi supper kallis, sest tuntud talvekuurort ja ekstreemsporti keskus. Aga ma naudin täiega! Lähengi nüüd nautima :)

Kallistan teid koduseid ja loodan ka teist midagi kuulda.. Ainult emme veel kirjutab :) Eks saan aru, väsib ju ära, kui keegi nii kaugel on, ehhee :D Huumor mul ikka endiselt kuiv!

Sauh.

Xavier.

Xavier on siis see väike 4-aastane poiss, kelle eest me kõik siin hoolsasti hoolitseme. Toidame teda ja mängime, vaatame koos multikaid ja jääme mõnikord seda tehes ka magama, loeme raamatuid, käime õus jalutamas ja pisikesi lambatallekesi imetlemas ja David vahetab mähkmeid ka. Mina nii lapsemeelne veel ei ole ja ei kipu ka võõra lapse mähkmeid vahetama. Küll see mähkmevahetamise aeg ka tuleb. Kaugelt kaugelt tuleb.

Täna me siis poseerisime ka kaamerale. Nii Xavier ja David, kui ka kass Pipi, naljakad puhvis kanad ja lambakesed. Xavieril on viimased paar päeva natuke rasked olnud, sest tal on väikesed epilepsiahood peal olnud, mille tulemusena tema parempool on justkui halvatud. Sellest hoolimata on tal naeratus näol :)

 

 

 

 

 

Homme hommikul pakime aga oma asjad ja liigume edasi. Ikka lõuna poole. Catlins regiooni. Seda kõik kiidavad, sest seal pidi lihtsalt nii ilus olema. Selles ma ei kahtlegi. Samas, kus siin ei oleks ju ilus. Ilus igalpool, ainult keera pead ja hoia silmad lahti :) Homne päev lähebki sõitmiseks ja peatusteks ja reede hommikul alustame taaskord wwoofimist. Järgmise perekonna juures, kellel on suur farm. Kui siin me oleme teinu 4h tööd päevas ja suht lihtne on olnud, siis tundub, et seal peab ikka tööd ka tegema. Aga eks paistab, kui ükskord kohal oleme. Hetkel aga ütlen sauh ja eks ma kka hoian teid oma tegemistega kursis. Kallid.

Perekond.

Mõtlesin, et kirjutan natuke lähemalt sellest perest, kus me praegu oleme, ja endi tegemistest. Oleme siin juba nädal paiksed olnud ja tuleb natuke peale ka. Pikk niiöelda kodune olemine. Tegelikult, juba ülletavalt kodune.

Asume siis 50km Dunedinist lõuna poole, mägede vahel, suurest teest eemal. Maja on suur ja meie tuba (koos vannitoaga) asub eraldi teises otsas. Mis on ju hea. Pole uus maja, vana. Ja aitame siin Margareti ja Alexit. On nad nii 60ndates-70ndates. Ja on võtnud omale väga raske koorma. Nimelt on nad ühe 4-aastase poisi hooldajad. Ja see pole mitte lihtne. Sest pisikesel Xavieril on epilepsia. Ja aeg ajalt on hood ka. Ning seetõttu on ta rangel dieedil. Ta ei kõnni, ei räägi, ainult roomab ja ümiseb. Kurb on. Aga ta on tore ja rõõmus ja seltsiv. Ja inimesed ise on väga vahvad.

Kõrvalmajas elab nende poeg John oma kihlatu Alliega. John nats üle 30 ja Allie saab täna 30. Laupäeval käisimegi nende ja nende sõpradega Dunedinis. Mängisime mini-bowlingut ja mini-golfi, tulistasime laseritega, sõime, vaatasime rugbyt ja käisime baarides tantsimas. Täitsa vahva oli.

Töödest teeme ka igasuguseid asju. Koristame, kokkame, rohime, kaevame kõnniteed, peseme aknaid, teeme küttepuid jne jne. Ja tunneme end siin väga koduselt juba, see on ka tore. Nüüd lähengi hommikukohvi omale tegema ja seda nautima! :)

Olge mõnnad.

Kes aias, kes aias..

