MINU HELESININE UNISTUS: Lake Wanaka ja Lake Hawea.

Mõtlesin natuke pikemalt kirjutada oma uutest lemmikutest! Kaks järve, Wanaka ja Hawea, mis asuvad siin lõuna saare nii kesk-lääne osas, teineteisest u 18km kaugusel. Ja need järved on suured. Tõsiselt, suured. Wanaka on neljas suurim järv siin, hõlmab enda alla 192 km2, on 42km pikk, 10km lai ja 300m sügav. Hawea hõlmab siis 141km2 ja on 392m sügav. Nad on sellised piklikud mõlemad. Ja oi kui ilusad. Nii ilus sinine värv ja veel ümbritsetud rohkete mägedega. Ja ma armusin! Neisse järvedesse ja neid ümbritsevatesse mägedesse. Nüüd ma tean vähemalt mida ma hommikuti ärgates oma aknast näha tahaks :)

Kuna mõlemad kohad on linnamõttes suht pisikesed ja vaiksed, siis me seal mõnulesime niisama ja tegime ka rasket tööd. Matkasime. Ikka mäege otsa. Sai kohe mingi 6 päeva jutti ronitud. Ja isegi kui iga kord ma mõtlesin „MA EI JÕUA ENAM“, pusisin end kuidagi ikka tippu ja ma ei hakka ütlemagi, et vaated olid imelised!! Vapustavad!! Tahaks veel ja veel.

Kus me siis ära ronisime. Ronisime Wanaka kohaliku hilli otsa, mingi 300m kõrge vist. Vaated muidugi ilusad. Siis käisime Rob Roy liustikku vaatama. Oli vist 1,5h ronimist. Metsarada nagu ikka, ikka ülesmäge, natuke alla ja siis üles edasi. Suht lörtsine ja libe oli lõpp, sest lumi oli vahepeal jälle maha tulnud. See oli siis nüüd nädal tagasi. Aga lõpus nägime Kead. Kea on siin ainus Alpi papagoi, kes on suht ohustatud liik nüüd. Aga nad on mägedes nii uudishimulikud, et tulevad su juurde ja vaatavad, mis head neile tõid. Muidugi neid toita ei tohi, sest see kahjustab neid veelgi rohkem. Nii me siis lihtsalt imetlesime ja pildistasime. Ja liustik oligi unsutatud.

Järgmine päev käisime niisama metsas ja mägede vahel ronimas, aga kuna ei olnud nii põnev, siis peale 2-3h pöörasime otsa ringi. Oli ainult mets või samade mägede org. Niiet igav. Eks me jah oleme nüüd nende imeliste vaadetega ärahellitatud, et ei taha enam niisama metsas ringi tatsata ja niisama kuskile igavasse tippu minna. Inimloomus.

Peale Wanaka ilu nautimist sõitsime siis Hawea äärde ja ronimisime seal ühte ilusasse tippu. Ei tea kui kõrge see oli, vast mingi 1000m, aga ma ei tea. Väga raske oli, läks zik-zak järsult üles, võttsi mingi 45min. Taaskord, ilus ilus ilus.

Ning viimasel päeval võtsime ette 3-4h matka (ühes suunas) Istmus Peak otsa. 1386m. Ka see oli raske, võttis ikka aega et tippu jõuda. Ka zik-zak ülesmäge, suht järsk mõnikord, nii 45kraadine kalle ja ikka üles ja üles. Lõpus oli õnneks natuke sirget rada ka. Aga üleval sai mõnusast söödud ja puhatud, silmagi looja lastud ja lissalt kõike seda 360kraadist ilu nauditud. Tore oli see, et ühel pool oli Lake Wanaka ja teisel pool Lake Hawea. Kaks ühe hoobiga ütleks. Ja ümberringi ainult mäed mäed mäed. Tulge ka, ronime koos sinna!