Tehtud.

Kätte on jõudnud päev, mil Merit alustab oma blogi Uus-Meremaal. Miks see nii kaua aega on võtnud? Olen siin nüüd täpselt 3 nädalat ja 2 päeva olnud. Olen end siin vaikselt ka sisse seadnud ja isegi koduselt tundma hakanud. Elan endiselt ühe oma sõbra, Carli juures ja kuna selline suhteliselt rahulik olemine veel, siis tundubki miskipärast, et pole nagu midagi kirjutada. Et mis ma ikka blogitan. Aga tegelikult kirjutamist on alati. Eriti veel minul, kel niiöelda lobapidamatus ju ka. ;)

Kus ma siis täpselt siin Uus-Meremaa hetkel asun. Olen põhja saarel Hamiltoni linnast u 19km lõuna poole Ngahinapouri linnakeses ühes farmis, kus on 200 lehma ja ka 4 hobust. Hobused on siis enda lõbuks. Aknast on näha põllud ja üks mägi. Maastik on siin lissalt supper. Mäed ja orud igal pool, ka jõed ja järved eksivad mõnikord ära ja muidugi ookean. Kui mitte arvestada mägesid ja orgusid, palmipuid ja metsikult vägevaid tihedaid ja võimsaid metsi, siis on siin ka palju sellist, mis meenutab kodu. Näiteks karikakrad, rukkililled, kastanipuud, kased ja vahtrad, võililled ja ristikhein jne. Ju see on ka üks põhjus, miks siin nii mõnna olla on. Kindlasti teeb olemise mõnusamaks ka 25 kraadine soojus, päike, sinine taevas ja türkiisine ookean. :)

Selle 3 nädala jooksul olen palju läheduses ringi sõitnud. Näinud palju ilusat maastikku, ahhetanud suu ammuli, imetlenud erinevaid vapustavaid vaateid, nii mägedele kui ookeanile, käinud matkamas Maungatautari mäe otsas, kajakiga sõitmas, mis oli ümbritseva maastiku tõttu justkui muinasjutus.

Ka piknikku olen pidanud ja veini joonud niiöelda kalju otsas vaatega rannale. Koha nimeks Raglan. Eile käisin samas kohas ka esimest korda siinses ookeanis ujumas. See on tuntud surfarite rand, kuigi eile oli neid seal suht vähe. Lained oli mõnusad ja vahused, vesi sossu, kalda pool lausa supp. Kuigi lained olid suured ja tõmbasid mind mõnikord vee alla, siis tavaliselt on nad umbes 3 korda suuremad. Ja vesi oli soolane. Väga. Siin põhja saarel on nii, et läänerannikul on musta liiva rannad ja idarannikul valged rannad.

Ja tööl käin ka. Siin lähedal ühes restoranis nimega Gostiona (koduleht http://www.gostiona.co.nz/). Olen seal ettekandja. Ja täitsa tore on. Töökaaslased on vahvad ja sõbralikud. Kõige hullem on aga tellimuse võtmine, sest kohalikust aksendist on veel raske aru saada, eriti kui nad kiiresti vuristavad või oma ette mõmisevad, aga hakkab juba vaikselt harjuma sellega. Kui mu töökaaslased omavahel niisama räägivad, siis mingi hetk ei saa ma enam täpselt aru, mille üle arutletakse. Ei pane enam pilti kokku :) Tööd alustasin eelmine kolmapäev, niiet nädalake olen töötanud. Töötan T-L õhtuti al 18st kuni 22-23ni, olenevalt õhtust ja inimeste arvust. Ja pühapäeviti pakume ainult lõunat, siis alustan 11 ja läheb kuskil 16ni. See nädal olengi kõik päevad tööl, mis on hea, sest ilm meil läks pilve ja tibutab vaikselt ja lubatakse seda ka järgnevateks päevadeks (kuigi ma seda ei poolda, on see hea, sest kõik on kollane ja lehmad-lambad jäävad muidu nälga). Ning raha on ju alati vaja, eriti veel siin, kui tahan võimalikult paju ringi sõita, näha ja teha. Eile kusjuures sain oma elu esimese tipi – 10 dollarit, mis on kuskil 92kr. Nii tore. Ja kusjuures, siin pole üldse kombeks lauale tippi jätta, nii et väga äge ikka!!! Jei ;)

Võiksingi kirjutama jääda, aga hetkel lõpetan hoopis. Algus nüüd tehtud ja homme jälle. Iga päev natuke, et igav ei hakkaks ja et te liiga palju korraga lugema ei peaks. :)

A, ja kes veel ei tea, siis ajavahe teiega on 11 tundi, mis tähendab, et ma olen siin 11 tundi vanem. Niiet kui mul on praegu päev ja kell on 14:05, siis teie magate seal õndsat und kell 3:05. :)

Lehvitan.