Viimased ronimised.

Eelmine esmaspäev võtsime ette ühe suure 8-10 tunnise ronimise. Põhja saarel asuv aktiivne vulkaan nimega Taranaki. Kutsutakse ka Egmont mäeks. Kõrgus on 2518m. Kõrgem kui eelmine aasta ettevõetud vulkaan. Ja ronimine oli raske. Kuigi tehtav, võiks veelgi teha. Ja mägi on ilus! Me istusime tipus mingi 1,5h, sõime ja niisama nautisime vaateid.

Alustasime ronimist kella 8 ajal. Ilm oli ilus, selge ja päikseline ja läks algus suht sujuvalt. Umbes 2 tunni pärast läks juba raskemaks. Trepiastmed said otsa ja tuli mööda killustikulaadset puru end ülespoole suruda. Kusjuures, jube libe on. Pärast paaritunnist killustikku, tuli üles ronida mööda kivikamakaid. Selleks ajast mul jõudu enam väga ei olnud ja puhkepausid olid väga tihedad. Kell 12 olime aga tipus! Koos lumega. Uskumatu, et siiani seal veel lumi peesitab päikese käes. Tegelikult on täitsa tipp kohalike maoride pühapaik, kuhu inimesed minna ei tohiks. Aga kuidas sa siis täitsa tippu ei lähe? Ikka lähed. Ja naudid vaadet. Ja seda, kuidas oled pilvede kohal. Jube tahtmine oli pehmete valgete pilvede sisse hüpata :)

 

Peale pikka puhkepausi võtsime ette tagasitee. Teate, allaminek on minu jaoks alati raskem. Esiteks on see jube koormus põlvedele, mis teevad kohutavat valu. Teiseks, kiviklibu on LIBE!! Ma kukkusin vähemalt 2 korda ja sain megamega suure sinika kintsu peale. Siiani kaunistab see mind. Ja kolmandaks, pilved. Pilved võtsid võimsust ning tundsime end kui siil udus. Mingitel hetkedel üle 2m enda ette ei näinud.

kust läheb piir lume ja pilvede vahel?

 

siil udus

Aga kokkuvõttes oli tore ja läheks veel. Vaated on seda higi ja valu väärt! :)