..mesilane maias :) Hetkel tuli jube eesti šokolaadi isu peale, oioi milline veel. Õnneks on väikesed varud veel olemas ja komeedikommid sulavad suus.Appi kui hea, teil pole aimugi kui hia :)

Igatahes, oleme vahepeal omadega Dunedini jõudnud. Dunedin on siinne ülikoolilinn, nagu meil Tartu. Väga ilus. Suur muidugi. Tudengeid ja melu täis. Campus on suur, väga suur. Ja tänavad on tudengitemaju, mööblit, tühje õllepudeleid ja muidugi tudengeid ja igast nalja täis. Hetkel ka rugby fänne. Eelmine pühapäev oli siin viimane mäng, Iirimaa-Itaalia ja fänne oli metsikult. Käisin ka uudistamas. Paljad Uus-Meremaa vs Iiri poisid mängisid rugbyt ja tegid natuke showd rahavale. Juhhuuu ;)

ülikooli peahoone

tudengid katusel chillimas

rongijaam

rugby fännid

 

paljad poisid soojendust tegema

ja mängimas

Hetkel oleme tegelt 50km lõuna poole Dunedinist. Wwoofime jälle üle pika aja. Rohime, teeme küttepuid, ajame lambaid taga, hoiame last, kokkame, koristame ning saame vastu hiad süüa ja soojas voodis magada.See on hea.

kes muruniidukiga

kes saega

Nüüd aga lähme õue päikese kätte jalutama, ja mäe otsa ronima. Issand kuidas tegelikult ei viitsi, elulaiskus on peale. Ainult lösutaks ja passikes netis. Nett on ikka üks vanakurat ise ;D Ehhee.

Rugby.

Kes kursis ei ole, siis meil siin ju rugby maailmameistrivõistlused käimas. Ja oi kui palju on turiste ja melu. Esimene mäng oli 9.sept, siis kui meie Samoal olime. Avamise show oli Aucklandis. Ja see oli võimas. Lauljad, tantsijad, ilutulestik, ekraanid, tegevused, uh. Ja finaal on umbes kuu aja pärast. Kohalikud on kõigest sellest nii sees, et igal pool on ALL BLACKS (kohalik meeskond siis). Ja ennustused on, et nemad võidavad. Tänavad-autod-majad on lippe ja kirju täis. Poed suveniire. Linnad turiste. Baarid mängudele kaasaelajaid. Ka meie elame kaasa. Kes siis Uus-Meremaa poolt, kes Prantsusmaa poolt :) Poleks arvanud, et ma ka sellest nii sisse võetud olema saan, aga olen. Ja tore on!

Go All Blacks!

Mis toimub?

Oleme nüüd Uus-Meremaal juba 1,5 nädalat tagasi olnud ja oleme ka natuke ringi sõitnud. Avastame nüüd lõuna saare kesk- ja lõuna osa. Aitab küll hetkel töötamisest ja kuskil nö kinni olemisest, tuleb avastada, mis veel avastamata on.

Alustasime eelmine teisipäev lõuna saare keskosast – Lake Tekapo ja Mount Cook. Lake Tekapo on väike asula umbes 300 inimesega. Asub see kusagil 700 m merepinnast ning on üks kuivamaid ja päikesepaistelisemaid kohti Uus-Meremaal. Ja Lake Tekapo on tundub oma imelise tähistaeva poolest. Ja imeline see ka oli!

Tekapo järv on lihtsalt vapustav. Seal võiks kohe päevi ja päevi veeta. Istuda Mt Johni mäe otsas (u 1000m kõrge) ja seda imelist türkiissinist järve ja teda ümbritsevaid lumiseid mäetippe imetleda. Ma pole veel nii sinise värviga järve näinud. Või tegelt, väga sinine see polnudki. Pigem türkiis. Teate, ei oskagi nime anda. Aga vaade on kui postkaardil. Järve värv on tekkinud liustikest ja seetõttu ongi see nii eriline. 

