Aeg on nüüd nii kaugel, et ütlesin täna hommikul oma armsale Uus-Meremaale „Head aega!“. Mõnesmõttes on kurb. Uus-Meremaa on jube ilus. Ja üks väga mõnus koht. Ja kahju oli lahti lasta sealsest turvalisuset, puhtusest ja mugavusest. Ja nüüd päriselt seljakotiga reisima minna. Ei ole enam seda auto luksust. Ja võimalik, et tuleb ka üksi ringi hängida. Aga samas, on see kindlasti suurem elukool. Ja oi kuidas ma ootan kõige selle uue avastamist. Uued riigid, uued kultuurid. Uues söögid ja hõrgutised. Seda viimast ootan ma kohe väga väga! :)
Lisaks oli vägaväga kurb ka Davidile „tsau“ öelda. Isegi kui ma tean, et võiamlus 2 nädala pärast Tais kokku saada on suur, on siiski hetkel raske. Raske on üksi olla. Ja kahju on, et ei saa kõike temaga jagada. Aga eks aeg anna asu ja loodetavasti läheb iga päevaga ka kergemaks.
Hetkel aga olengi omadega siis Singapuris. Lend oli pikk ja väsitav ja nutune, ning Singapur on palav ja see omakorda väsitav. Käisin paadiga sõitmas ja imetlesin tuledesära. Mõnus oli. Hetkel mulle siin meeldib. Keegi ei vaata järgi ega paku sulle odavalt asju müüa. Kuna kõik on siin nii multikultuurne, siis on hea ja rahulik ja turvaline olla. Homme Balile jõudes läheks hulluks siis :)
Aga poen hetkel põhku ja kui rohkem aega saan, panen lisaks jutule ka mõne pildi üles.
Ööd!
No comments:
Post a Comment