 

 

Lõunasaarel kulgevad peaaegu kogu saare ulatuses edela-kirdesuunas Lõuna-Alpid. Ja selles ahelikus on 16 üle 3100 m kõrgust tippu. Lõunasaarel kokku on 18 mäetippu, mis on kõrgemad kui 3000 meetrit. Vautsi, eks. Kõrgeim tipp on Aoraki ehk Mount Cook - 3574 m. See oli ka meie järgmine peatus. Mäe otsa me muidugi ei roninud. Natuke riskantne. Läbi aastate on u 100 inimest seda tehes elu kaotanud. Aga mäge ennast imetlesime küll. Vapustav on. See kõrgus. See suurus. Ja kõik lume all. Vau. Ja see tühjus, mida seal tunned ning vaikus. Supper!

Mt Cook keskel

hoian tipust kinni :)

Lisaks on Mt Cooki piirkonnas veel pikim liustik - Tasmani liustik, 29 km pikkune. Ka seda me käisime uudistamas.

Tasman liustik ja Mt Cook vasakul üleval nurgas

 

 

Edasi sõitsime juba natuke lõuna ja ida poole. Tee peale Omarama, kus Merit otsustas lennukiga lennata. Kuna sellest juba kirjutasin, siis liigume edasi Oamarusse, mis asub ida kaldal ja on tuntud pingviinide, lubjakivi ja fossiilide poolest. Paljud ehitised ongi lubakivist, ja uskuge mind, teeb linna väga ilusaks. Kogu kesklinn ja pühapäevane turg andis tunde viktooria ajastust. Päris vahva oli pühapäeval päikese käes ringi jalutada ja turul uudistada.

 

 

 

 

Ja pingviinid. Oi kui armsad nad on armsad. Kui oodata päikeseloojanguni, siis ronivad pingviinid veest välja ja mäest üles metsa sisse või põõsastesse. Näha saab nii suuremaid kollaste silmadega kui ka väiksemaid sinipingviine. Kollasesilmseid nägime aint ühe küll. Aga pisikesi siniseid palju palju. Vupsti libavad nad sinu lähedalt üle auto tee metsa alla peitu. Meil õnnestus neid kohe väga lähedalt näha. Kõnnivad sinust nii ilusasti mööda. Üks õhtu ronisid mõned ka meie auto alla ja siis pistsid pea välja uudistamiseks, et kuhu edasi liikuda. Jube armsad olevused nad ikka. Uudistasime kaks õhtut, tunde ja tunde.

kollasilmne pingviinike

pisike sinine pingviin teed ületamas

Hetkel oleme veel Oamarus, kuigi siin peale üht-kahte päeva enam midagi teha pole.. Siiski, olime siin oma 4 päeva ja asume nüüd Dunedini poole teele. Tsutsufrei :)

Kevad.

Linnud siristavad. Pungad on rohelisid ja puud õites. Nartsissid ja tulbid juba kollased ja punased. Lõhnab nii nii magusasti. Ja päike on päeval nii kuum, et võib lühikesed püksid juba täitsa jalas hoida. Mitte küll iga päev, aga siiski. Saab murul istuda ja piknikutada. Saab telgis magada. Isegi, kui on vaja palju tekke ja rohkem riideid, saab tudutud. Kevad on kohal. Ja see on üks ilusamaid aegu. Ei jõua ära oodata, mil kõik on roheline ja värviline.

 

 

 

Kevade tervituseks otsustasin mina lennukiga lennata :) Oi kui ilus see lennuk on. Ja kui pisike. Mootorita teine. Mõeldud tehtud. Istusin eelmine reede lennukisse esipiloodi kohale ja õhku meid viidigi. Kuna lennukil puudub mootor, siis kasutasime teist lennukit õhku viimiseks. Kui olime piisavalt kõrgel, vabastati meid köiest ja hakkasime ise liuglema. Olin õhus tund aega u 2300km kõrgusel. Mägede kohal. Ja oi millised vaated! Suu jäi mul lahti. Mega mega mega. Pole mina ju kunagi mägesid enne nii näinud. Supper lissalt! Ja kõige supper tipuks sain veel ise juthida ka. Olengi piloot nüüd :) nali.

algus

 

kõrgel taevas

 

 

maandumine

ja lõpp

 

 

Ilusat värvilist sügist teile, mina naudin siin kevadet väga :)